Ega valmis käsikirja siis trükkida tahetud. Postimees lükkas selle tagasi: autor lugejaskonnale tundmatu. Luts läks Kitzbergi juurde kirjastajat otsima. Kuid ei aidanud Kitzbergki. Luts otsis abi Tallinna Päevalehe peatoimetajalt Georg Luigalt. Käsikiri tuli tagasi poole aasta pärast ja kirjastajat polnud ikka.

Nüüd otsustas Luts selle välja anda "oma kulu ja kirjadega". Ta võttis apteegist, kus ametis oli, 50 rubla avanssi ja laskis käsikirja Postimehe trükikojas trükkida 2100 eksemplaris (vrd praeguste tiraažidega!). Novembrist, paar päeva enne "Kapsapea" esietendust, oli raamat müügis ja see läks edukalt (peab ütlema, et Postimees tegi ka head reklaami).

"Kevade" lavastamine Tallinnfilmis võttis rohkem aega. 1959. aastal sõlmis stuudio Kaljo Kiisa ja Voldemar Pansoga stsenaariumilepingu. 1963. aastaks oli stsenaarium valmis, kuid "perspektiivne stsenaarium" jäeti asjast huvitatud lavastaja puudumisel "perspektiivi" määramatuks ajaks. 1968. aasta jaanuaris pakuti seda lõpuks Arvo Kruusemendile.

Kruusement polnud varem iseseisvalt filmi lavastanud. Küll oli ta väljaõppinud näitleja ning lavastanud Pärnu teatris. Ta võttis asja tõsiselt, loobus teatris harjumuspärastest Tootsi-Kiire seiklustest ja pani mängima lapsed-rollieakaaslased.

1970. aasta jaanuaris esilinastus 41aastase Kruusemendi esikfilm, mis tõi aasta jooksul iga päev saali keskmiselt 1567 vaatajat. Kavatsusest lõpetamiseni kulus ei rohkem ega vähem kui 11 aastat.

Kruusementi aitas teatrirežii kogemus ja oskus lapsi võtteplatsil suunata ja saavutada nende ehe olek ja loomulik käitumine. Muidugi on see anne, mille juurde kuulub ka Kruusemendi lüürikutalent ja koomikatunnetus. Ning pange tähele ansamblimängu. Kihelkonnakooli poisterühmades on igaühel oma tegevus.

Kui Lutsu raamatu esmailmumisel kõneldi tegelaste kaasaegsusest, siis nüüdseks on "Kevade" vajunud piltideks eesti rahva lapsepõlvest. Alati vaadatavaks teeb filmi muidugi igavesti kõitev noore inimese sotsialiseerumisprotsess. Talulapsed kohtavad eakaaslasi, tärkab armastus, ilmutab end võim, ilmub ülekohus. Ei puudu kohtumised ülevaks tegeva iluga.

Taastatud koopiat nüüd, 37 aastat pärast originaalvarianti, Sõpruses vaadates mõtled paratamatult, et kuigi igaüks meist on seda filmi näinud vähemalt korra, peab täiemõõdulise naudingu saamiseks vaatama seda kinos suurel ekraanil. 1960. aastad olid kinos laiekraani aeg ja operaator Harry Rehe pildi must-valgeid pooltoone saab märgata vaid kinos.

Ehk tundub see "eesti rahva helge lapsepõlv" liigagi ilus ja heldimapanev, laste rõivastus on meie dokumentaalse närususe ekraaniga harjunud vaatajale liiga puhas ja korralik ja sobiks enam tinglikule teatrilavale. Ja kas "Kevade"-film pole kunstitarbija jaoks juba hakanud asendama "Kevade"-raamatut? Meie muljedetailid, mida mäletame, on pea kõik pärit filmist.

Mäletan, kunagi ülikoolis esimesel kursusel (viktoriinid olid juba siis moes), küsis Ajaloo-Keeleteaduskonna võistkond meie Õigus-Majandusteaduskonna võistkonnalt: "Mida ütles Toots Imelikule, kui nad riidevarna pärast kaklesid?"

Vastus: Toots käskis Imelikul minna maailma lõppu, lüüa taevasse nael ja riputada oma riided sinna.

Kas mäletate "Kevadest" seda tseeni? Filmis seda pole.

Lavastaja Arvo Kruusement:
kirjutas stsenaariumi seitse korda ümber

Mind kutsus Tallinnfilmi direktor Nikolai Danilovitš: "Meil on vaja inimest, kes oskab töötada näitlejatega. Jüri Müür läheb just käiku filmiga "Kirjad Sõgedate külast"." Sain seal olla vähe aega, jäin autoõnnetusega haiglasse. Kui Müür hakkas lavastama "Inimesi sõdurisinelis", ütles Danilovitš jälle: "Mine appi!"

Ühel päeval kurtis peatoimetaja Lembit Remmelgas, et vana palamuslane Johannes Paju olevat jälle stuudiole kirja saatnud, et vaja on teha "Kevadet"! Paju oli neid kirju saatnud juba aastaid.

Arutasime toimetaja Mats Traadiga, mida aluseks võtta. Traat tõmbas Remmelga stsenaariumikapi virnadest Voldemar Panso ja Kaljo Kiisa stsenaariumi, mis seal vedeles juba aastaid, lõi tolmust puhtaks. Oli sügisene aeg, olin poissmees ja üksinda, aega oli. Võtsin "Kevade", lugesin. Lõikasin Ulja sovhoosis metsas puid ja mõtlesin. Kevadel hakkasin ise stsenaariumi täiendama.

Kui rukkioras juba roheline, sõitsin Palamusele. Palamuse nägi välja kui tõeline dekoratsioon looduses. Ja äkki hakkas lugu selguma. Ei kujutanud aga ette, kuidas vanad mehed Abel ja Orgulas siin Kiire ja Tootsina lumesõda peavad.

Tulin tagasi ja katsusin teha, mis saab. Suvel kirjutasin stsenaariumi seitse korda ümber. Maal oli mul suur kirjutuslaud, selle taga oli hea tööd teha.

Remmelgal oli muidugi hea meel, et oli leidnud lolli, kes vana stsenaariumi ära teeb. Jälle üks ühik kirjas.

Aga sellest Palamuse vana patrioodi Paju kirjast ei teadnud ma midagi, sellest rääkis stuudio direktor Danilovitš alles siis, kui film sai valmis.

Hans Luik, kirjanik:
selgitas Moskvas, miks peab maakera olema just punane

Dramatiseerisin 1953 Lutsu "Kevade" algul Vanemuise jaoks, ja siis mängiti seda Draamateatris, kus lavastasid Kiisk ja Süvalep. Tookord valitses kord, et kõik näidendid ja ka rahvuslik klassika tuli kinnitada Moskvas. Vanemuisel oli Lutsu lavaletoomisega kiire, tegin dramatiseeringust reaaluse tõlke vene keelde ja saatsin Moskvasse. Moskvas imestati, et koolipoisid joovad ennast oimetuks, koolipoisid käivad paljalt saunalaval, paugutatakse püstolit, on mingid usutavandid (Kiire ristsed) ja Toots tuleb veel punase maakeraga. Kaheldi, ega selle taga pole mingit pila ega sümboolikat. Miks peab maakera olema just punane?

Aga kuna see oli rahvuslik klassika, õnnestus asja selgitada, tegevus veel tsaariajal.

Vanemuise peanäitejuht oli umbkeelne – Poljakov, umbkeelne oli ka Vanemuise muusikajuht – ja mul tuli palju selgitada.

Aga lavastus oli menukas – seda mängiti üle 300 korra. Draamateatri Tootsi-Kiire paar Orgulas-Abel jäid ületamatuks.