30.08.2007, 00:00
“Deemon” ja “Jeanne d’Arc”
10.–19. augustini Tallinnas kestnud Birgitta festivali parimaks osaks olid taas muusikalavastused, ütleb Harry Liivrand.
Uudisliku, ehkki kõikuva tasemega kavaga ja juba
kolmandat suve järjest toimunud Birgitta festival) pakkus üht
kõige paremat vene ooperi lavastust sel sajandil Eestis. Selleks oli
Anton Rubinšteini “Deemon” Moskva Novaja Opera poolt.
16. augustil Pirita kloostris esitatud Mihhail Jefremovi lavastus (esmalavastus 1999) polnud küll nii radikaalse kontseptsiooniga nagu möödunud aastal festivalile imporditud Moskva Helikoni ooperiteatri dekadentsesse allegooriasse mähitud Dmitri Šostakovitši “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast”, kuid oli vene romantilise ooperi lavastustraditsioone arvestades siiski parajal määral ebakonventsionaalne. Prožektorivihus kõrgel lava kohal kraanakorvis sõitev pimedusevürst Deemon oli kujundlikult funktsionaalne leid, samamoodi laval mööda raudteerelsse liikuv butafooria (näiteks tervitustseremoonia stseenis vürstipere ja sõnumitooja vahel), lavakujunduses domineerinud vabamüürlik geomeetriline märksümboolika või muidu äärmiselt klišeeliku hiigelristi transformeerumine ukseks surnutemaailma – kogu etenduse esteetikast loogiliselt väljaarenenud samm.
Rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisele solistideansamblile (vürst Gudalina suurepärane bass Vladimir Kudašev, Deemonina bass-bariton Andžei Beletski, Tamarana sopran Elvira Hohlova, vürst Sinodalina tenor Aleksandr Skvarko) sekundeeris võrdväärse partnerina oivaline koor, üks professionaalsemaid, mida siinmail olen kuulnud. Neljas ülioluline komponent kogu terviku õnnestumiseks oli loomulikult orkester Valeri Kritskovi juhtimisel. Võrdluses 10. augustil kuuldud Tallinna Filharmoonikutega Arthur Honeggeri oratooriumis “Jeanne d’Arc tuleriidal” pälvis Novaja Opera orkester oma täpse musitseerimise ja toonivaldamisega rohkem kui punktivõidu.
Juba varasematel festivalidel ette kantud Astor Piazzolla tango-ooper “Maria de Buenos Aires” ja Carl Orffi “Carmina burana” läksid selgi korral hästi. Kuid festivali Eesti-poolne ambitsioonikas peaprojekt, elava tulega massiivselt väljareklaamitud Honeggeri dramaatiline oratoorium “Jeanne d’Arc tuleriidal” osutus vaatamata visuaalselt efektsele lavastusele (Üllar Saaremäe), Mirtel Pohla ja Rain Simmuli suurele vabaõhubüünele sobivalt rõhutatult teatraalsele mängulaadile, rikkalikele karnevalikultuuri ning maskiteatri elementidele, Mati Turi ja Kädy Plaasi vokaalsetele võimetele muusikaliselt suhteliselt igavaks ja kompositsiooniliselt liiga pikale veninud teoseks, mis praegust kuulajat-vaatajat vähe kõnetab.
Festivali lõpetanud kadakasaksikus kirjaviisis pealkirjaga õhtu “Tchaikovsky.Ballet@Classics.Jazz” piinlikuks osaks olid eestlaste nimetu tantsugrupi haltuuramaigulised etteasted. Vene Keiserlik Ballett, Novaja Opera orkester ning Estonian Dream Big Band soomlase Antti Sarpila dirigeerimisel andsid aga romantilise muusika, klassikalise balleti ja vanamoodsama džässi austajaile võrratu etenduse.
Mulle tundub, et Tallinn on paaril viimasel aastal endast taas arvestatava regionaalse ooperikeskusena rääkima pannud. Ning olukord, kus Helsingi ooperiteater pankrotis ja maja suletud, soodustab Estonia viimaste aastate repertuaaripoliitika koos Birgitta festivali alati positiivseid üllatusi pakkuva programmiga märksa arvukama Soome publikuga arvestamist kui varem.
Birgitta festivali karismaatilise juhi Eri Klasi käes võib aga üritus lõpuks kasvada Savonlinna ooperifestivali mõõduni. Kuid Savonlinna linnus on H elsingist neli korda kaugemal kui Pirita klooster ja sõit sinna tublisti kallim kui Tallinnasse ...
16. augustil Pirita kloostris esitatud Mihhail Jefremovi lavastus (esmalavastus 1999) polnud küll nii radikaalse kontseptsiooniga nagu möödunud aastal festivalile imporditud Moskva Helikoni ooperiteatri dekadentsesse allegooriasse mähitud Dmitri Šostakovitši “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast”, kuid oli vene romantilise ooperi lavastustraditsioone arvestades siiski parajal määral ebakonventsionaalne. Prožektorivihus kõrgel lava kohal kraanakorvis sõitev pimedusevürst Deemon oli kujundlikult funktsionaalne leid, samamoodi laval mööda raudteerelsse liikuv butafooria (näiteks tervitustseremoonia stseenis vürstipere ja sõnumitooja vahel), lavakujunduses domineerinud vabamüürlik geomeetriline märksümboolika või muidu äärmiselt klišeeliku hiigelristi transformeerumine ukseks surnutemaailma – kogu etenduse esteetikast loogiliselt väljaarenenud samm.
Rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisele solistideansamblile (vürst Gudalina suurepärane bass Vladimir Kudašev, Deemonina bass-bariton Andžei Beletski, Tamarana sopran Elvira Hohlova, vürst Sinodalina tenor Aleksandr Skvarko) sekundeeris võrdväärse partnerina oivaline koor, üks professionaalsemaid, mida siinmail olen kuulnud. Neljas ülioluline komponent kogu terviku õnnestumiseks oli loomulikult orkester Valeri Kritskovi juhtimisel. Võrdluses 10. augustil kuuldud Tallinna Filharmoonikutega Arthur Honeggeri oratooriumis “Jeanne d’Arc tuleriidal” pälvis Novaja Opera orkester oma täpse musitseerimise ja toonivaldamisega rohkem kui punktivõidu.
Juba varasematel festivalidel ette kantud Astor Piazzolla tango-ooper “Maria de Buenos Aires” ja Carl Orffi “Carmina burana” läksid selgi korral hästi. Kuid festivali Eesti-poolne ambitsioonikas peaprojekt, elava tulega massiivselt väljareklaamitud Honeggeri dramaatiline oratoorium “Jeanne d’Arc tuleriidal” osutus vaatamata visuaalselt efektsele lavastusele (Üllar Saaremäe), Mirtel Pohla ja Rain Simmuli suurele vabaõhubüünele sobivalt rõhutatult teatraalsele mängulaadile, rikkalikele karnevalikultuuri ning maskiteatri elementidele, Mati Turi ja Kädy Plaasi vokaalsetele võimetele muusikaliselt suhteliselt igavaks ja kompositsiooniliselt liiga pikale veninud teoseks, mis praegust kuulajat-vaatajat vähe kõnetab.
Festivali lõpetanud kadakasaksikus kirjaviisis pealkirjaga õhtu “Tchaikovsky.Ballet@Classics.Jazz” piinlikuks osaks olid eestlaste nimetu tantsugrupi haltuuramaigulised etteasted. Vene Keiserlik Ballett, Novaja Opera orkester ning Estonian Dream Big Band soomlase Antti Sarpila dirigeerimisel andsid aga romantilise muusika, klassikalise balleti ja vanamoodsama džässi austajaile võrratu etenduse.
Mulle tundub, et Tallinn on paaril viimasel aastal endast taas arvestatava regionaalse ooperikeskusena rääkima pannud. Ning olukord, kus Helsingi ooperiteater pankrotis ja maja suletud, soodustab Estonia viimaste aastate repertuaaripoliitika koos Birgitta festivali alati positiivseid üllatusi pakkuva programmiga märksa arvukama Soome publikuga arvestamist kui varem.
Birgitta festivali karismaatilise juhi Eri Klasi käes võib aga üritus lõpuks kasvada Savonlinna ooperifestivali mõõduni. Kuid Savonlinna linnus on H elsingist neli korda kaugemal kui Pirita klooster ja sõit sinna tublisti kallim kui Tallinnasse ...