Demokraatliku fundamentalismi rasked päevad *
Esmaspäev, 6. veebruar Taanis Århusi linnakeses. Õues on üks kraad sooja, lademetes lörtsi ja krae vahele siristab vihma. Lohutu. Keskmiselt kaks välismaa-puhkust aastas tegev taanlane ei pääse praegu isegi odavalt päevitama – just täna jättis esimene turismifirma ära tšarterlennu Egiptusesse. Igaks juhuks.
Eks ta ole, eestlasedki mõtlevad juba hoolega enne Egiptusesse puhkama sõitmist, äkki asub kuurort teisel pool kultuuriruumide vahelist rindejoont?
Lugu Muhamedist: lühikokkuvõte
Miskit on mäda siin Taani riigis, olin endalegi üllatuseks nõus tõdema pärast kolme päeva lõputuid kohtumisi ja vestlusi moslemite, taanlaste ja teistega Kopenhaagenis ja Århusis. Ajalehes Jyllands-Posten möödunud septembri lõpus avaldatud kaksteist karikatuuri islami prohvetist Muhamedist on vallandanud ahelreaktsiooni, mille käigus vupsavad välja üha uued Taani ühiskonna tabuteemad. Rahvaste paabel ei toimi nii ideaalselt, nagu taanlased ise on aastakümneid ette kujutanud.
Lühidalt paistab elu Taanis läbi eri osapoolte silmade praegu selline.
1. Eestiski laialt levinud müüt sellest, kuidas immigrantidel on Taanis väga hea elada ja et näiteks moslemid on tulnud siia puhtalt laiskusest priileivasööjaks, on kindlalt vale. Elu on siin väga raske ja valdav enamik immigrante on surutud marginaalseks, elama slummidesse, olema omaette ja tundma hirmu, et ega riigist välja ei saadeta.
2. Århusi ajaleht Jyllands-Posten, mis tahtlikult provotseeris karikatuuride avaldamisega islami kogukonda, et demonstreerida sõnavabadust, on tänaseks natuke hirmul.
"Me ei ole sugugi õnnelikud selle tähelepanu üle," kinnitas toimetaja, kel toimetuse ukse taga nööbist kinni sain.
3. Keskmist Taani inimest asi eriti ei huvita: naeruväärselt ülespuhutud tobe meediamull, arvab enamik. Sattusin mosleminoorte demonstratsioonile, kus lendas klaasikilde ja huilgas kümneid politseisignaale. Lihtne taanlane kõndis mööda, muheles ja tegi moblaga pilti. Turvalise heaoluühiskonna asi.
Samas on palju ka neid taanlasi, keda sündmuste käik vägagi puudutab. Viimased suuremad meeleavaldused ja kaklused (tihti on see üks ja seesama, sest üks kasvab teisest) Taani linnade tänavatel on olnud hoopis taanlaste eneste vahel. Hipid versus natsid, kui väga lihtsustatult öelda. Ühel pool aegunud unelmate Taanimaa, tolerantsi kantsi taganõudjad, ja teisel pool tugeva rahvusliku meelsusega kodanikud, kes iga võõra maalt välja tahaks saata. "Taani taanlastele!" hüüdsid ühed ja "Natsidest sead!" vastasid teised Taani kodanikud pühapäeval Kopenhaageni tänavatel.
Aktiva ja passiva
"Muhamedi-loo" viimastest sündmustest on Taanis kõige rohkem kaotanud korduvalt ämbrisse astunud peaminister ja võitnud kummalisel kombel nutikamad moslemid. Viimaste hulka võib kindlasti lugeda Ahmed Abu Labani – Taani moslemite tähtsaima juhi, kes mõnuleb praegu kogu maailma pressi tähelepanu keskmes. Kui tavaliselt on tema reedeste palvuste kuulajaskond paarisaja ringis ja tema sõnumit järgiv islami kogukond paar tuhat inimest, siis viimastel kuudel on tema arvamusi lugenud terve maailm.
Suurem osa Taani ajakirjandust peab Abu Labanit reaktsiooniliste vaadetega moslemiks. Teda süüdistatakse silmakirjalikkuses, sest ta teab täpselt, mida rääkida lääne ja mida araabia maade pressile. Teda on tabatud ka paarilt otseselt valelt. Ühel ja samal päeval ütles ta Araabia telekanalile al-Jazeera, et kui moslemid otsustavad prohveti kaitseks Taani kaupu boikoteerida, siis tasub selle üle ainult rõõmustada; Taani telekanalile TV2 kinnitas ta aga, et ta teeb kõik mis võimalik, et lõpetada moslemite boikott.
Abu Laban oligi "Muhamedi-loo" rahvusvahelisele tasemele viimise taga. Novembri lõpus pani ta kokku delegatsiooni, mis läks moslemite solvamist arutama juhtivate islami teadlastega ja näiteks prominentse Araabia Liiga sekretäri Amr Moussaga. Millest jutt täpselt käis, ei saa Lääne meedia ilmselt kunagi teada, võib kahtlustada salajasi kokkuleppeid edasisteks provokatsioonideks; võimalik aga, et juttu oli tõesti vaid mitmekultuurilise Euroopa rahumeelse tuleviku korraldamisest.
Küllasõit imaamile
Helistan päikselisel laupäeva pärastlõunal Kopenhaageni lennujaamast Abu Labani mobiilile ja saavutan audientsi moslemite kohaliku usujuhiga poole tunni pärast. Kuigi kõnele vastav mees lisab, et imaam on täna väga busy.
Kopenhaageni islami keskus asub küll kesklinnast üsna kaugel, ent kindlasti mitte slummis. Ilusad punastest tellistest majad vahelduvad ilusate sinepikarva tellistest majadega, ringi liigub rohkem taanlasi, aga veidi ka immigrante.
Ühe kolmekorruselise tellismaja ees on rohkelt sagimist: kümned rättidega naised ja lapsed sibavad ringi, justkui algaks klassiekskursioon. Võtan julguse kokku ja küsin ühelt mustasilmselt kaunitarilt, kas imaam on siin. Jaa, vastab neiu heas inglise keeles ja juhatab mind majja. Kümnete moslemi laste seas trügides ronime kitsast koridorist üles. Ninna tungib mingi idamaise maitseaine lõhn.
Alumise korruse väikese kontori seinal on suur puust kalender – umbes nagu arvuti-eelse Eesti kooli hiiglaslik tunniplaan, kus tunnid on eri värvidega märgitud. Siin märgivad sildid paaste ja usupühasid. Abu Laban tuleb tagumisest ruumist, suu kõrvuni, ja juhatab mind edasi.
Istume suurde raamatukogutuppa. Seal on kaks seina täis kuldsete selgadega araabiakeelseid köiteid. Ühes nurgas istuvad viis-kuus meest ja arutavad asju. Kõik habemikud. Tunnise intervjuu vältel hõikab Abu pidevalt tulijatele ja minejatele araabiakeelseid tervitusi. 60aastane palestiinlane on liidriks siin majas koos käivale paarile tuhandele Araabia, Pakistani ja Türgi päritolu moslemile. Kokku on moslemeid Taanis 180 000 – umbes 3 protsenti Taani rahvaarvust.
Viie aastaga kord majja!
Uhke halli habemega imaam põrutab alustuseks ootamatult pessimistlikult: "Nüüd oleme suluseisus. Kui peaminister Rasmussen eile (reedel, 3. veebruaril) diplomaatidega kohtus, andis ta oma isikliku vabanduse, et ta ei aktsepteeri religiooni mõnitamist. Aga kõnevabadus ja pressivabadus on nii pühad, et neid küsimusi ei saagi rohkem arutada. Ajaleht saatis Lähis-Idasse vastukäivaid signaale, see vähendab nende usutavust."
Kas moslemi rahutusi maailmas on praegu võimalik mingite Lääne avaldustega peatada? Ehk on rahutused läinud juba nii kaugele, et vabandused enam ei aita?
Muidugi saab peatada. Vabandus on oluline žest.
Hoolimata raskest olukorrast vaatan ma positiivset poolt. Saame võimaluse kogu maailmakord üle vaadata.
Viimase lause toonis ei ole midagi ähvardavat. Ometi olen sõbralikkuse märgiks lauale asetanud Karen Armstrongi raamatu "Islam", mida reisides lugesin. Imaam märkab seda ja muheleb.
Võime lugeda raamatuid nagu see siin ja sealt teiste inimeste kohta õppida. Eurooplased pidasid palju sõdu, enne kui rahvusriigid kehtima hakkasid. Nüüd usuvad nad demokraatiasse ja laiendavad seda. Võtab aega, et hakata üksteist mõistma, on aeg leida uus platvorm, mis on mõlemale osapoolele sobiv.
Praegune süsteem ei paista ideaalselt töötavat. Kas me vajame siis uusi sõdu, et maailmakord paika läheks?
Ei, sõda kindlasti mitte. Praeguses olukorras peab otsima uusi väärtusi, leidma kompromisse.
Kas te vihastusite ja reageerisite kohe neid karikatuure nähes?
Meil on siin olnud viimastel aastatel mitmeid valimisi. Kampaaniate jooksul on Taani Rahvapartei, mil on tugev rassistlik kallak, suutnud islamofoobia tõsta tugevalt esiplaanile. Seetõttu oleme väga raskes olukorras, Euroopa Komisjon on väljendanud oma muret inimõiguste pärast Taanis. See toimus kõik juba mitu aastat tagasi. Karikatuurid on lihtsalt viimane piisk karikas.
Kuidas suudab islami usku inimene üldse Läänes elada ja lehti lugeda? Mina ei ole ei konservatiiv ega isegi mitte religioosne, aga isegi mind riivavad vahel tabloidid. Kuidas teie hakkama saate?
Enamik moslemi immigrante tulevad madalamast ühiskonnakihist, neil on piiratud teadmised, paljud ei oskagi lugeda. Kui nad loeksid, siis solvuksid ka.
Mina usun, et Jyllands-Posten tegi valearvestuse meediavabaduse ja islami reaktsiooni osas. Me oleme solvunud, sest see nn Muhamedi pilt, kus tal on peas pomm, jätab mulje, et islam on loomult kohutav, terroristlik religioon.
Kas te peate praegu kogu maailmas käivat debatti positiivseks? Saate rõõmustada, et lõpuks ometi neist küsimustest räägitakse.
Selline meiepoolne suhtumine alguses oligi. Me ei läinud araabia maadesse karikatuure näitama mitte selleks, et kedagi solvata, vaid arutelu ja dialoogi algatamiseks. Olen nõus, et see oli tegelikult hea, et karikatuurid avaldati. Meie saame oma sõnumi välja öelda, nemad said näidata pressivabaduse ideed. Me ei taha mingeid piiranguid pressivabadusele.
Kuidas võiksid teie ideaalmaailmas lääne inimesed ja moslemid kõrvuti eksisteerida?
Kõige tähtsam on moraalne vastutus. Kui mind kutsutakse diplomaatilisele vastuvõtule ja ma tuleksin alasti ja ütleksin, et see on minu vabadus, siis kõik naeraks mind välja – ma näiks väga rumal. Jah, me oleme vabad, aga igas olukorras on oma etikett.
Aga etikett on eri kultuuriruumides erinev. Taanis näiteks on karikatuurides kõige üle irvitamine lubatud.
Olen meediale öelnud: ei tasu inimestes õhutada hirmu sõnavabaduse kadumise osas, see kartus ei ole õigustatud. Meil on pikk ajalugu, sajad tuhanded mõtlejad, poliitikud, filosoofid, kes räägivad kõigest, millest tahavad. Unustame Jeesuse ja Muhamedi ära ja räägime teistest. Nii nagu linnas on mõned kohad, kuhu ei ole lubatud parkida, et jalakäijad saaks rahulikult kõndida – seda tsooni me nõuamegi.
Mis siis täpselt on teie jaoks see ala, mida tahate parkimisest puhas hoida?
Jumal, Koraan ja Muhamed.
Kui Indoneesias põletati Taani lippu, siis taanlased pahandasid: lipp on nende sümbol ja neile püha, neile ei meeldinud seda telekast vaadata. Muhamedi kujutamine terroristina on ju meie jaoks sarnane asi!
Kas teie arust oli lipu põletamine taanlastele vajalik õppetund?
Ei, ma ei usu, et samaga vastamine midagi head teeb. Tuleb asjade üle arutleda.
Miks on moslemitel nii raske Lääne ühiskonda sisse elada? Kas üheks põhjuseks on see, et islami maailmas ei olnud sellist moderniseerumist ja urbaniseerumist nagu 20. sajandi alguse Läänes? Väärtused on ehk liiga erinevad?
Mina kui Läänes elav moslem proovin leida ühist keelt. Me kohtume sinuga esimest korda, miks ma ei peaks sinuga viisakas olema ja sina minuga? Kas viisakas olemine tähendaks sinu jaoks moslemile allumist? Või kui mina olen sinuga ebaviisakas, olen kangelane, kes võidab lääne inimest? Ei ole ju nii. Räägime inimlikus austuse keeles ja nii jõuame eri poolte vahelisele kokkuleppele.
Mis aja pärast võiks kokkulepe islami ja lääne vahel teie arust realiseeruda?
Viie aasta pärast on islam jõudnud Euroopas suurepärasesse seisu. Sel on kolm põhjust.
Esiteks. Terrorism on viimse tilgani ära kasutatud, sellega on lõpp.
Teiseks. Euroopa peab ühtsuse laienemise kontekstis hõlmama ühiskonda ka moslemid.
Number kolm. Usun, et on palju uurimusi, kuidas integratsiooni efektiivsemaks muuta. Eurooplastel ei ole tegelikult midagi moslemite vastu, neid on lihtsalt meedias ja poliitikas valesti kujutatud.
Need kolm elementi viivad moslemi kiire integratsioonini. Moslemitest immigrandid ise muutuvad samuti realistlikumaks, nad saavad oma kohustustest aru.
Praegu on selline transplantatsioonijärgse reaktsiooni aeg – kui mingi elund siiratakse, siis tuleb algul vastureaktsioon. Usun, et edaspidi läheb kõik rahulikult.
Kas peate enda rolli vahendajana tähtsaks?
Jah, kasutame islami kogukonna puhul nüüd juhtlauset: on aeg anda, mitte saada. Kui olen põgenik ja saan sotsiaalabi, pean hiljem midagi ühiskonnale tagasi andma. Teine põlvkond, kes on juba Taanis sündinud, on selleks juba suuteline, esimene ilmselt mitte.
Te ju tulete külma sõja all kannatanud maast, te saate aru. Kui põgenikud tulevad diktatuurist, nagu Iraak, või kodusõjast, nagu Somaalia, on nad omadega täiesti läbi, neile on täielik integreerumine raske.
Intervjuu lõppedes provotseerin veel korra imaami. Näitan talle viimast rongis kätte juhtunud Taani tabloidi, kus esikaanel paljaste tissidega võrksukis tibi, 3.–4. küljel reportaaž taani lipu põletamisest ja nende kahe vahel ülevaade imaam Abu Labani viimasest jutlusest.
Kas selline kontekst ei häiri? Te olete ju lausa meediastaar...
Imaami silmis välgatab uudishimu.
Olen tõesti või? No öelge, kas teie arvates konkreetselt mina olen meediafiguur?
Olete muidugi.
No suurepärane! Lai naeratus.
Et teile siis meeldib?
Ei, ei, kus ta siis meeldib. Vaadake seda konteksti, kus minust räägitakse. Ega ma ei ole rokkstaar, islamist on ikka juttu negatiivsete uudiste kõrval.
* * *
Jätan imaami poja pulmadeks ettevalmistusi tegema. Selgub, et kogu sagin maja ees oligi seotud homse pulmapeoga. Alumisel korrusel paistavad salatit täis vaagnad... Koridoris hüüab mulle tundmatu moslem äkki: Privet! Ja kui olen juba möödunud, siis: Pakaa! Siis selgitab ta mu jahmunud nägu nähes, et ta naine on Tallinna venelanna. "Panin just tee üles, tahad ka?"
Kahjuks ei jõua teed jooma jääda, aga araabia külalislahkus teeb südame soojaks.
Samal ajal kesklinnas
Kopenhaageni keskraudteejaamas rongist väljudes tuletab klaasiklirin kiirelt meelde, et olen multikultuursel maal, kus hetkel on aktuaalsed kommunikatsiooniprobleemid. Paar akent on katki löödud ja paarikümnepealine kamp moslemi teismelisi tuhiseb jaamast välja. Poisid kõnnivad või lõhuvad niisama, paaril neiul on aga käes plakatid. Järgnen kambale paarsada meetrit teisel pool teed, et näha, mis plakatil kirjas. Nurga taga, Tivoli peasissekäigu juures on kõnniteel marssivatest islaminoortest juba moodustunud pikem kolonn, mis skandeerib hüüdlauseid.
Ei möödu kaht minutitki, kui signaalide huilates jõuab kohale üle kümne politsei mikrobussi, iga sees terve hulk kiivritega mehi. Noored pekstakse laiali ja rahu taastub. Õhtustes uudistes ei peeta intsidenti mainimisväärseks – liiga tavaline asi juba.
Jälgin hoolega pealtvaatajaid. Enamik kõnnib hooletult mööda ja klõpsib pilte. "Hirmu ei ole, aga viha teevad küll," ütleb nooremapoolne paar. Turistid paistavad murelikumad. "Kahtlesin pikalt, kas ikka tasub praegu siia tulla," ütleb Berliinist pärit neiu.
Kollektiivne hirm
Järgmisel päeval otsustan Århusis proovida kommentaari saada debati teiselt osapoolelt: karikatuurid avaldanud ajalehe toimetuselt. Pilapiltide autoritega ei ole lootustki jutu peale saada: kõige kategoorilisemalt oma õiguse juurde jäänud joonistajad on pärast mitmeid tapmisähvardusi "ühes Kopenhaageni kesklinna piirkonna ateljees" politsei kaitse all.
Muhamedi lugu Taanis algas tegelikult juba enne neid karikatuure. Lastekirjanik Kåre Bluitgen tahtis septembris avaldada lasteraamatut islami prohveti Muhamedi elust, aga ei suutnud leida illustraatorit. Muhamedi kujutamine on nimelt islamis rangelt keelatud – ja taanlastest kunstnikud kartsid islami kogukonna meelepaha. Taani Kirjanike Liit algatas seepeale debati: kas ühiskond on tõesti sealmaal, et islami tavaõigus on tähtsam kui sõnavabadus?
Århusis baseeruv üleriigiline ajaleht Jyllands-Posten tõstis teema üles üpris provokatiivsel moel. Nad tegid 40-le Taani kunstnikule ettepaneku kujutada Muhamedi. 28 kunstnikku loobusid ja vaid 12 vastasid.
Pildi negatiivne hoiak ei olnud tellimusse sisse kirjutatud, niisiis näitab karikatuuride meelsus kutsele reageerinud kunstnike arusaama islamist. Enim on rahvusvahelises pressis räägitud pildist, kus turban Muhamedi peas moodustab pommi. Keskpäraste karikatuuride seas üks veidigi naljakas on see, kus enesetaputerroristidel palutakse piiri pidada, sest paradiisis on neitsid otsakorral.
Pildid on suurepärane sotsioloogiline tõestus sellest, kui vähe üks keskmine Lääne inimene islami usust teab. Tõepoolest, meedias räägitakse vaid islami terrorismist ja tunduvalt vähem kultuurist; nii paneb vähem teadlik kodanik vägivalla ja islami vahele võrdusmärgi. Selline suhtumine solvab aga sügavalt rahumeelseid moslemeid: just nii nagu eestlanegi solvub, kui teda Rootsis või Soomes automaatselt pätiks või prostituudiks peetakse.
Kõige selle peale ei mõelnud aga Jyllands-Posteni peatoimetaja ega ka kultuuritoimetaja Flemming Rose. Paar korda väljas lörtsi käes konutamine pärast pommiähvardust ja evakueerimist on toimetajad ilmselt järele mõtlema pannud. Ametlikest kommentaaridest keeldub kogu toimetus järsult, äraütlemistest imbub aga välja arusaam, et kuigi põhimõtteliselt oli neil ju õigus seda teha, ei olnud karikatuuride avaldamine siiski ei läbi mõeldud ega ka väga tark otsus.
Sõnavabaduse kantsi ümber luusides
Lähenen Jyllands-Posteni toimetusele esialgu kõrvaluksest, sellest, kust ajakirjanikud ise käivad. Pühapäeva pärastlõuna, rahulik õhkkond. Läheneb uksekaardiga härra, kellel nööbist kinni saan. Mees näeb, et ma ei näe moslemi moodi välja, ja julgeb tunnistada, et ta on toimetusest.
Peas keerleb küsimus: kas peatoimetaja on kõigile töötajatele pannud peale karmi suhtluskeelu välisajakirjanikega? Spordiosakonnast pärit härra on siiski sõbralik ja valmis lörtsises õues paarile küsimusele vastama. Sisse ta mind ei kutsu.
Ka tema räägib sama juttu mis lehe juhtkond ja asjaga rohkem seotud toimetajad. Muidugi oli ajalehel õigus seda teha, aga kui oleks aimanud, mis see kõik kaasa toob... oleks veidi kaalunud. Carsten Juste, Jyllands-Posteni vastutav toimetaja, kirjutab veebruari algul oma lehes: "Ma võitlen edaspidigi selle eest, et saaks küsimusi esitada religioossete dogmade ja traditsioonide kohta."
Turvameeste rida toimetuse peasissekäigu juures näitab, et tema käest ei saa neid küsimusi küll praegu keegi küsida.
Rida kõnesid toimetusse ei anna mingeid tulemusi. Sekretärid ja infojuht on koolitatud tõrjuma kõik küsimused viisakalt, ent külmalt. Jyllands-Posteni peatoimetaja viskas paar päeva tagasi toru hargile, olles järsul toonil teatanud: "Meil ei ole teie jaoks aega. Me peame oma lehe valmis tegema."
Turvalisus on kõrgeimal tasemel. Kui lehe muusikatoimetaja ükskord uksekaardi maha unustas, käitus turvameeskond ka temaga kui potentsiaalse terroristiga. Kiirelt kontrolliti ta auto registreerimisnumbrit, vaese ajakirjaniku õnnetuseks kuulus see tema venelannast naisele. Seda karmimad olid küsimused seni, kuni toimetusest tuldi kolleegi päästma.
Kameeleoni muundumised
Silmanähtavalt ei ole Jyllands-Posten kogu selle supi sisse sattumise üle õnnelik. Veel hullemas jamas on aga Taani peaminister. Kopenhaageni juhtiv päevaleht Politiken avaldas oma lisa Indblik kaanel 4. veebruaril kaks tsitaati peaminister Anders Fogh Rasmusseni meelemuutusest kolme kuu jooksul.
"Sõnavabadust peab kasutama selleks, et provotseerida ja kritiseerida autoriteete, olgu need siis poliitilised või religioossed autoriteedid" – 30. okt 2005 Jyllands-Posten
"Isiklikult on mul selline austus inimeste religioossete tõekspidamiste vastu, et ma mitte kunagi ei kujutaks Muhamedi, Jeesust või teisi religioosseid kujusid sellisel viisil, mis teisi inimesi solvaks" – 30. jaanuar 2006
Niisiis on Abu Labanit kahekeelsuses süüdistanud peaminister ise samuti küllaltki kahepalgeline. Muhamedi lugu on tema usaldusväärsust kõvasti kõigutanud ja paljud endised Rasmusseni valijad kalduvad nüüd pigem sotsiaaldemokraatide poole.
"See mees läheb veel õpikutesse kui elav näide, kuidas ei tohi diplomaatias käituda," ütleb 27aastane majandustudeng Peter, kes eelmisel korral hääletas Rasmusseni poolt.
Taani moslemite äge käitumine on reaktsioon viimase viie aasta parempoolsele immigratsioonivastasele poliitikale. Muhamedi mõnitavad pildid olid ainult viimane ajend, mis pahameeletormi vallandas. Aastakümnete pikkune Taani unelm, ettekujutus äärmiselt tolerantsest Taanist kestab taanlaste peades tänaseni. Tegelikult on aga 2001. aastal (NB: islamifundamentalistide New Yorgi rünnaku aastal) võimule saanud paremliberaalse Anders Fogh Rasmusseni valitsus selle unelma ammu lõpetanud. Immigrante lastakse riiki mitu korda vähem ja Taani elama jäämine on märksa keerulisemaks tehtud.
Nähtamatud eraldusjooned
Üldiselt ei puutu tavainimene Taanis moslemitega kokku rohkem kui ühistranspordis: neil on omad poed ja nad elavad kommuunidena kusagil linna servadel. Taani paljukiidetud tolerants paistab olevat pinnapealne: no elagu siin, aga olgu omaette.
Ka Århusi linna servas on linnajagu, kus elavad peamiselt immigrandid. Üsna koledad neljakorruselised majad, enamikul rõdudel paistab satelliit-TV vastuvõtja: kodumaaga on vaja ühendust pidada. Lähedal on ka kinnine turg nimega Bazaar, kus nii ostjad kui müüjad on peamiselt moslemid. Ometi pakub turismiinfokeskus seda ka Lääne turistile välja kui põnevat alternatiivset ostukeskust.
Bazaari müüjad ei ole eriti altid kõnelema. Lääne inimese vastu ei ole otseselt ei vaenu ega sõbralikkust, viimaseid sündmusi riigis ei soovita aga mingil juhul arutada. Õhus paistab olevat nähtamatu vahesein.
Selle seina tahaks materialiseerida ja ehk ka betoneerida Taani paremäärmuslased. Veebruari algul algatas Rahvapartei liige Louise Frevert SMS-kampaania, mille käigus tuhanded taanlased saatsid edasi sõnumit, mis kutsus üles boikoteerima araablaste poekesi Taanis.
Taani Rahvapartei liikmed on üldse paistnud silma uskumatult küüniliste väljaütlemistega: araablasi on võrreldud lausa ajukasvajaga. Tavaliselt järgneb partei ametlik vabandus ja liikme taunimine, aga siiski – kerge natsistlik hõngus on õhus.
Diskussioonid pulbitsevad kõikjal, ajalehed on ääreni täis eri seisukohti. Loomulikult on ka kompromissi esindajaid, ka moslemite seas. Pressis end ultra light moslemiks tituleerinud süüria päritolu parlamendiliige Naser Khader on pärast arvukaid tapmisähvardusi testamendi valmis teinud, mitmetes mošeedes on ta persona non grata’ks kuulutatud.
Ärevus on levinud üle Taani, aga püsib veel mõistlikkuse piirides. Maal elavad pered kutsuvad pärast uudiste vaatamist linnas elavaid lapsi koju. Õhtul pubis istudes jutustavad noored taanlased hulle lugusid, mine võta kinni, kas linnalegende või tõepõhjaga jutte. Näiteks selline: kaks moslemit ostsid taanlaselt putkast hamburgeri. Müüja ulatas kotletisaia, moslemid aga haarasid terve käe ja tirisid ta putkast välja, peksid pesapallikurikatega läbi ja hüüdsid ise: "Mis sa siin müüd ebapuhast liha!"
See lugu näitab hästi stereotüüpset hirmu, et "nemad" tulevad "meile" oma reegleid peale suruma. Taanis ei ole see mõttesuund kunagi väga tugev olnud, kindlasti ei kardeta siin nii palju kui Eestis. Anonüümsetes smsides kutsusid ilmselt paremäärmuslased rahvast 1. veebruaril islamivastasele miitingule Kopenhaageni Raekoja platsil koraane põletama. Üritus jäi ära, sest keegi ei ilmunud koraani põletamise sooviga kohale.
Tavaline taanlane
Taani kodanik, kes meeleavalduses klaasikilluga pihta ei saa, kannatab ehk kõige rohkem Taani maine languse pärast. Ränduritest tudengid kinnitasid, et islamimaadesse ei ole nüüd paar aastat asja.
Turism Taani ei ole hetkel veel oluliselt vähenenud. Talv ei ole ka see aastaaeg, mil tagasilööki näha oleks, siis ei käi palju turiste.
"Kui mingi tagasilöök tuleks, siis esiteks Kopenhaagenis, sest Århusis käivad peamiselt Taani olusid hästi tundvad taanlastest ja sakslastest turistid, kes teavad, et siin on ka täna täiesti turvaline," kinnitas Århusi turismiameti direktor Jørgen Hansen.
Hansen kinnitas samuti, et ka Taani majandusele ei peaks afäärist erilist kahju sündima. Palju räägitud Araabia suunaga Arla Foods, kel on majandusraskusi, on ilmselt väheste ohvrite seas. Taani majandussuhetes on araabia maade osakaal nii väike, et tõsisemat muret veel ei paista. Aga tõsi – naftaembargodeni pole ju jõutud ja loodetavasti ei jõutagi.
Mis edasi?
Kas tasub uskuda imaam Abu Labani ilusat nägemust viie aasta pärast saabuvast rahulikust tasakaalust? Või hakata valmistuma kolmandaks maailmasõjaks, mis ärevate ennustuste kohaselt peatselt saabub?
Ilmselt tasub mõlemal poolel pigem maailma kohta rohkem õppida: lugeda raamatuid ja proovida teisi kultuure mõista. Muide, skandaali ajendiks saanud lasteraamat prohvet Muhamedi elust väikese viivitusega siiski ilmus – anonüümse kunstniku tagasihoidlike illustratsioonidega. Taani kirjanduskriitika nimetab teost "Koranen og Profeten Muhammeds liv" (Koraan ja prohvet Muhamedi elu) küll igavaks ja vähe tähelepanuväärseks. Ometi müüdi see kõigis Kopenhaageni ja Århusi raamatupoodides kiirelt läbi ja trükikoda ei ole suutnud veel uut tiraaži trükkida.
Tartu poeet Hannes Varblane kirjutas juba 1989 ajakirjas Vikerkaar loos "Rushing to Die": "Annaks Jumal, ükskõik milline, et /kirjanik Salman/ Rushdie juhtum poleks üksnes pelk poliitiline episood ajaleheveergudelt, vaid eelmäng maailmahõlvega kõrgkultuuri tekkeks, milles iga looja on ühtaegu vaba, ent ka vastutav ning võimeline omaks võtma kõik oma tegude tagajärjed."
Ühinen üleskutsega.
* Mõiste "demokraatlik fundamentalism" laenasin BBCs ümarlauas osalenud Washington Posti toimetajalt, kes selgitas, et selles debatis on fundamentalistid pigem Lääne esindajad: nemad tahavad oma sõnavabadusega minna ekstreemi ja eksponeerida seda iga hinna eest, tagajärgedest hoolimata. Washington Post teab, et meediavabadus lubaks neil karikatuurid avaldada, aga neil ei ole mingit kavatsust seda teha – nii nagu nad ei avalda ka näiteks "kolmanda lehekülje tüdrukute" pilte.
