Demonstreerida. Muidugi!

Alfreda Benge kirjeldab: “Me olime kodus Twickenhamis, kui kuulsime keskpäevastest uudistest, et USA on vallutanud Grenada. Me olime nii vihased; tundsime, et midagi peab tegema. Tegin kähku plakati puujupist ja plaadist, millele olin kavatsenud just maailma hakata, ja küsisin Robertilt, mida sinna peale kirjutada. Oma kuumas vihas otsustas ta räige ja pigem lapsiku sõnumi kasuks. Me istusime autosse (Robert, minu ema, mina ja tiine koer) ja sõitsime otse USA saatkonna juurde Grosvenor Square’il. /---/ Umbes poolteist tundi olime ainukesed inimesed seal. Taipasin, et kindlasti teeb keegi saatkonnahoonest pilte “toimikute” jaoks, ja praeguseni ajab mind naerma, missuguse õõnestajate jõuguna me võiksime näida inimesele, kes vastutab nende fotode kontrollimise eest. Mees ratastoolis, vana daam, tiine koer, mina ja väga jäme plakat. Naispolitseinik küsis mu emalt, keda ta esindab. “Vanemaealisi pensionäre,” vastas ta oma poola aktsendiga.”

*

Tekst pärineb ühe minu lemmikartisti, eluaegse vasakpoolse, inglise kompartei liikme, halli habemega Robert Wyatti plaadi ümbriselt. Alfreda Benge on ratastooliinvaliidist laulja maalikunstnikust abikaasa. Ma ei ole lugenud teist nii head spontaanse poliitilise teadlikkuse kirjeldust.

*

Mõte minna demonstreerima on ebaeestipärane. Spontaansus puudub siinsest poliitikast ja ühiskonnaelust täielikult; ja loomulikult peab end ju politseis üles andma, et avalikke üritusi korraldada? Ja see on ju piinlik üleüldse; avalikult demonstreerivad ju vaid Rahvaliidu ja Keskerakonna jutust ülesköetud talumehed ja pensionärid, eks? Valatakse maha piima ja kistakse ministreid kapuutsidest.

Selles ongi küsimus: manipuleerimist lubab osa inimesi endaga küll lahkelt ette võtta, kodanikualgatus on aga null. Minu arust on terav vahe sellel, kui partei kasutab inimesi, kel on mure, ära oma huvides; või siis demonstreerivad need inimesed, et endale ja oma probleemile tähelepanu juhtida. Muresid ei lahenda mõne poliitilise jõu aitamine.

*

Hea, kui suudetakse väljendada oma muresid, ükskõik mis vormis siis. Teiste murede tabamine on järgmine mõistmise aste; ja see jääb siinseist poliitvõitlejaist või lihtsatest inimestest veel pööraselt kaugele.

Midagi taolist mõtlesin ma Ken Loachi liigutavat filmi “Carla’s Song” ETVst vaadates.

*

Ja lõpuks: tervitusi kommentaarirubriikide raudvarale MartUle! Lugesin tema sisutihedat mõtteavaldust minu eelmise tagasihoidliku lookese juurest Ekspressi netiküljelt ja alustasin teadustöö kirjutamist teemal: “Vabariikliku korra taastamine Eestis sügisel 2001. Kuidas Arnold Rüütel ja Keskerakonna ja reformierakonna valitsusliit hävitasid monarhia igandid ja inimese ekspluateerimise õukonnameedia poolt.” Ma arvan, et mõnes erakõrgkoolis saaks selle teosega ka kraadi kaitsta…