Foto: Harri Rospu

“Inimhääl”
Francis Poulenci lüüriline tragöödia Jean Cocteau libretole. Lavastaja Neeme Kuningas, lavakujundus ja kostüümid Ott Evestus, Grete Laus, Neeme Kuningas.Naine: Helen Lokuta.

“Teatridirektor”
W. A. Mozarti muusikaline komöödia. Lavastaja Neeme Kuningas, lavakujundus ja kostüümid Ott Evestus, Grete Laus, Neeme Kuningas.Osades: Kadri Kipper, Kristel Pärtna, Mart Laur, Helgi Sallo jt.

Mõlemat ooperit on Eestis korduvalt välja toodud, kuigi mitte koos. Neeme Kuningas on ühte õhtusse mahutanud kaks žanriliselt eri poolustel olevat teost – tragöödia ja komöödia, kusjuures esimene on tõepoolest masendavalt kurb ja teine paneb saali naerust rõkkama. Lavastaja on mõlemat tükki vaadanud ehk liigagi üheplaanilisena, eriti “Inimhäält”, mis võimaldanuks mitmekülgsemat lähenemist.

“Inimhääl” põhineb Jean Cocteau 1930. aastal esietendunud samanimelisel näidendil, kus kirjanik vaatleb oma sõnul “impersonaliseeritud kommunikatsiooni” ehk võimalust tollal massilisemalt levima hakanud telefoni kaudu ilma otsese kontaktita teha kergesti edastatavaks inimsaatusi mõjutavaid otsuseid. Tänapäevaste teadete edastamisvõimaluste kõrval tundub telefoni kasutamine olevat küllaltki isiklik, mistõttu teoses kujutatud tegevuse jätmine 1950. aastate lõppu oli igati asjakohane (ooperi esietendus toimus 1959).

Kujundus tundus veidi ülekuhjatuna, igasugu lauad-lauakesed koos pitside-satside ja muu identifitseerimatu pudi-padiga pigem segasid, kui soodustasid etenduse jälgimist. Must siidine negližee see-eest nii lisab tegelaskujule vajalikku elegantsi kui sisaldab ka vihjet morbiidsusele.

Francis Poulenc on ise nimetanud mono-ooperit “kohutavaks ja ultratundeliseks” ja siinkohal tuleb heliloojaga nõustuda. Äsja kauaaegse armastatu poolt telefoni teel mahajäetud naise traagika ja kohati hüsteerilised tundepuhangud toob vaatajani Helen Lokuta (pildil), kes oma ekspressiivse vokaali ja suurepärase näitlejameisterlikkusega hoiab publikut pinges kuni etenduse viimaste sekunditeni. Lokuta hea artikuleerimisoskus tagas eesti keeles lauldud teksti arusaadavuse ja tegi sündmuste jälgimise mugavaks. Tundlikumad daamid valasid etenduse lõppedes pisaraid, härrad olid kerges segaduses, kõiges selles oli oma roll ka pianist Ivo Sillamaa emotsionaalsel ja täpsel mängul.

“Teatridirektorist” (1786) oli seekord saanud kaverdatud variant Mozarti igihaljast komöödiast nii dramaatilises kui ka muusikalises mõttes. Ja seda sugugi mitte negatiivses tähenduses. Lavastus on tempokas, lõbus, oma naerutajavõimeid tõestas kõikvõimsa koristajatädi Hilda osas Helgi Sallo. Lavakujunduse ja kostüümide universaalsus jätsid tegevuse aja ja koha asjakohaselt täpsustamata. Komödiandi ja pantomiimioskusi demonstreerisid veenvalt Estonia ooperistuudio OPERAtsioon VOXi noored liikmed Helen Männik ja Rein Saar oma klounaadidega, samuti eri tüpaaže humoorikalt kehastanud Maarja Kangur, Edgar Tereping, Elina Netšajeva ja Tambet Kivikas. Vaimustavalt tumma balletipaarina astusid üles Tiia Erm ja Daniel Kirsipuu.

Kogenud artistidest teeb vokaalselt ja kehakeelselt meeldejääva rolli Urmas Põldma ja seda eriti kõiki teatrižanreid tutvustavas, publikut naerukrampidesse viivas stseenis päris etenduse alguses. Talle sekundeerib Mart Laur kaosesse kippuvat olukorda kontrolli all hoida püüdva teatridirektorina.

Proua Herzi osa esitanud Kadri Kipperil on olemas küll kõik sopranile vajalikud noodid (isegi kolmanda oktavi Fa), kuid puudu jäi nii fraseerimise kui ka staccato-oskusest. Proua Hõbekurguna (Silberklangina) esinenud Kristel Pärtna oli küll temperamentsem ja mängulisem, kuid temalgi tuleks enne ooperisolisti nime väljateenimist veel üht-teist õppida. Etenduse ootamatu puändi saabudes – selleks kehastus Helgi Sallo hoopis uueks tegelaseks – aga keerati kogu loole veel üks vint peale. Selle nägemiseks tuleb tingimata ise teatrisse minna.