KURI VERSUS KURI: Briti ajaloolane Richard Overy (s. 1947) võrdleb oma monumentaalteoses Stalini ja Hitleri režiime. AFP
Richard Overy
“Diktaatorid. ­Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa”
Tõlkinud Marek Laane. Varrak, 2007. 704 lk.

Ajuti on tunne, et sedasorti kirjandust hakkab juba üleliia saama. Hitleri ja Stalini biograafiad, paralleelsed elulood, lähimate kaasvõitlejate elulood või mälestused. Pinutäis raamatuid SSist ja NKVDst, koonduslaagritest ja GULAGist. Raamat kommunismi mustadest tegudest. Ja muidugi nõukogudeaegne tüse tekstikiht, kus põhiteemaks oli fašistide seotus ülemaailmse imperialismiga.

Kardetavasti ei pälvi sellise ülekülluse tingimustes Richard Overy teos lugejarahva hulgas suuremat tähelepanu. Ei hakka tegema teosele lausreklaami. Nendin vaid, et Overy kirjutatud 20. sajandi diktatuuride analüüsis on ehmatavalt tuttavlikke passaaže.

Siinkirjutajale on raamatu olulisimaks osaks 7. peatükk “Diktatuuri kõlbeline universum”.

Fundamentaane küsimus: miks käitusid diktatuurid oma võimu all oleva rahvaga just nii ja mitte teisiti, miks ei pidanud diktaatorid ei tegelike ega ka väljamõeldud vaenlaste jälitamist ja tapmist ei kuritegelikuks ega ebamoraalseks?

Küsimus tundub väheoriginaalne ning ebavajalikki, aga seda vaid esmapilgul. Põigates korraks üldtuttava Mihhail Bulgakovi romaani “Meister ja Margarita” juurde, tahaks juhtida tähelepanu sellele, et romaani üks kandvaid süžeeliine, Ješua hukkamist takistada püüdnud ja lõpuks seda aktsepteerinud Juudamaa prokuraatori Pontius Pilatuse hingepiinade kirjeldus on ajaloolase pilguga vaadates nonsenss. Pilatuse kohta on teada, et see mees oli kõhklematu, ratsionaalne, külma ning julma mõistusega, nagu üks vallutatud aladele saadetud Rooma impeeriumi kõrgametnik pidigi olema. Ta oli roomlaste Heydrich, ta oli nende Ždanov.

Evangelistide kirjeldatud Pilatuse kõhklused ja süümepiinad teenivad vaid ühte eesmärki – Jee­suse jumalikkuse veelkordne tõendamine. Headuse triumf saabub siis, kui Kurjus tunnistab oma sisimas moraalset lüüasaamist. Ent pole kaugeltki kindel, et Kurjus seda tunnistab, või et see üldse on võimeline seda tunnistama.

Overy: “Pole usutav, et Stalin ja Hitler oleks veetnud unetuid öid ja piinelnud mõtte juures, et nende käsul hävitatakse miljonite inimeste elu. Kummalgi juhul ei näidanud diktaatorid välja mingeid kahtlusi enda valitud tee õigsuse suhtes. Süümepiinade puudumine ei tulene mitte lihtsalt erakordsest ja tundetult rakendatud võimust, arvamusest, et kellel jõud, sellel õigus.

Mõlemad diktatuurid rajasid unikaalse kõlbelise universumi, mis õigustas ja selgitas kõike, mida muidu võinuks pidada kõige alatumateks ja meelevaldsemateks tegudeks” (lk 234).
Kuidas sellise “unikaalse universumi” loomine käis?

Overy sedastab, et mõlemal režiimil oli “võimas kõlbeline imperatiiv”, mis vastandus antiikaja Roomast ja kristlusest tulenevatele normidele. Diktatuuride kõlbeline imperatiiv pidas end mõistagi ülemaks.

Overy teeb meile asja olemuse selgeks religiooni ja seadusandluse näitel. Mõlemad diktatuurid põhinesid õpetusel, et pole olemas universaalseid või jumaliku ilmutusega saadud kõlblusnorme – on olemas vaid konkreetsetest ajaloolistest asjaoludest tuletatud relatiivsed väärtused. “Ainuke absoluutne reaalsus, mida mõlemad süsteemid tunnistasid, oli loodus ise” (lk 235).

Kommunistid opereer isid mõistega “ajalooline paratamatus”, mida võib võtta kui ühte tuletist evolutsiooniteooriast – sauruste väljasuremine ja imetajate võidukäik oli samasugune ajalooline paratamatus nagu kapitalismi asendumine kommunismiga.

Kui marksistidel oli ajalooliste muutuste vahendiks klassivõitlus, siis natsidel oli selleks rassikonflikt. Overy sedastab natside imperatiivi nii: “Ajaloo raudne loogika sundis rahvaid, kes suutsid saavutada oma liikmete tervise ja kõrgema kultuuri, jäljendama loomariiki ning võtma oma valdusse territooriumi ja toidu. Rahvust või rassi ei õigusta mitte mõni väline või absoluutne kõlblusstandard --- vaid see, kui hästi ta suudab kaitsta oma ajaloolist eksisteerimisõigust” (lk 236).

Võib-olla on kõik ülaltoodu tuntud asjade ülekordamine, mida keskealiste põlvkonna mõtlev kiht teab juba ammu, osalt omaenda kogemustest. Kuid Overy plakatlikkus omab väärtust uue põlvkonna kõnetamisel ning kasvatamisel. (Ajaloo – ning ühiskonnaõpetajad, võtke Overy tekst kasutusele!)

Tõeliselt huvitavaks läheb Overy siis, kui tulevad konkreetsed näited nimede, programmide ja teesidega.

Saame teada, et oktoobripöördega võimule tulnud kommunistid ei võtnud religiooni alul kuigi tõsise vastasena. Arvati, et eelmise ühiskondlik-majandusliku formatsiooni jäänuk sureb uues reaalsuses ise välja, ja oldi üllatunud, kui selgus lootuste ennatlikkus. Režiim ei jäänud võitluse karmistudes lootma ainult ateistlike jumalasalgajate ühingule, vaid lõi ka uuendusmeelse ehk “elava” kiriku, mis kuulutas, et ristiusk sobib igati sotsialismi kõlbeliste taotlustega. Sel uuel kirikul oli 1925. aastal 12 593 kogudust ja 192 piiskoppi, ent usklike laiemat toetust see siiski ei leidnud. Kommunistid loobusid lõpuks seda projekti toetamast.

Midagi sarnast toimus ka natsi-Saksamaal. Tegelikult tekkis saksa kirikuks (Deutschkirche) nimetatud nähtus Nõukogude Venemaal tegutsenud “elava” kirikuga paralleelselt. Aga natside võimuletulekuga prooviti sellest teha uue Saksamaa ametlikku religiooni. Uue doktriini kohaselt oli ristiusk mehelik, kangelaslik nähtus; “Jumal kõneleb vere ja rassi, mitte humanismikontseptsiooni kaudu” (lk 245).

Nagu režiimi katsetused usudoktriinidega põrusid läbi N Liidus, ei võetud neid vastu ka natsi-Saksas. Isegi rahvuslikult mõtlevatele kristlastele oli liiast, kui neile õpetati, et Piibel on juudi ebausk (“karjakasvatajate ja kupeldajate” lood), ning propageeriti “armasta ligimest” õpetava Jeesuse asemel kangelaslikku “võitlevat Jeesust” (lk 248).

Teoloogide ja usuinimeste resistentsust režiimide pakutud uutele kõlblusnormidele on huvitav võrrelda vastutulelikkuse ja isegi entusiasmiga, mida täheldati juristide kogukonnas (à propos – Eesti ateistid, kes kasutavad poleemilises hoogtöös kiriku naeruvääristamisel mõnikord samasuguseid ­võtteid, nagu neid kasutati stalinlikus N Liidus või Hitleri Saksamaal, võiks samuti Overy teost lugeda).

Juristid läksid kaasa mõttega, et õiguses pole midagi kaljukindlat, et see areneb ja muutub vastavalt ajaloolistele oludele. Asja põhjendamiseks kasutati N Liidus järgmist tautoloogiat: revolutsioon on õiglane; seadusi kehtestab revolutsiooniline riik; järelikult on seadused samuti õiglased. Natsi-Saksa derivaat kõlas järgmiselt: kõrgeimaks õigluseks on rahvuse elu säilitamine; rahvus on seaduste allikas; järelikult on seadus ed õiglased.

Overy võrdleb kommunistide teenistuses olnud Andrei Võšinski ja natside riigile juriidilist vundamenti valanud Carl Schmitti vaimset panust õigusliku revolutsiooni läbiviimisel. Mõlemad mehed olid ometigi vana kooli juristid. Võšinski sai hariduse veel tsaari-Venemaa ülikoolides, Schmitt oli rahvusvaheliselt tunnustatud õigusteadlane nii enne kui ka pärast natsionaalsotsialistlikku interluudiumi (tema tekste on avaldatud taasisesesvunud Eestiski).

Overy raamatu 7. peatüki tutvustuse lõpetan ühe noore õigusteadlase aforismiga: “Pole vaja uskuda absoluutset tõde, tuleb tunnistada absoluutseid väärtusi”. Jätan ütlemata, kas see tuleb nõukogude või natsliku juristi suust. Ent selline maksiim võiks kõlada ka mõne tänapäeva Venemaa või siis Eesti seadusetundja suust. “Absoluutsed väärtused”, see kõlab kuidagi tuttavalt.

Millest pajatavad Overy raamatu ülejäänud kolmteist peatükki, uurigu iga lugeja ise järele.
Huvitav on kogu aeg, seda ma garanteerin.