(Di)rektorina sündinud
Paistab, et meie ministeeriumidel napib loovat mõtet ja fantaasiat vabariigi tähtsaimate kultuurijuhtide leidmisel. Justkui poleks sobivaid, erakordsete võimetega loovtööstusjuhte enam kusagilt võtta. Kui mõni kuskilt kinni püütaksegi, pole see jälle nõukogude meelest küllalt hea. Nende asutuste juhtideks ei vaja me mitte doktoreid ja professoreid vaid lihtsalt geeniuseid. Seepärast ulatame siinkohal meie kultuuri ja teaduse õitsengu huvides (di)rektorivalijatele abistava sõbrakäe. Ja kui te meie pakutavate seast tarvilike mehi – ja naisi -- ei leia, siis peate nad omale välja mõtlema – nagu soovitas kord Juhan Liiv Noor-Eesti maskoti konkursil.
Eesti Kirjandusmuuseum
See, mida esmajoones vajame, on värsked ideed. Fanny de Sivers kirjutas kord prantsuskeelsest kirjandusilmast ülevaadet andes, et eeskätt üldist pakuvad huvi väga vanad või väga noored autorid. Sest nemad teavad asju, mida üldiselt enam või veel ei teata. Sellest vaatekohast lähtudes sobiks Kirjandusmuuseumi juhiks Voldemar Miller (saab laupäeval 94) või Kadri Kõusaar (23). Milleri teeneid eesti raamatuloo ees on raske ülehinnata, erialaselt museoloogiliselt pädevuselt on ta ilmselt ületamatu. Eesti Kirjanike Liidu värskeim liige Kadri Kõusaar on jälle ääretult teotahteline lobist, kellel poleks kindlasti midagi selle vastu, et Hurda kogudel akti poseerida, kataloogikaardid varvaste vanasõnadega varvaste vahel nagu 100-rublased Kassiaru Jaskal. Kui sihukesed pildid fondidele laiali saata, küll siis selle ilma kultuurkröösused rahakotiraudu paotavad. Miller oleks kindlasti kõige väärikam, Kõusaar kõige tõhusam kandidaat.
Aga on ka teisi vaatepunkte. Näiteks Välis-Eesti oma. Rahvusvahelist haaret ja naisjaloo tuuli tooks muuseumi Tiina Kirss Torontost. Lugesime hiljuti Ekspressist, et endisel Ülikooli Teadusraamatukogu lugupeetud direktoril Peeter Oleskil pole kodus suurt muud teha kui kirjandusmuuseumist töölt tulevale abikaasa Sirjele süüa valmistada. Aga sülti võiks ta ju ka mõnes muuseuminurgas keeta – ning lisaks vanast ajast harjunud direktoriametit pidada. Väga praktiline lahendus.
Korra jäi me mõte pidama ka vilunud toimetajal ja Lotmani tõlkijal Kajar Pruulil. Tema puhul oleks haruldaselt mugav jälle see, et ta elab Elvas ega armasta ilma äärmise vajaduseta Tartus käia, tema teeks muuseumirahvale kõige vähem tüli ja võtaks ka kõige vähem ruumi.
Kui aga Kirjandusmuuseumil peaks olema vaja tegusat direktorit, kes tülikaid uurijaid jõhkra sõimu ja ennekuulmatute ähvardustega eemale peletaks, poleks paremat Kivisildnikust. Ta ongi viimasel ajal nii palju kirjutanud, et vajab vahelduseks pisut muud tööd.
Kui tahate universaali, kes iga asja peale mihkel, võtke Berk Vaher.
Kui otsida Kirjandusmuuseumi töörütmiga hästi kohanenud juhti, sobiks seal terve elu elu masinakirjutanaja töötanud organist Joel Ilja, perioodiliste töökangelastegudega hiilgaks kindlasti kultuskirjanduskriitik Peeter Künstler. Karismast neil meestel (vähemasti naistöötajate jaoks) puudu ei jää.
KUMU
Armastatud juhid muudavad rahva seas populaarseks ka nende juhitavad asutused.
Eriti vajab rahvalemmikust liidrit Lasnamäe klinti uuristatud KUMU. Vakantsed on KUMU direktori ja ka Eesti Kunstimuuseumi arendusdirektori kohad. Arendusdirektori ametikoht eeldab mängulist persooni, kelle luua ja levitada jäävad muu seas ka muuseumi voldikud. Teisisõnu, otsitakse imagoloogi, visionääri, kreatuuri nagu Linnar Priimägi Keskerakonna jaoks. Lennukad ideed, esinduskulutustes piiri pidamine ja oskus suhelda kaasaegsete meediatega tulevad sel kohal kindlasti kasuks, nii et Ando Keskküla tuleks siin kohe kõne alla. Samas võib arendusdirektorina vabalt töötada ka pr-spetsialist (a la Rein Lang või Marek Strandberg), kes seletaks eesti rahvale, et muuseum pole riigile kalliks maksma läinud – pigem vastupidi.
Kuluaarides spekuleeritakse juba pikemat aega väitega nagu peaks KUMU direktori kohta pakkuma mõnele keskealisele või pensionieas nomenklatuursele väljamaisele kunstiinimesele, kes tunneb hästi rahvusvahelist kunstikonjunktuuri, small talki, on sündinud lobist ja oma maal rohkem autsaideri positsioonis. Anders Krüger, Edward Lucie-Smith, Timo Valjakka, Mark Kalev Kostabi, näiteks.
Kui me aga vaatame Eestis ringi, siis peale teeneka Inge Tederi ei tule küll keegi teine arvesse. Juhtimiskogemust on tal vähemalt veerand sajandit, ta on tõestanud koostööks meediaga ennast ammu Areeni veergudel. Teisalt, Amanda Jasmiin Stockholmist paneks KUMUs kõmisema Pallase hääle. Ja muidugi kangaste ja poliitika asjatundja Signe Kivi.
Tartu Kunstimuuseum ja EKA
Kuna Tartu Kunstimuuseumi direktori nõudlikule kohale ei leitud väärilist kandidaati Emajõe Ateenast, võiks seal oma laialdasi kogemusi administeerimisel rakendada Kristiina Ojuland. Välisministeeriumis olevat ees kaadrimuudatused ning Ojuland tooks Tartusse Brüsseli nägemust. Diplomaatia on ju ka kunst nagu ütleb Jaak Jõerüüt. Ehitas Ojuland üles välisministeeriumi, ehitab ta üles ka Tartu Kunstimuuseumi. Teine populaarne kandidaat esindab puhast esteetikat – see on juhtiv maletaja Carmen Kass. Tema juba tunneb mängu ilu ning on kahtlemata moekunsti suurim asjatundja Eestis. Tegelikult vist ainus eesti kunstiinimene, kelle arvamused maailma erutavad. Omnipotentsetel põhjustel sobiks direktoriks lõppude lõpuks ka teine eksmodell Ki wa.
Eesti Kunstiakadeemia on samuti hädas juhi leidmisega. Soovitame rektoriks kandideerida John Smithil, siis on EKAl nii kaks rektorit kui kaks prorektorit. Konservatiivsem valik eelistaks ilmselt vanemat soliidsemat, luuletajakalduvusega romantilist meesterahvast, kes alati EKAt on dirigeerinud. Leht, Vares, Kangilaski, Keskküla. Äsja vabanes eelmisest ametist Ilmar Moss, temagi vajaks juhtivat rakendust. Moodne kunstiilm eelistaks sel kohal aga naist, suurepärane valik oleks Estonian Beauty in London Mare Tralla või another beauty from Pärnu Mari Sobolev või Tallinna doktoripreili Heie Treier.
Kui aga otsida meest metsast looduslähedast rikkumata natuuri, sobiks Ants Juske Altmetsa külast.
Või naisperele nunnutamiseks sensuaalne raadiohääl David Vseviov, tooks sisse oma erinewusega ehk ka Ameerika ja Euroopa Liidu rahad. Või tooks akadeemik Ene Ergma kõik tähed taevast alla? Ja muidugi Signe Kivi…
Ja uueks sootundlikuks kultuuriministriks loomulikult Barbi Pilvre.
