“Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987” Dokumentide kogumik. Koostanud Arvo Pesti.
See raamat andis ülivõimsa avapaugu lugemisaastale. Nimelt müüdi esimene tiraaž mõne päevaga läbi. See võib tähendada kolme asja. Esiteks: eestlaste huvi lähiajaloo vastu on tohutult suureks paisunud. Teiseks: dokumentide ja isikunimede registri abil püütakse jälile saada, kas tuttavatel on kagebiitlik minevik. Kolmandaks: FSB ostis kogu tiraaži ise ära. Viimane väide ei pea paika, vähemalt mõnel inimesel, nagu minul, õnnestus see raamat poest hankida.
Kogumik sisaldab kaheksateist kriminaalasja koos pöördumiste ja fotodega inimestest, kes võitlesid ja kinni istusid. Kuigi nendest juhtumitest nii mõnestki on varemgi kõneldud, ei saa praegu keegi nuriseda tagakiusamiste dokumentaalse tõestuse vähesuse üle. Nüüd peaks igaühele saama selgeks, kui iiveldamaajavalt valelik on jutt parteisisesest õõnestustööst (vt nt Akadeemia 1/2010 Toomas Alatalu heietusi). Küüniku kiuste, just aus arhiivimaterjal, mida ei ole taasiseseisvumise eest võitluse heroilisesse konteksti pandud, muudab dissidendid meie aja kangelasteks.