Kingi enda vastumeelsus „Hiilguse“ 1980. aasta filmiversiooni suhtes on teada-tuntud. Legendaarne Stanley Kubrick sõtkus materjalile omaenda autorijälje ning lükkas algupärandi psühholoogilised arengukõverad tagaplaanile. „Doktor Une“ lavastajal Mike Flanaganil oli seetõttu ülikeeruline ülesanne – siduda kokku kaks õudusžanri tõelist tüviteksti, Kingi 1977. aastal loodud ja 2013. aastal järje saanud kirjanduslik maailm ning Kubricku visuaalselt vapustav filminägemus. Kogemusi Kingi raamatulehekülgedelt filmikaadritesse tõlkimisel Flanaganil õnneks on – hiljuti lavastas ta Net­flixile väikese, ent mõjusa psühholoogilise põneviku „Geraldi mäng“.

„Doktor Uni“ on palju mastaapsem lugu, mis toimub kolm kümnendit pärast traagilisi sündmusi Overlooki hotellis. Danny (Ewan McGregor), kellel on hiilgusena tuntud võimed, heitleb täiskasvanuna alkoholismi ja mineviku painetega ning vaimudega teispoolsusest. Püüdnud pikka aega viimaste eest pageda, satub ta hoopis kokku sama võimega imelapse Abraga (Kyliegh Curran) ning teda jahtiva salapärase sektiga, mida juhib verejanuline Rose (suurepärane Rebecca Ferguson).

Minevik kohtub olevikuga, realistlik draama märulirohke fantaasiaga. Teemasid ja tegelasi saab kokku sedavõrd palju, et „Doktor Uni“ näikse koosnevat vähemalt kolmest eri filmist, mis nõuab vaatajalt üksjagu kannatust.

Võluvat on „Doktor Unes“ siiski küllaga. Sarnaselt paljude Kingi töödega pole tegemist pelga vaatajat ehmatama mõeldud õudusega, vaid looga oma deemonitega hakkama saamisest, surelikkusega leppimisest, vastutuse võtmisest ning lunastuse leidmisest. Konaruste kiuste on imetlusväärne, et vaatamata „Hiilguse“ hirmkõrgele varjule ei pea „Doktor Uni“ tundma piinlikkust ei Kingi ega Kubricku ees.

Kinodes alates 8. novembrist.