„Doktor Unes“ leidub üksjagu võluvat
Stephen Kingi raamatute ekraniseeringutel on kirev ajalugu. Mitmed filmitõlgendused on suurepäraselt õnnestunud, teised jälle lati kolisedes maha ajanud. Viimased aastad on toonud kinomaailma värske huvi Kingi teoste vastu – kaheosalise õudusmammuti „See“ edu tuules on valminud „Doktor Uni“, järg legendaarsele „Hiilgusele“.
„Doktor Uni“ on palju mastaapsem lugu, mis toimub kolm kümnendit pärast traagilisi sündmusi Overlooki hotellis. Danny (Ewan McGregor), kellel on hiilgusena tuntud võimed, heitleb täiskasvanuna alkoholismi ja mineviku painetega ning vaimudega teispoolsusest. Püüdnud pikka aega viimaste eest pageda, satub ta hoopis kokku sama võimega imelapse Abraga (Kyliegh Curran) ning teda jahtiva salapärase sektiga, mida juhib verejanuline Rose (suurepärane Rebecca Ferguson).
Minevik kohtub olevikuga, realistlik draama märulirohke fantaasiaga. Teemasid ja tegelasi saab kokku sedavõrd palju, et „Doktor Uni“ näikse koosnevat vähemalt kolmest eri filmist, mis nõuab vaatajalt üksjagu kannatust.
Võluvat on „Doktor Unes“ siiski küllaga. Sarnaselt paljude Kingi töödega pole tegemist pelga vaatajat ehmatama mõeldud õudusega, vaid looga oma deemonitega hakkama saamisest, surelikkusega leppimisest, vastutuse võtmisest ning lunastuse leidmisest. Konaruste kiuste on imetlusväärne, et vaatamata „Hiilguse“ hirmkõrgele varjule ei pea „Doktor Uni“ tundma piinlikkust ei Kingi ega Kubricku ees.
Kinodes alates 8. novembrist.