Dostojevski-maitseline Kõusaar
“Kohtumõistja” (“The Arbiter”)
Stsenarist ja režissöör Kadri Kõusaar.
Osades Lee Ingleby, Lina Leandersson, Tony Aitken, Andrea Lowe jt.
Eesti/Rootsi/Suurbritannia 2013.
Eesti kinodes alates 15. märtsist.
“Dostojevski pealt ei maksa muidugi õppida kirjutama nagu Dostojevski, see ei tule välja. Aga Dostojevski pealt maksab Kadri Kõusaarel õppida kirjutama nagu Kõusaar,” õpetab Tõnu Õnnepalu Kõusaart tema esimese romaani “Ego” (2001) puhul. Aga Dostojevski ei lase Kõusaart lahti. “Kuritöö ja karistuse” varju võib näha tema uues filmis “Kohtumõistja”. Raskolnikov õigustas Aljona Ivanovna tapmist, kuna sellest “ilgest täist” lahti saamisega päästab ta hädast väärtuslikke inimesi, võitleb sotsiaalse ebaõigluse vastu ja teeb ühiskonnale suure teene. Ka tundus talle, et kui mõned inimesed on teistest paremad, on neil õigus kõrvaldada nood, kes jäävad ette maailma paremaks muutmisel.
Kõigepealt tutvustab Kõusaar peategelast: John, 20aastane, kõrge IQ, lõpetanud Cambridge’i, teeninud lennuväes (Lee Ingleby). Rikas ühe jalaga juudi daam (Sofia Berg-Böhm) valib ta ankeedi põhjal isaks oma lapsele. Tema munarakk viljastatakse laboratooriumis ja last hakkab kasvatama asendusema.
Möödub viisteist aastat ja John on teaduslikust geeniuurimisest väsinud. Johni kolleeg Aubrey (Tony Aitken) otsustab loobuda teadustööst selles valdkonnas, kuna leiab, et geneetilises kontrollis ei saa vältida juhuslikkust. Geene ei saa kunagi täielikult kontrolli alla võtta. John otsustab aga ise hakata inimkonda parandama, täpsemalt – puhastama seda kasututest inimestest. Inglise keeles on selleks sobiv verb cleanse – puhastamine ka tõvest või pahest. Pealegi jookseb karile kavandatav abielu. Mõrsja Kate (Andrea Lowe) ei taha temalt last saada ja ütleb tast lahti (motiiv jääb küll ebaselgeks, võib-olla on see vaist?). John kutsub külla nüüd 14aastaseks saanud doonortütre Ronja (Lina Leandersson) ja asub tegutsema, treenides end aeg-ajalt keldris raudmunade ja ragulkaga.
Elimineerida tuleb vääritult rikkaks saanud, dementsed, geneetiliselt defektsed, filistrid, terroristid, pedofiilid ja lihtsalt kasutud inimesed. Kehaliselt vigaseid inimesi võib siiski päästa kõrge IQ. Kõlbmatute inimeste kõrvaldamisel tegutseb John läbimõeldult ja kindlakäeliselt, tema motiivid jäävad aga deklaratsiooni tasemele (ehk ainus tabatav tõuge tuleb Johni kodu väikekodanlikust tundekülmusest).
Kogu selle tapmiste hulga juures on aga välditud igasugust naturalismi. Illustreerivust ja pinnapealsust kompenseerivad ootamatud pöörded ja filmi läbinisti estetiseeritud atmosfäär. Lihvitud stiili kujundamisel on mängus Skandinaavia õudusfilmide kooliga soome operaatori Jean-Noël Mustoneni käsi, näitlejate valikul on suurepärase töö teinud casting director Liora Reich.
“Kohtumõistjat” võib pidada mudelfilmiks, ühe ideoloogia näitlikustamiseks, kurjaks filosoofiliseks käeharjutuseks. Siin pole ei saladust, ei draamat, peetakse ideoloogilisi monolooge, vahel on need küll inimvihkajalikult teravmeelsed. Aga minu jaoks on film kohutavalt tõsimeelne.
Tahtsin tuua võrdlust Hitchcockiga, kuid avastasin, et see oleks täiesti kasutu. Film ei pane juurdlema ega end kellegagi identifitseerima. Me ei näe peategelase sisse. Ei huvitu film psühholoogia keerdkäikudest, motiivide analüüsist ega vaatenurkade vaheldumisest. Harilikult, kui autor ei väljenda selget suhet oma tegelasse, ei näita tegelaste psühholoogilisi ja sotsiaalseid motiive, laseb ta õigust mõista süžeel. “Kohtumõistjas” annab tegelasele hinnangu ja mõistab kohut filmi lõpp.
“Kohtumõistja” pürgib sõna sekka ütlema globaalsel tasandil, maailmas, kus Londoni bussides plahvatavad islamiterroristide seljakotid ja Oslos tapab paremäärmuslane Breivik noori sotsiaaldemokraate. Ikka otsustavad ühed inimesed teiste inimeste elukõlblikkuse üle. 2007. aastal Cannes’is aitas Kõusaart “Magnusele” omistatud omapärane Ida-Euroopa maitse, millele lisandus postsovetliku tsensuuri hõng. “Kohtumõistjal” puudub selge rahvusidentiteet ja maailma vabal turul ei tehta talle allahindlust.
Film näitab Kõusaare tugevaid külgi: oskust visuaali maitsekalt estetiseerida, tüpaažitundlikkust, globaalset tegutsemist tegevuspaikade, näitlejate ja süžeepöörete valikul. Kunstis on aga oluline vaatepunkti olemasolu, ja sellega on Kõusaarel probleeme: enamjaolt on ta oma tegelastest külmalt ja kalkuleerivalt eemalseisev, debiilsete vanurite puhul jagab oma peategelase vastumeelsust (millega justkui õigustaks nende kustutamist elavate kirjast), episoodis naistegelasega, kelle ainus eluõigustus on hea süda, näitab Kõusaar äkki välja oma empaatiat, isegi kaastunnet oma meeleheitlikult nutva tegelase suhtes.
Kas Kõusaar on siis, nagu soovitas Õnnepalu, õppinud Dostojevskilt seda, kuidas olla kunstnikuna Kõusaar? Jah ja ei. Võib öelda, et tänaseks on temast saanud dostojevskimaitseline Kõusaar. Hea maitse on hea asi, kuid kuidagi steriilne. Inimese eluilma ja maailmas viibimise saladuse avamine on hoopis iseasi.
