Kuna meie peres oli kass juba enne minu sündimist, siis olen suur kassiarmastaja juba maast madalast. Mingit pluti-pluti ninnunännu roosa kassipildi peale ma silda ei viska ja piinlik tunnistada - kassipojad mulle ka ei meeldi. Jooksevad peaga vastu seina ja silmist paistab välja sügavaim rumalus. Aga kui vanemaks saavad, siis on hoopis teine minek. Konkreetselt see raamat pakub suuremat abi neile, kes alles plaanivad endale kassi soetada ja pole nende pisikiskjatega varem koos elanud. Hästi illustreeritud ülevaate saab erinevatest tõugudest, loetletakse üles, millega ennast varustada kui kassi tahad koju tuua, mida teha haiguste puhul, kas peab kohe arsti juurde liduma või saab anda esmaabi, kuidas käituvad koos mitu kassi, kuidas kassi depressiooni ära tunda jms. Mõni soovitus on minu arvates küll ilmne liialdus. Mina näiteks ei pea vajalikuks oma kassi hammaste pesemisega piinata, raamat aga soovitab kassi hambaid pesta lasteharjaga ja hambapastaga. Ameerikas olevat komme kassi küüned ära opereerida, et ei kriibiks, see raamat õnneks nii radikaalseid asju ei soovita. Ka ei anta hullu nõu, et kui perre peaks laps sündima, tuleks kassist pereliikmest lahti saada. Üks nõuanne seal aga puudub - kui võtate kassi, siis öelge seda oma sõpradele, sest on inimesi, keda te kassi pärast enam külla kutsuda ei saa. Kassiallergia paneb silmist vee jooksma ja hullematel juhtudel tõmbab hinge kinni.