Dr Bruce Fogle “Koeraomaniku käsiraamat”
Alati, kui mu taks ilmselgelt suure naudinguga pargipõõsa alla poetatud inimrooja õgib, olen püüdnud leida vastust küsimusele - miks ta seda teeb. Miks mu koer, kes muidu on normaalne ja arusaaja loom, nii jälgil kombel toitub. Meil on ju olnud sel teemal korduvalt tõsiseid “vestlusi”. Näljas ma teda ju ei hoia.Pigem vastupidi.
Dr Fogle “Koeraomaniku käsiraamat” ütleb tegu on täiesti normaalse nähtusega. Ju on ses roes toiteaineid, mida koer vajab. No selge. Aga taoline toitumisharjumus on võigas. Ja pealegi võib selline tegevus suurendada sisikonna haigustesse nakatumise ohtu. Seetõttu, nagu soovitab austet doktor Fogle, tuleks koeri õpetada kahtlase väärtusega delikatesse mitte tarbima. Arusaadav. Aga küsimus on, kuidas õpetada? Kahjuks seda see käsiraamat ei selgita. Meetod tuleb endal leida. Noomimine, nagu sai mainitud, ei aita. Karistada koera selle eest, et midagi nii väga süüa armastab, on justkui ülekohtune. Eks ma üritan nn “delikatesside” asukohad meelde jätta, et neid siis jalutuskäikude ajal vältida. Aga eks tuleb ikka ja jälle üllatusi ette. Inimene situb ju igale poole
Seega, tahan öelda, et “Koeraomaniku käsiraamat” on, kui mitte vajalik, siis kahtlemata huvitav lugemine. Iseäranis neile, kes äsja on koeraomaniks saanud või alles kaaluvad, kas võtta koju neljajalgne sõber või mitte. See raamat sisaldab piisavalt asjalikku infot, mida üks algaja koerapidaja peaks teadma.
Ent igapäevaselt koeraga tegeldes tuleb lahendada probleeme, mille osas käsiraamat ei aita. Ega vist saagi aidata.
