"'Draama. Kokkuvõte"'
Eesti teater vajab hädasti välispilku. See kõlab refräänina kõikvõimalike festivalide eel ja järel. "Draama" meeskond tegi ära – kogus kohalviibinud väliskriitikutelt arvamused kokku, tõlkis ära ja pani kaante vahele. Lisas ka konverentside ettekanded ning arutelud, ning tulemus on mõtlemapanev. Nii tegijaile kui vaatajaile, ma loodan. Margus Kasterpalu kinnitab eessõnas, et väliskülalised imetlesid siinse noore publiku asjatundlikku huvi, lugupidamist ja lausa austust teatri suhtes. Andres Keil marutab: "Aga kui vaadata erinevate kunstialade loojaid, siis on kõige umbsemad ja kõige sumbunumad just teatriinimesed."
Draama võistlusprogrammi valitud lavastuste suhtes on välispilk kirju: kiita saavad julged Shakespeare’i-tõlgendused (Ojasoo-Semperi "Julia", Kivirähki-Undi "Romeo ja Julia"), Eesti oma algupärandid (Kõivu "Finis nihili", Kivastiku "Külmetava kunstniku portree", "Põrgu värk", "Teener"). Samal põhjusel ei meeldi teistele Theatrumi austav-autoritruu "Hamlet". Küsimusi tekitab ka Krahli teatri "Ainult võltsid jäävad ellu". Põhiküsimus mõlema puhul on: miks? Miks panna 21. sajandil lavale askeetlik "Hamlet" või märatseda, niisama, tühja?
Nii või teisiti, "Draama" tuleb juba aasta pärast, järgmisel sügisel. Suvi viib teatrirahva Rakverre, "Baltoscandalile". Vahepealset aega täidavad teatriaasta puhul pea igal nädalal ilmuvad üllitised. Kaevugem.
