Draamast, turisti pilguga
Samal ajal, kui Veneetsias peeti eesti filmi pidu, pidutses
eesti teatrirahvas omakeskis Tartus. “Draama” festivali muljeid
kokku kogudes tuleb tunnistada, et rahvas eesti teatrit armastab.
Tingimusteta. Eesti filmi ta sellise andumusega (veel?!) ei armasta.
Üle kahe aasta Tartusse kokku kogutav eesti teatri koorekiht on
eriskummalise sõelaga riisutud – nimelt on igal teatril endal vaba
valik esitada oma parim lavastus, ja see valik näitab paljuski teatri
suhtumist festivali.
“Suure auhinna” ja
“Kooskõlalisima koosluse” tiitliga sai pärjatud
NO-teatri “??? ehk Garjatšie Estonskije Parni”, kolm auhinda
võitis Von Krahli teatri eri põlvkondi ühendav
“Kajakas” – parim näitleja Juhan Ulfsak,
näitlejanna Tiina Tauraite pluss ““Kajaka” erakordne
tõlgendus”.
Üllatuslikult anti kolm auhinda ka
traditsioonitruule Endla teatri “Kargele merele” – tugevaim
tugiroll Arvi Hallikult, võluvaimad armastajad Märt Avandi ja
Piret Laurimaa ja eriauhind kõigeküllase maailma loomise eest.
Linnateater, kes “Draama” lõpuõhtul avas oma hooaega
Tallinnas lavaka tudengite diplomitööga “Eksituste
komöödia”, sai kaks auhinda – “Kivid sinu
taskutes” väikese auhinna ja “Karin. Indrek. Tõde ja
õigus. 4” pälvis tunnustuse kogu näitelava parima
täitmise eest. žürii liikmeid oli Rootsist, Ungarist, Poolast,
Saksamaalt, Prantsusmaalt, Eestist. Teatriruumi rikastasid kuus esietendust,
tähelepanu keskmes olid Mikk Mikiver ja tema pärand, ühe aasta
jooksul kolm “Kajakat”, eesti teatri plakatid ja kavalehed,
tantsuteater, noorteteater jpm.
Aga ikkagi –
miks siis eestlane teatrit nii tugevasti armastab? Põhjused on muidugi
ajaloolised – teater oli 50 aastat paik, kus oli elus sõna,
tsenseerimata sõna – aga neid põhjuseid tuli ka
rahvusvahelisele žüriile selgitada. Sestap kujunesid rahvusvahelise
žürii n-ö pressikonverentsid hoopis žüriipoolsete küsimuste
vastamiseks ja konteksti loomiseks. Õnneks hoidsid teatriteaduse
tudengid lippu kõrgel ja ei jäänud vastuseid võlgu.
Kahjuks ei soostunud välismaa eksperdid isiklikult ühtegi lavastust
enne auhindade jaotamist kommenteerima.
Žürii oli positiivselt
üllatunud, et eesti publik on nii avatud ja vastuvõtlik – nii
vormiotsinugutele, novaatorlikele tekstidele kui stiilimiksimistele jms. Aga
teada taheti ka, kui palju peab riigi poolt doteeritud teater andma aru oma
repertuaarivalikute üle, ja kui palju ta peab komöödiate ja
rahvatükkidega oma eelarveauke lappima.
Samas, alles me
tähistasime Eesti teatri 100. aastapäeva, oleks piisanud ju vaid
mõningate materjalide inglise keele tõlkimisest, nö
konteksti kätteandmisest, et see igapäevane
lõunasöögi eelne tunnike, mis justkui keskusteluks
mõeldud, oleks saanud asjalikumalt kasutatud. (Reedesel, 7. septembri
istungil oli kriitilisi noote festivali meeskonnale – kuidas korraldada
tegijate, vaatajate, pressi ja kriitikute-teatriloolaste kokkusaamisi paremini,
kuidas jõuda vastastikku rikastavate päris diskussioonideni –
juba heliredeli jagu.)
Neljapäevase
renoveeritud Athena keskuse fuajees laiunud
“ümarlaua” arutelu keskmes oli tantsuteater –
teatrikriitik Ivar Põllu juhtimisel üritati ka Tartus üle
saada kaasaegse tantsu (või nüüdistantsu, või uue
tantsu, või... ) nimetamise ja määratlemisega seotud
raskustest. Kohal olid Kaja
Kann, Mart Kangro, Krõõt Juurak, Priit Raud jt. Priit Raua
sõnul ei ole näiteks Inglismaal võimalik sellist arutelu
isegi pidada – sest seal on piirid väga täpselt paigas –
see, mida teeb Xavier Le Roy, ei ole tants. Punkt.
Eestis on asjad
segased, aga sestap ka vabadus suurem. Mis on veider, on see, et n-ö
meinstriimteater ei kipu eestis endale äärealadelt ajusid ja ideid
laenama – asi, mis on maailmas väga levinud: küll
kutsutakse kaasaegse tantsu tegijaid lavastama ooperit, küll pannakse
tegema sõnateatrit. Eestis ei osata nagu nüüdistantsu
tegijatega suhelda/suhestuda. Kaja Kann arvab, et see on tore ka, sest
ükski institutsioon ei saa dikteerida, mida ja kui
“professionaalselt” sa teed – sest ei saa ju oodata
koreograafilt teksti esitust sama profilt kui lavakas neli aastat, pudelikork
hammaste vahel, kõnetrenni saanud näitlejalt.
Eesti
kaasaegse tantsu tegijad ei ole igatahes nõus loobuma sellest eksitavast
sõnast “tants”. Põhjendades seda ajaloolisele
tantsudiskursusele vastandumisega, “rütmistatud liikumise”
olemasoluga laval, mida lihtsalt vaataja ei oska hinnata. “Aga mida
te tahate siis saada, balletti või?” küsis Kangro. Ei taha
balletti, aga ma, olles sel arutelul totaalses vähemuses, ikkagi ei
suuda aru saada, miks näiteks loeng on tants, kui näiteks loeng pole
teater? Tants on teatri osa, see oli vist kõigile vaikimisi selge.
Ühel arvamusel oldi küll selles, et kavaleht moodsa tantsu
etenduse juures on pigem ikkagi kuraatori ja teatri mure, ja tihtipeale
äärmiselt eksitav – sest kui seda, mida lava peal näha
saab, saaks kolme lausega kuute ritta seada, siis ei oleks mõtet tund
aega laval püherdada.
“Kajaka”
ilmatu suur konverents reedel kuivas samuti kokku väikeseks
ümarlauaks. Kaheksast esinejast oli erinevatel objektiivsetel ja
subjektiivsetel põhjustel kohal kaks – Andres Noormets, kelle
“Kajakas” esietendus “Draamal”, ning Kristjan Smeds,
kelle Von Krahli teatris lavastatud “Kajakas” noppis kolm auhinda.
Aga eks seegi näita suhtumist – peaesineja Reet Neimar oli haigeks
jäänud, head paranemist talle, aga ülejäänud? Ja miks
ei olnud kohal ühtegi näitlejat?
Teatriloolase Anneli
Saro kokkuvõte kõlas, et ju on neid “Kajakaid” sel
aastal teatrite kavas nõnda palju, sest inimestel on huvi kunstniku,
looja, geeniuse vastu nõnda suur. Minu arvates – pigem on
nende kunstnikulugude (R.A.A.A.Mi tükid Viinistus,
“Under”, “Voldemar” Draamateatris jt) kandev
idee hoopis see, et kunstnik on ka inimene, kellel oma väikesed inimlikud
nõrkused, pahed, voorused, hingevalu ja
südamerõõm. Et just see on miski, millest vaataja leiab
äratundmist...
Igal juhul kasvas veendumus, et isegi kui
lavastaja (sel puhul siis Noormets) on pidanud pika monoloogi teemal, kuidas ta
“Kajakale” lähenes, kuidas teda ei huvita roll, karakter ja
kõik need mängud maskidega – ja kuidas ta tahaks, et laval
oleks inimene kogu oma haavatavuse, läbielamise, elukogemusega –
isegi siis võib teatriloolane esitada küsimuse, mis näitab, et
talle on ikkagi armsam meta-meta-metatasand. Näide: Anneli Saro
küsimus, et “kui sina, Andres Noormets, oleksid oma lavastuses
Trigorin (keda Andres on “Kajakas” ka kunagi mänginud) ja
vaataksid Treplevi lavastust, kas see sulle meeldiks?”. No mida sellise
küsimuse peale vastata?
Küll aga võiks festivali
meeskond endalegi paar küsimust esitada &nda
sh; kellele me seda festivali teeme? Kuidas saada kohale tõepoolest
suurem osa eesti teatri näitlejatest, lavastajatest, lavapoistest,
helimeestest jne, et oleks kõigil väike puhkus ja pidu? Ja kas
mitte teha “Draamat” hoopis suvel, enne hooaja algust?
noppeid “Draama” kogumikust.
Peeter Jalakas, Von Krahli teater: Ei ole. Viimase 20 hooaja jooksul justkui midagi oli, aga ei tule praegu meelde.
Lembit Peterson, Theatrum: Ma ei tea, kas see on radikaalne muudatus, kuid rahast sõltumine näib muutuvat järjest radikaalsemaks. Muidugi on see ka igaühe sisemise vabaduse, valikute ja väärikuse küsimus.
Tiit Ojasoo, NO-teater: Eesti teater on nagu adventistide pidu polüneeslaste juures. Viimase kahe aastaga ei ole suurt midagi muutunud, “teater tootmisvahendiks” tendents on süvenenud.
Aare Toikka, Vat-Teater: Muutunud on muidugi see, et hüsteeria määr aina kasvab ja see mind häirib, sest lolli juttu tuleb juurde. Ega ei pea ju reageerima, kuid liiga tihti on keeruline lugeda ka selliseid väljaandeid nagu TMK ja Sirp. Muidu ma arvan, et Eesti teater ei saa eestlasest endast parem olla.
Tiit Palu, Endla teater: Kahe viimase aastaga on eesti teatris avangard alla neelatud. See, mis enne võis näida normide lõhkumisena, lausa laamendamisena, on nüüd pigem oodatud ja normaalne.