Kas kahe hooaja jooksul on midagi radikaal­selt teatris muutunud:
noppeid “Draama” kogumikust.

Peeter Jalakas, Von Krahli teater: Ei ole. Viimase 20 hooaja jooksul justkui midagi oli, aga ei tule praegu meelde.

Lembit Peterson, Theatrum: Ma ei tea, kas see on radikaalne muudatus, kuid rahast sõltumine näib muutuvat järjest radikaalsemaks. Muidugi on see ka igaühe sisemise vabaduse, valikute ja väärikuse küsimus.

Tiit Ojasoo, NO-teater:
Eesti teater on nagu adventistide pidu polüneeslaste juures. Viimase kahe aastaga ei ole suurt midagi muutunud, “teater tootmisvahendiks” tendents on süvenenud.

Aare Toikka, Vat-Teater: Muutunud on muidugi see, et hüsteeria määr aina kasvab ja see mind häirib, sest lolli juttu tuleb juurde. Ega ei pea ju reageerima, kuid liiga tihti on keeruline lugeda ka selliseid väljaandeid nagu TMK ja Sirp. Muidu ma arvan, et Eesti teater ei saa eestlasest endast parem olla.

Tiit Palu, Endla teater: Kahe viimase aastaga on eesti teatris avangard alla neelatud. See, mis enne võis näida normide lõhkumisena, lausa laamendamisena, on nüüd pigem oodatud ja normaalne.