Drake “Thank Me Later”
Kui sa tunned, et igasse aastaringi kuluks ära plaaditäis mesist mõnelt R’n’B-mehelt, nagu näiteks Bobby Valentino, nagu näiteks Keith Sweat 80ndate lõpus, siis tasub äkki Drake’i poole pöörduda. “Thank Me Later” ei ole küll stiilipuhas ja kindlameelne küünlavalgusel kallerdamine ega ülepingutatud armuniutsumine, vaid popim ja räpim muusika, aga mina ei ole tänavu paremat pehmo-R’n’B-albumit kuulnud. Kui kuskil see on ja keegi teab, kus, siis öelge mulle palun. Tõesõna.
Kanadast pärit, osatäitmistega telesarjades valgusvihku pääsenud, mix-tape’idega muusikailmas respekti geininud Drake on siin plaadil hääl. See on tal veidi karisev, pisut läbi kinnise nina, tsipa veniv, peotäie erinevate toonidega (mitmekülgsusele aitab kaasa aeg-ajalt räppimine, mis sarnaneb tal üleliia palju prääksumisega) ja parim siis, kui alumistel nootidel liigub. Kokkuvõttes isegi rohkem kui okei, mis on tänases artiste üleuputavalt täis maailmas juba võit. Muusikavalmistajatest annab parima panuse Noah “40” Shebib. Samuti endine näitleja, Drake’i ihuprodutsent. Tema stiil on minimalistlik dreamscape-R’n’B, pisut Kanye Westi “808s & Heartbreaki” moega ja huvitavate salajaste kihtidega. 6