Dramamama “Dramamama”
Dramamama debüütalbum on magus pala neile, kel hing siiani hell Brides In Bloomi ootamatust laialiminekust mõni aasta tagasi, või neile, kelle erihuviks on mitmete telesaatebändide kitarristi Laur Joametsa suutlikkus midagi omapäid korda saata. Kindlasti rõõmustab plaat ka neid, kellele on südamelähedane 70ndate hard rock à la Thin Lizzy või UFO.
Lähenemisnurga poolest viibki “Dramamama” meid ajas oma 30 aastat tagasi; ajastusse, kus mehed olid rauast, toon tuli näppudest, saund võimendist ning asjad võeti linti kahe teigiga. Kui see ka antud juhul päris nii pole, siis komplimenti sellise mulje jätmise eest väärib bänd küll. Sedavõrd emotsionaalset laulmist ja tundega kitarrimängu tuleb Eesti rock’is harva ette.
Pean tunnistama, et eeskätt varem eetrisse pääsenud laulu “Dark Days” tõttu olid minu lootused väga üles köetud, ja ka seda, et kõigest eelöeldust hoolimata ei saa lootuste täielikku täitumist tähistada. “Dramamama” puudused on eeskätt vormistuslikud. Suurem osa lauludest on mõtlik-unelevad meditatsioonid, mille tõttu jätab plaat tervikuna võrdlemisi uimase mulje. Teiseks tuleb mitme albumi tagumisse poolde paigutatud laulu (“Preacher”, “Words That Must Be Said”, “Dead Ends”) puhul kahjatseda, et töö kompositsioonide (mis otse kutsuvad end pulkadeks lahti võtma ja uuesti kokku panema) juures on jäänud poolikuks.
Kõik muu on viimase peal. 8
