14.06.2007, 00:00
Dreamworksi muinasjutuline rahapuu
Margit Tõnsoni arvates ei reeda “Shrek kolm” veel tegijate väsimisemärke, kuid mis saab edasi?
Ameerika eri väljaannete kriitikud oleksid nagu
enne kirjutama, või lausa enne vaatama asumist kokku leppinud, et nemad
tõmbavad Shreki kolmandale tulemisele vee peale – sest kaua sa
kannatad, et keegi niimoodi pappi kokku kühveldab? (Kõigi aegade
kõige enam teeninud 3D-animatsioon.) Labane, fašistlik (sic!),
näpust imetud naljadega jne. Selliste epiteetide rida võtab kulmu
kergitama küll. Oleneb muidugi, millega võrrelda. Kui võtta
võrdluse aluseks tõesti vaid Shreki (seni veel) triloogia
ise, siis jah, esimene on esimene – ootamatu ja originaalne –, aga
kui palju järjefilme te teate, mis on tunduvalt paremad kui esimesed?
See selleks. “Shreki” rahamasinavalem on klaar – igaühele midagi, ja mida kirjumale (ealiselt, seksuaalselt sättumuselt, nahavärvilt) seltskonnale, seda parem. Ma ei leidnud neegrit, kui me just piparkoogimehikest neegriks ei pea, aga transvestiit? Olemas. Prints Võluv võlub ära homod. Midagi tüdrukutele – girl-power’it printsesside kujul terve toatäis, palun. Midagi poistele? Imelised põgenemised ja võitlusstseenid. Keegi printsessidest paneb oma rinnahoidja põlema – väike “nali” feministide pihta. Kuidas valmistuda isaks saamiseks – palun, Shreki õudusunenäod on väga “inimlikud”.
Ja üks silm naerab tegijatel kogu aeg, ei puudu ka eneseiroonia – ühes stseenis tehakse selgeks, kuidas tähtsate staaridega tuleb käituda. Lapsed naeravad oma rida, täiskasvanud oma.
Retseptist veel niipalju, et tuleb võtta kõigile titest peale tuttavad muinasjututegelased, siduda nad ühe esmapilgul mitte väga sümpaatse ja suhteliselt tühmi (ikkagi sookoll, eks ole) tegelase ümber. Keerata neile, nii headele kui halbadele karakteritele, paar ootamatut vinti peale (logorröa all kannatav eesel, kurbade silmadega kass, vaimustavalt juristide JA filosoofide ümberütlevat kõnepruuki valdav Pinoccio), lasta joonistajate fantaasial lennata, valida loo jutustamisel peatee asemel paar käänulisemat kõrvalist rada, mitte liialdada ameeriklastele muidu nii omase tühja action’iga (kuigi seda on, aga alati ootamatult ja omapärase nurga alt) ja siis loksutada seda põhjalikult popkultuuri ajaloo tsitaatide keskel, nii et igal muusikapalal, mida keegi kas või taustal ümiseb, oleks seos, mida täiskasvanud ja intelligentne vaataja saaks mõnuledes ära tunda.
Juhul, kui eesmärgiks oli tiinekad I-Podide ja arvutimängude kõrvalt eemale tirida ja kinno vedada, siis selle peale ma mürki ei julgeks võtta – esiteks tegelevad tiinekad filmide hasartse internetist allalaadimisega ja neil on oma taskurahaga parematki teha kui kvaliteetset filmipilti nautida. Ja teiseks jääb sellest Justin Timberlake’i häälega nohikust Artie’st (kuningas Arthuri legendi sissetoomine Grimmide ja Anderseni muinasjuttude kõrvale), kelle kolledžiaastaid meile näidatakse, ilmselt väheks.
Pigem ikkagi lapsemeelsel täiskasvanul on seda huvitav vaadata – just neil eelmainitud põhjuseil. Ja lapsemeelsel jääb kergelt torkima, et miks see Shrek siis nii vara täiskasvanuks peab saama – ta ei lase endaga enam manipuleerida, näeb prints Võluva lõksud läbi, ja toob lõpuks õnne kõigi õuele. Ja harjutab end vaikselt isakohustega. Et järgmises osas siis on peaosas juba Shreki lapsed? Või lööb Shrekil mähkmetevahetamine silme eest mustaks ja ta läheb uusi väljakutseid otsima? Kes teab... 2010 näeme. Ahjaa, “Shr eki” tegijate seltskond on pisut muutunud, režissöörideks on tulnud mehed taustajõududest, Chris Miller ja Raman Hui.
“Shrek nelja” järel on ka “Shrek viis” juba välja kuulutatud. Ning kõigile Saabastega kassi fännidele teadmiseks – tuleb ka Shrekist eraldiseisev spin-offfilm “Puss in Boots”, Antonio Banderase rõõmuks.
Aga konn-kuninga lõputu suremine on juba ainuüksi niivõrd vaimukas, et annan tegijaile andeks. Vaatasin esimest korda eesti keelde dubleeritud “Shrek’i”. Kõige vingema pealelugemisrolli teeb pensile saadetud võlur Merlinina Aarne Üksküla. Aga ei saa midagi paha öelda ka Peeter Tammearu Shreki kohta – eriti just kohad, kus ta kolledžipoisi Artie’ga noorteslängis ühele lainele üritab saada – ülikõva, või kuidas selle kohta nüüd öeldaksegi. Tänapäeval.
See selleks. “Shreki” rahamasinavalem on klaar – igaühele midagi, ja mida kirjumale (ealiselt, seksuaalselt sättumuselt, nahavärvilt) seltskonnale, seda parem. Ma ei leidnud neegrit, kui me just piparkoogimehikest neegriks ei pea, aga transvestiit? Olemas. Prints Võluv võlub ära homod. Midagi tüdrukutele – girl-power’it printsesside kujul terve toatäis, palun. Midagi poistele? Imelised põgenemised ja võitlusstseenid. Keegi printsessidest paneb oma rinnahoidja põlema – väike “nali” feministide pihta. Kuidas valmistuda isaks saamiseks – palun, Shreki õudusunenäod on väga “inimlikud”.
Ja üks silm naerab tegijatel kogu aeg, ei puudu ka eneseiroonia – ühes stseenis tehakse selgeks, kuidas tähtsate staaridega tuleb käituda. Lapsed naeravad oma rida, täiskasvanud oma.
Retseptist veel niipalju, et tuleb võtta kõigile titest peale tuttavad muinasjututegelased, siduda nad ühe esmapilgul mitte väga sümpaatse ja suhteliselt tühmi (ikkagi sookoll, eks ole) tegelase ümber. Keerata neile, nii headele kui halbadele karakteritele, paar ootamatut vinti peale (logorröa all kannatav eesel, kurbade silmadega kass, vaimustavalt juristide JA filosoofide ümberütlevat kõnepruuki valdav Pinoccio), lasta joonistajate fantaasial lennata, valida loo jutustamisel peatee asemel paar käänulisemat kõrvalist rada, mitte liialdada ameeriklastele muidu nii omase tühja action’iga (kuigi seda on, aga alati ootamatult ja omapärase nurga alt) ja siis loksutada seda põhjalikult popkultuuri ajaloo tsitaatide keskel, nii et igal muusikapalal, mida keegi kas või taustal ümiseb, oleks seos, mida täiskasvanud ja intelligentne vaataja saaks mõnuledes ära tunda.
Juhul, kui eesmärgiks oli tiinekad I-Podide ja arvutimängude kõrvalt eemale tirida ja kinno vedada, siis selle peale ma mürki ei julgeks võtta – esiteks tegelevad tiinekad filmide hasartse internetist allalaadimisega ja neil on oma taskurahaga parematki teha kui kvaliteetset filmipilti nautida. Ja teiseks jääb sellest Justin Timberlake’i häälega nohikust Artie’st (kuningas Arthuri legendi sissetoomine Grimmide ja Anderseni muinasjuttude kõrvale), kelle kolledžiaastaid meile näidatakse, ilmselt väheks.
Pigem ikkagi lapsemeelsel täiskasvanul on seda huvitav vaadata – just neil eelmainitud põhjuseil. Ja lapsemeelsel jääb kergelt torkima, et miks see Shrek siis nii vara täiskasvanuks peab saama – ta ei lase endaga enam manipuleerida, näeb prints Võluva lõksud läbi, ja toob lõpuks õnne kõigi õuele. Ja harjutab end vaikselt isakohustega. Et järgmises osas siis on peaosas juba Shreki lapsed? Või lööb Shrekil mähkmetevahetamine silme eest mustaks ja ta läheb uusi väljakutseid otsima? Kes teab... 2010 näeme. Ahjaa, “Shr eki” tegijate seltskond on pisut muutunud, režissöörideks on tulnud mehed taustajõududest, Chris Miller ja Raman Hui.
“Shrek nelja” järel on ka “Shrek viis” juba välja kuulutatud. Ning kõigile Saabastega kassi fännidele teadmiseks – tuleb ka Shrekist eraldiseisev spin-offfilm “Puss in Boots”, Antonio Banderase rõõmuks.
Aga konn-kuninga lõputu suremine on juba ainuüksi niivõrd vaimukas, et annan tegijaile andeks. Vaatasin esimest korda eesti keelde dubleeritud “Shrek’i”. Kõige vingema pealelugemisrolli teeb pensile saadetud võlur Merlinina Aarne Üksküla. Aga ei saa midagi paha öelda ka Peeter Tammearu Shreki kohta – eriti just kohad, kus ta kolledžipoisi Artie’ga noorteslängis ühele lainele üritab saada – ülikõva, või kuidas selle kohta nüüd öeldaksegi. Tänapäeval.