Äsja kinoekraanidele jõudnud Sacha Gervasi filmis “Hitchcock” jälgitakse lavastaja tegemisi ajal, mil valmib tema paljude sõnul parim linateos “Psühho” (Psycho, 1960). Film, milles kultuslavastajat kehastab Anthony Hopkins, mitte ainult ei uuri Hitchi (nagu sõbrad meest hellitavalt kutsusid) raskusi teose kinoekraanile toomisel, vaid heidab valgust ka režissööri keerulisele suhtele oma naise ja kolleegi Alma Reville’i ning “Psühho” naisosatäitjatega.

Kuigi film on kohati päris põnev, heidab see režissööri tööle vaid põgusa pilgu. “Psühho” ei olnud Hitchcocki esimene film, mis pani vaatajatel südamed peksma ja ajas judinad ihule.

Alfred Hitchcock sündis 1899. aastal Londonis ja alustas oma filmikarjääri hilisema nimega Paramount Picturesi filmistuudios, kus ta ülesanne oli tummfilmidele vahetekste kirjutada. Just seal sai Hitchcock esimest korda filmitootmise kulgu vahetult jälgida ning isegi mõne stseeni filmida, kui oli vaja lisakaadreid. Seal täheldas ta ka seda, kui lihtne on vaid mõne üksiku muudatusega kogu kinomaailma olemust muuta. Vestluses samavõrd legendaarse režissööri François Truffaut’ga nentis Hitchcock, kui lihtne oli vahetekstide muutmise kaudu filmi ümber teha: “Nii sai päästetud nii mõnigi kehv film. Näiteks kui draama oli halvasti filmitud ja naeruväärne, lisati kogu linateosele naljakad vahetekstid ja filmist sai suur hitt.”

Hitchcock muutis aga kino keelt palju enam kui vaid sõnade abil.

1925. aastal anti talle võimalus lavastada oma filme, millest esimene oli “Mõnu aed” (The Pleasure Garden, 1925) – Saksamaal UFA stuudios filmitud melodramaatiline lugu kooritüdrukust. Hitchcock ise oli oma esimeste filmide suhtes väga ükskõikne ja mõned neist on siiani kadunud, ent neis oli peeneid vigureid, mida kohtame ka tema hilisemates teostes. Näiteks tema varases poksidraamas “Ring” (The Ring, 1927) osutati poksija senisele võitmatusele sellega, et esimese raundi kaart, millega enne matši algust areenil ringi jalutati, oli vana ja kulunud. Teise ringi kaart oli uus ja laitmatult puhas, mis viitas sellele, et keegi polnud varem nii kaugele jõudnud. Sellised visuaalsed nüansid ei näidanud mitte ainult Hitchcocki armastust filmikujundite vastu, vaid ka seda, et ta uskus, et publik need ära tabab.

Just sel perioodil tutvus ja abiellus ta Alma Reville’iga, kellega koos oli ta samas stuudios külg külje kõrval töötanud. Almast sai režissööri kõige lähedasem kaaslane ja kolleeg, kes oli tuntud selle poolest, et märkas iga üksikasja ja suutis filmid huku äärelt päästa. Kuna aga Alma vältis igasugust avalikkuse tähelepanu, ei saanud ta kunagi päris väärilise tunnustuse osaliseks. Gervasi pöörab oma eluloofilmis aga Hitchi ja ta naise vahelisele suhtele palju tähelepanu, näidates, et just Reville (keda kehastab raevuka otsustavusega Helen Mirren) oli tihtipeale see, kes sageli endas kahtleva mehe tegutsema pani. Üks ilmekas stseen on sellest, kuidas Reville võtab “Psühho” filmimise üle ja seisab vastu stuudio juhatajale, samal ajal kui Hitch ise on murest murtud. Kuigi filmis püütakse pingete tekitamise eesmärgil paarivahelist ebakõla pisut üle tähtsustada, pööratakse Reville’ile siiski piisavalt palju tähelepanu ja tuuakse välja huvitav võrdluspunkt sellele, kuidas Hitchcocki on kujutatud kinoajaloos oma filmide ainuautorina.

Hitchcocki esimeseks suurteoseks peetakse “Üürnikku” (The Lodger, 1927), tummfilmi, milles muusik Ivor Novello mängib salapärast üürilist, kes arvatakse olevat sarimõrvar nimega Tasuja. Filmis on palju motiive, mis said hiljem Hitchcocki filmide põhielementideks (näiteks süüdiolevaks peetav süütu mees ja ametivõimude anonüümsus) ja mis andsid samal ajal edasi režissööri stilistilisi võtteid, mida ta aina uuesti ja uuesti kasutas. Saksamaal veedetud aja jooksul sai Hitchcockist suur saksa ekspressionismi, eriti F. W. Murnau filmide austaja, ja “Üürnik” on täis ähvardavaid varje ja pimedaid nurki. Veel on filmis meeldejääv stseen, kus üürniku all elav paranoiline perekond kuuleb ta samme – kaamera suunatakse lakke, põrand muutub läbipaistvaks ja me näeme närviliselt toas edasi-tagasi kõndivat üürnikku. Hitchcock muutus aina julgemaks ja oli järjest altim kasutama kõiki trikke, mida kino võimaldas.

“Üürnik” on tuntud ka ühe teise Hitchcocki kaubamärgi poolest, milleks on autori põgus ilmumine. Algul tegi Hitch kaasa väikeses episoodis, sest üks näitleja ei ilmunud kohale. Varsti sai see aga n-ö õnnemärgiks ja režissöör otsustas teha väikese etteaste kõigis oma filmides. Geniaalseim neist oli ehk filmis “Päästepaat” (Lifeboat, 1944). Merehädalistest rääkiv film ei võimaldanud režissööril sellest kõrvalosatäitjana kuidagi osa võtta, aga Hitchcock leidis lahenduse: meres hulpival kaalujälgimise reklaamil näidati tüsedavõitu režissööri fotol, mis kujutas kaalujälgijat enne ja pärast programmiga liitumist. Kuulsuse kasvades näitas Hitchcock end oma filmides juba esimese viie minuti jooksul, et mitte liiga pikalt publiku tähelepanu filmilt kõrvale juhtida.

Hitchcock sai Suurbritannias üha populaarsemaks. “Šantaaž” (Blackmail, 1929), mis oli esimene briti helifilm, “Mees, kes teadis liiga palju” (The Man Who Knew Too Much, 1934, 1956. aastal tehti filmist USA versioon), “39 astet” (The 39 Steps, 1935) ja “Naine kaob” (The Lady Vanishes, 1938) on elegantsed thriller’id, milles on ühendatud sisutihe süžee ja kinokeele valdamine. Isegi siis, kui helifilm pühkis tummfilmi kinolinalt minema, teadis Hitchcock, et film on visuaalne. Tema jaoks oli suurim nauding kujutleda, kuidas teos ekraanil välja hakkab nägema. Tõepoolest, selgus, et tegelik filmiloomeprotsess oli Hitchcockile igav – ta oli filmi oma peas juba mitu korda läbi mänginud. Selle tehniline osa oli lihtsalt tegevus, mille eesmärk oli mõtted filmilindile saada ja filmi teistele inimestele näidata. Tema kurikuulus ütlus “Näitlejaid tuleks kohelda nagu kariloomi”, mis oli tõenäoliselt naljatlevalt öeldud, viitas siiski asjaolule, et parimad filmid tekivad alati kujutluspildis. Kas pole irooniline, et seda ütles üks kinomaailma suurimaid meistreid?

Kuigi Hitchcock oli oma kodumaal väga edukas, oli ta sealsest seisuslikkuse kinnisidee all kannatavast ühiskonnast ja tööstusest tüdinud. Tema jaoks oli õige koht Hollywood. Hitchcock on öelnud: “Ma ei olnud Hollywoodist kui kohast üldse huvitatud. Ainus asi, millest ma hoolisin, oli pääseda mõnda stuudiosse tööd tegema.” Esimene Ameerikas vändatud film “Rebecca” (1940) – Daphne du Maurier’ romaanil põhinev külluslik ja sünge kostüümidraama – võitis parima filmi Oscari (mille võttis vastu produtsent David O. Selznick, mis tähendas, et Hitchcocki lähim kokkupuude Ameerika filmiakadeemia auhinnaga oli Irving G. Thalbergi nime kandev ja “au-Oscariks” peetav mälestusauhind aastal 1968), Hitchcock ise pidas filmi aga “novelletiks”. Sellele järgnes aga mitu legendaarset filmi: “Kahtluse vari” (Shadow of a Doubt, 1943), “Kurikuulus” (Notorious, 1946), “Võõrad rongis” (Strangers on a Train, 1951), “Tagaaken” (Rear Window, 1954) ja teised. Tänu oskusele põnevust tekitada, armastusele jäiste blondiinide vastu (mida Gervasi filmis väga rõhutatakse, näidates, et Hitchcocki jaoks olid tema filmide naispeaosatäitjad ehk liigagi kinnisideeks) ja suurepärasele vormikeelele sai režissöör paljude lemmikuks. Sellele aitas kaasa asjaolu, et ta reklaamis end häbenemata telesarjades, näiteks “Alfred Hitchcock esitleb …”, mis söövitasid tema venitava kõneviisi ja ümara kere publiku mällu. Anthony Hopkins väärib “Hitchcockis” tehtud etteaste eest au ja kiitust, sest ta suutis režissööri olemuse kenasti ära tabada, laskumata paroodiasse.

Just sel ajal, kui valmisid Hitchcocki legendaarsed linateosed, hakkasid kriitikud (nt prantsuse ajakirjast Cahiers du cinéma) režissööri loomingut ümber hindama. Kui Hitchcocki oli sageli peetud vaid šõumeheks, siis nüüd tõsteti tema filmid kunsti staatusesse ja teda hakati pidama üheks läbi aegade parimaks filmitegijaks. Pärast 1958. aastat valminud filmides (sealhulgas “Peapööritus” (Vertigo, 1958), millele hinnatud briti filmiajakiri Sight & Sound andis hiljuti läbi aegade parima filmi tiitli, “Linnud” (The Birds, 1963) ja loomulikult “Psühho”) oli ehk rohkem ambitsioonikust, kunstimeisterlikkust ja puhast meelelahutust kui kunagi varem kinoajaloos. Ka režissööri langusaastatel tehtud filmid, nagu “Meeletus” (Frenzy, 1972) ja “Pärandus” (Family Plot, 1976), mis ei küündinud tema varasemate tööde tasemeni, sisaldasid siiski sünge geniaalsuse sähvatusi.

Alfred Hitchcock suri 1980. aastal, jättes endast maha ainulaadse pärandi. Neile, kes Hitchcocki alles nüüd avastavad, võib öelda, et temast vändatud film on huvitav, kuigi ehk kohati konstrueeritud pilguheit ühele lühikesele perioodile režissööri elust. Tõeline nauding peaks olema tema filme uuesti vaadata, sest need šokeerivad ja lõbustavad endiselt. Hitchcocki filmid võisid küll olla koogitükid, aga need olid ühed parimad koogitükid maailmas!

Laurence Boyce on Tallinnas elav briti päritolu filmikriitik. Tema arvates on Alfred Hitchcocki “Loodest põhja poole” (North by Northwest,1959) üks maailma parimaid filme.
Alfred Hitchcock (1899–1980)Briti filmilavastaja ja -produtsent
1926. aastal abiellus Alma Reville’iga

Filme

“Mees, kes teadis liiga palju”, 1934, USA versioon 1956
“Naine kaob”, 1938
“Rebecca”, 1940 (Oscar filmile ja operaator George Barnesile)
“Võõrad rongis”, 1951
“Tagaaken”, 1954
“Psühho”, 1960
“Linnud”, 1963

Sacha Gervasi film “Hitchcock” (2012) Anthony Hopkinsiga nimiosas kinodes CC Plaza ja Cinamon.