“Inimese täiuslik õnn peitub jäägitus alistumises,” ütleb ­Michel Houellebecqi äsja ilmunud romaani “Alistumine” (La Soumission) üks tegelasi Robert Rediger, Sorbonne’i ülikooli kirjandusõppejõud ja hilisem välisminister. Tõsiuskliku moslemina peab tema selle all eelkõige silmas inimese alistumist Jumalale (“islam” tähendabki araabia keeles alistumist). Kuid alistumiseks on Houellebecqi nägemuses valmis peaaegu kogu prantsuse rahvas, mistõttu saab võimalikuks, et 2022. aastal valib ta endale presidendiks Islami vennaskonna (Fraternité musulmane) kandidaadi Mohammed Ben Abbesi. Nii nagu Houellebecqi eelmised romaanid “Saare võimalikkus” ning “Kaart ja territoorium”, on ka tema viimane teos düstoopia, süngevõitu tulevikuvisioon järgmisest allakäiguastmest, millele on jõudnud lääne tsivilisatsioon Prantsusmaaga eesotsas.

Kui raamatu ilmumise puhul küsiti autorilt, kas tegemist on provokatsiooniga, vastas ta, et sugugi mitte, et ta üksnes tihendab tegelikkust, ehk vaid õige pisut ajaloo kulgu kiirendades, aga et selline asjade käik on tema meelest veidi kaugemas tulevikus põhimõtteliselt täiesti võimalik. Niisiis on Houellebecqi kuues romaan “Alistumine” omamoodi hoiatusromaan, nagu on tegelikult olnud kõik tema varasemadki raamatud. “Igal ühiskonnal on omad nõrgad kohad, omad haavad. Pange näpp haavale ja vajutage tugevasti. Käsitlege teemasid, millest keegi midagi kuulda ei taha. Dekoratsioonide pahupoolt,” ütleb Houellebecq juba oma 1991. aastal ilmunud programmilises essees “Jääda ellu”.

« Avalehele 0 Kommentaari