“Tempo’09: Tolmunud Mesipuu, Shelton San, One Dollar Project, Zahir”

(Rist ja viletsus) 

Kontsertvideokogumik-stoppkaader Eesti garaaži-rock’i ajastuvaimust. 

Põneva isetegevusliku turundusalgatusena sündinud bränd “Rist ja viletsus” esitleb end kolmveerandtunnisel DVD-l, millele on püütud ühe musikaalse sõpruskonna lavaväljendused Tartu klubis Plink Plonk. Liigsete kellade ja viledeta “Tempo’09” annab oma lihtsuses ja avaluses paeluva pildi ühe Euroopa väikeriigi iseäraliku, alternatiivse, eksperimentaalse ja eelkõige kaasakiskuva rock-ringkonna hetkeseisust. 

Proff kaameratöö ja voolav montaaž toovad esile Tolmunud Mesipuu suviselt sumedat ja mõtlikku täppis-bluesi saatva staatilise etenduse situatsionistliku dünaamika. “Kuradisosin” annab aimu bändi intellektuaalsete kaskadööri­trikkide ulatusest ning “Seitsmetollise” lõpuks kehastub Mesipuu kirgastust vahendavate peenenergiamunkade võitlussalgaks. Sumin, mida Zappa ostaks! 

Shelton Sani võtmefiguur Valter Nõmm sündis teadupärast, plektron suus. Kui sügavale varjude taha on ta koos bändikaaslastega pidanud vaatama, et küttida ja tabada just seda joydivisionlikku võnget, just seda õrnalt QOTSAlikku biiti, just seda nostalgiliselt ragisevat fuzzcore-saundi? Kõhe mõeldagi. 

Küüniline ja alistumatu One Dollar Project on debüütalbumi urbanistlikult kõleda ja reipalt käreda, grunge-revival’i-hõngulise ja ohtlikult tukivingulise atmosfääri edukalt lavale kantinud. Fu Manchu ja Alice In Chainsi vahelise rusikavõitlusena mõjuval “Murderheadil” on potentsiaali kujuneda ühe põlvkonna hümniks. 

Trio Zahir, meie oma puskariõlimaiguline Melvins, kehastub lavalisse transsi sattudes tihti legendaarseteks persevestideks. Seekord vahendab emiir Tambet Jurno ja vandeseltslaste mürailmutust Lee Harvey Oswald, kes mõrvab presidentide asemel kitarre, samal ajal kui Eesti under­ground’i elav kehastus tõestab gruuvi jäävuse seadust. Raske on leida sobivamat lõpupala kui Zahiri “Mop It!”. 8