EBASTAARILIK FILMITÄHT
Cannes’i festivalil sai soomlanna Kati Outinen parima naisosatäitja Kuldpalmi. Tähtsuselt teine, zhürii suur auhind, anti Aki Kaurismäki filmile “Mees ilma minevikuta”, kus Kati Outinen mängib üht peaosa.
Kahtlemata on Kati Outinen staar, kuid väljaspool Hollywoodi staarisüsteemi, mis tõstab näitleja operetiprimadonna seisusse ja kultiveerib ning turustab loodud imidzhit.
Outinen jätkab sama iseseisvate naistüüpide seeriat nagu Bette Davis, Katharine Hepburn, Barbara Stanwyck, kuid Outineni liikumatu, justkui Garbolik nägu peegeldab Garbo lumekarva mingivalge maski paljutähenduslikkuse asemel vapras argipäevas elatud elu, võitlust kohanematusega, aga ka soomlaslikku vaikimist.
Filmi “Mees ilma minevikuta” Irma ranged moraalsed nõudmised, mida ta esitab iseenda ja ka teiste vastu, tema väärtused ja välimuski on pärit nagu eelmistest aegadest, mitte tarbimisühiskonna hedonismist. Film on 40aastastest soomlastest, generatsioonist, kelle elus väärikus ja solidaarsus olid aprioorsed. Filmi maailmaedu aga tunnistab, et ebakindlas kapitalistlikus argipäevas, kus raske millestki kinni hoida, on hirmus vajadus nende justkui ära elanud, vanamoeliste ja hääbuvate väärtuste järele.
Muide, üle aastakümnete jookseb meie kinodes Soome film.
Olete maailmas tuntud Aki Kaurismäki näitlejana. Kuidas ta teid leidis?
See oli 1985. Talle oli hakanud meeldima minu esimene osa 1980. aasta filmis ”Me astume ellu”. Ta helistas ja ütles, et on juba ajakirjanikele öelnud, et saan tema järgmises filmis peaosa. Mõtlesin küll küsida, et kas siis kõlban talle, aga olin näinud Aki esimest filmi, see meeldis mulle ja ma jätsingi küsimata.
Kaurismäki on loonud endale boheemi imidzhi. Kuidas on temaga kui rezhissööriga koostööd teha?
Aki on väga täpne. Tema stsenaariumid on kohutavalt täpsed. Dialoogid on sellised, et inproviseerida ei saa. Tema tekstid on ilus soome keel, ta kasutab ka vanu soome sõnu. Minu meelest on Aki keeles huumorit ja selliseid sõnu, mis igapäevasest kõnekeelest olid kadunud, enne kui ta hakkas filme tegema. Kuid sügavuti minekuks annab Aki näitlejale vabad käed. Siin on liikumisruumi palju.
Olen vahel temalt küsinud: mida oled siin mõelnud, kuidas sinu meelest tegelane siin olukorras käitub? Aki vastab - ega mina seda tea, oled näitleja ja pead ise seda teadma. Mina vastu, et sina oled ju kirjutanud stsenaariumi ja tead, mida peab näitleja tegema. Aki ootab, et näitleja tooks rolli oma isikupära ja kogemuse ja paneks tegelaskuju elama. Aga sellist lihtsalt improviseerimist Aki ei salli. Mõnikord siiski, kui näitlejal tuleb eriti hea idee, nõustub Aki sellega. Aki teeb vaid ühe duubli seepärast, et linalt ei paistaks mitu korda läbi harjutatud ja kätteõpitud mänguvõtted.
Olete mänginud ka eestlannat Kaurismäki filmis ”Hoia rätikust kinni, Tatjana” (1994). Õieti oli see road-movie soome meestest, neil olid Soomes seiklused venelannaga ja eestlannaga?
Aki soovis, et mängiksid venelanna ja eestlanna, nad ei mõista teineteise keelt. Mul oli kohutavaid raskusi sõnaraamatu hankimisega. Sain küll eesti keele õpiku, kuid sõnaraamat oli trükkimisel ja kirjastus ei andnud mulle käsikirja kasutamiseks. Kaheksakümnendatel oli KOM-teatril küll Tallinnas sõprusteater, Vanalinna stuudio. Tundsin paari eesti näitlejat, kuid mitte nii hästi, et nad oleksid võinud mind õpetada. Kirsi Tykkyläinen mängis vene naist, ta ütles, et Eestis peab oskama vene keelt. Mina natukene oskasin. Teadsin samuti, et Eestis vaadatakse Soome televisiooni ja paljud eestlased räägivad soome keelt. Hakkasin televisioonist kuulama eesti keelt, et kätte saada õiget hääldust, aga see oli raske. Oleksin tahtnud eesti keelt korralikult õppida.
Kuidas leiate filmitüübi?
Filmis ”Mees ilma minevikuta” mängin päästearmee ohvitseri. Läksin päästearmeesse ja küsisin näitlejatöö seisukohalt olulisi asju: kas peab ise usklik olema, kui oled usuga seotud organisatsiooni liige? Kuidas päästearmeelased veedavad vaba aega? Kas nad tohivad tantsida? Tundsin huvi, miks ma pole kunagi kohanud lapseootel päästearmeelast. Mind vaadati natukene imestunult. Panin kokku oma rollikuju: see pole sündimisest saadik päästearmeelane, s.t. päästearmeelase tütar, vaid alles kolmekümneselt kogenud, et on elanud kuidagi tarbetult ja tühjalt. Naine on hakanud igatsema oma ellu mingeid väärtusi ja on need leidnud päästearmeest.
Film ütleb, et inimene on oma põhiloomuselt hea. Kas on?
Minu meelest küll. Vägivald ja võimuahnus sünnivad hirmust, nagu kõik negatiivsed asjad. Mina usun, et kui lapsed sünnivad, on nende põhihoiakuks headus. Lapsed ei sünni pahasoovlikena.
Olete mänginud naispeaosi mitmes Kaurismäki filmis. Mis neid ühendaks?
Aki filmide naised teevad vaikselt ja ilma suurema kärata kangelaslikke tegusid. Nad satuvad vahepeal raskustesse, kuid ammutavad kusagilt sitkust ja jõudu, et edasi minna. Nad on nõrgad, kuid vastupidavad. Niisugustele naiskujudele on loomulik, et nad ei alistu saatusele, vaid püüavad kõigest hoolimata oma elu ära elada nii, et võiksid säilitada enesest lugupidamise.
Kuidas iseloomustaksid Soome filmi?
On tulemas väga palju häid noori tegijaid. Teisalt, see on ilmselt Ameerika filmi mõju, on terve hulk rezhissööre, kes toodavad üldrahvalikku meelelahutust. See on midagi uut. Ma ei tea, on see hea või halb. Mina isiklikult pean lugu teatrist ja muusikast, mis lähtub omast kultuurist. Kuid olen õnnelik, et praegu tehakse filme palju, sest paljud minu sõbrad-filminäitlejad on olnud ilma tööta. Nüüd on tööd ja see on tore.
Peate ennast teatri- või filminäitlejaks?
Armastan oma elukutset. Mulle meeldib nii teatri- kui filminäitleja töö. Aga esimene armastus on ikkagi teater. Mõlemal on siiski sama põhi. Püüan alati luua võimalikult usutavat kuju. Kõige tähtsam on story ja et selles oleksid usutavad tegelased. Seejärel on juba ükskõik, kas on tegemist teatri või filmiga või hoopis raadioga. Mulle meeldib hirmsasti kaasa teha kuuldemängudes.
Kas Soomes saab kõnelda eraldi ”filminäitlejast”?
Näitleja ei ela siin ära üksnes filmitööst, peab ka teatris töötama. Aga on näitlejaid, eks esinevad palju teleseriaalides, ja nemad ei ole teatris kaua mämginud.
Ühes intervjuus ütlesite, et oled ”vaba näitleja”, vabakutseline siis. Mida see tähendab?
Vaba näitleja elu on üpris ebakindel. Vahepeal on tööd palju ja siis muidugi jookseb ka vastav palk. Kuid olen olnud seitse kuud ilma tööta. See tähendab rahapuudust ja masendust, mis tuleneb sotsiaalsest seisundist. Kümme aastat tagasi töötas 70% näitlejaist kindla palgaga. Nüüd on suhtarvud muutunud. Praegu on nii 40% kindlapalgalised ja ülejäänud ”vabad näitlejad”. Kui pole õiget tööd või pead tegema seda, millest ise suuremat ei hooli, siis... Tööpuudus on näitlejate hulgas õige suur.
Augustikuust õpetan teatrikõrgkoolis näitlemist, olen näitlejaeriala õppejõud. Mul on tööleping viieks aastaks. esimest korda kaheksa aasta jooksul on mulle kindlustatud kindel palk. Töö noorte inimestega meeldib mulle väga. Ka näidendis, mida Ryhmäteatteris mängin, teevad kaasa minu enda õpilased teatrikoolist.
Kas tung teatrikooli on Soomes suur?
Möödunud kevadel üritas näitleja erialale pääseda 1400, vastu võeti 16. Nii et soovijaid on palju ja sisse saad araske. Eksamid on väga ranged. Olen ise mõelnud, et kas ma ise pääseksin läbi.
Kuidas siiski sisse saada?
Peab olema soov esineda ja ette kanda stoorit. Õieti öelda ei peagi midagi oskama, sest nelja aasta jooksul õpetatakse kõike. Kuid kõiges, mida teed, peab olema intellekti ja tundeid ja tööd tuleb teha intellekti ning pühendumisega.
Ja mida õpetad kasvavatele näitlejatele?
Seda, et näitlemine on südame ja mõistuse koostöö, ja kõige tähtsam on töökus. Peab olema avatud kõigele uuele, tuleb panna ajud tööle ja võtta oma kunsti tõsiselt. Kõigele sellele peab liituma soov kõvasti tööd teha, sest ainult tööga saavutatakse professionaalsus. Ja teatrikooli õpilased teevad kaasa kutseliste teatrite lavastustes, see on õppeprogrammis ette nähtud.
Miks sinust endast näitleja sai?
Nägin 12aastasena kooli jõulunäidendit. Õpilased olid selle ise kirjutanud ja sain tohutu elamuse. Tundsin vaatamise ajal, nagu oleksin tõusnud poole meetri kõrgusele maapinnast. Nutsin ja naersin. Pärast etendust taipasin, et kogu näiteseltskond oli üheskoos elnud läbi midagi olulist. Publik oli kaasa elanud nende mängule ja nende töö läks korda. Tajusin nendevahelist ühistunnet ja otsutasin, et tahaksin ka ise kuuluda sellisesse kampa.
Oled mänginud mitmes teatris?
Mulle meeldib töötada väikeses teatris, kus kokkupuude publikuga on vahetu ja ning tehakse kunstiliselt auahnet tööd.
Kuidas siis on elada näitlejana Soomes?
See on enamasti nii, et kui armastad oma tööd ja saad häid osi, siis on näitlejal Soomes hea elada, sest rahvas armastab meid ja peab teatrist lugu. Helsingis on kuus kutselist väiketeatrit, Kansallisteatteri, Kaupunkiteatteri, Svenska teatern Peacock-teater, komöödiateater Arena, KOM-teater, Ryhmäteatteri. Teatreid on väga palju ja publikut jatkub. Teater on soomlastele armas laps.
Kuidas seda armsat last iseloomustaksid?
Soome teater on üsna füüsiline. See on just meie teatrile iseloomulik joon. Ega meil kergeid komöödiaid osatagi õieti mängida. Võib-olla on see soomelik melanhoolia. Varem ei kuulunud kergemeelsus meie kultuuri. Nüüd on hakatud ka seda juba oskama, sest maailm on muutunud kuidagi väiksemaks. Aga intellektuaalsus on soome teatrile ikka omane olnud. Aga jaa – füüsilisus on kindlasti meie erijoon. Kui olen väikeste teatritega mujal maailmas esinenud, on mulle seda ikka öeldud.
Aga Soome film?
Nüüd on hakatud ka filme armastama. Meile hakkab jõudma staarikultus, mida varem ei tuntud. Minust ei saa iial staari, sest sellega liitub palju niisugust, millest mina lugu ei pea.
Kas sinu meelest fotogeenilisus on olemas ja toimib?
On küll olemas, sest on väga häid näitlejaid, kes on head ka filmis, aga kellest kunagi ei saa staare. Ja samas saab staar teisest niisama heast näitlejast. See ei sõltu oskustest, ma ei saagi aru, millest see johtub. Aga ilmselgelt on niisugune asi olemas. Ehk on fotogeenilisus see, et nägu pole päris sile, et silmnägu on natuke viltu.
Loen sinu CVst, et oled olnud ka ”tiimikäsikirjoittaja”?
Kõigepealt tähendab see, et mulle meeldib hirmsasti kirjutada. Koolipõlves tahtsin just kirjandite kirjutamisel olla parim. Kui jäin paar-kolm aastat tagasi töötuks, konkureerisin ja pääsin stsenaariumide kirjutamise kursustele, kus õpitakse TV-sarjade kirjutamist mitmekesi koos. Rühmas on harilikult 4-5 inimest, nii saab stsenaariume kiiremini toota. Kui selliselt möödunud kevadeni telele kirjutasin, mõtlesin, see on ju täienduskoolitus, mille eest veel peale makstakse. Soomes on telesari ”Salatud elud” väga populaarne. Olin üks selle stsenaristidest.
Kui teles mängiti ”Dallast” ja ”Dünastiat”, õppisid teatrikoolis ja tegid tööd. Ka 1990. aastate telesari ”Rikkad ja ilusad” on sinust mööda läinud?
”Varjatud eludes” pidin õppima täiesti uutmoodi mõtlema. Seebiooper oli mulle täiesti tundmatu valdkond. Kauneid noori inimesi nähakse kinolinal nagunii liiga palju. Filmis ”Mees ilma minevikuta” on suurepärane see, et selles on inimesi elu äärealadelt. Need on inimesed, kelle näost peegeldub elatud elu.
Oled ka laupäevahommikuse raadio kuuldemängusarja ”Õnnemäng”, ka ”väikese inimese elu” valgustava esitussarja, üks autoreid?
Ma ei ole vist ainuke, keda ahistab tänapäeval valitsev konkurents. Igaüks võitleb vaid iseenda eest. Arvatakse, et see on nõrgemate enda süü, kui neist saavad luuserid. Mulle on selline mõtteviis võõras.
Kui kirjutad, ju siis ka loed. Mida?
Oh, ma loen palju. Mul on alati mõni krimka käsil. Praegu loen rootsi kirjaniku Hakon Nesseri krimiromaane. Olin hiljuti Kanadas ja leidsin sealt viiekorruselise raamatukaupluse – laeni täis odavaid pehmekaanelisi taskuformaadis raamatuid.. Mõtlesin, et hea võimalus läbi lugeda mõni kanada kirjaniku raamat. Viimati lugesin ühe kanada näitlejatari kirjutatud mahukat perekonnaromaani. Maailmasündmuste tõttu olen püüdnud lugeda islami kultuurist, et aru saada, mida islam kujutab.
Poliitikast oled huvitatud?
Olen ja ei ole ka. Vist olen feminist, kuid mitte mingisugune kortsuskulmuline naisõiguslane. Keskkonnaprobleemid on mulle olulised, näiteks Läänemere kaitse. Aga arvan, et kui seoksin end poliitikaga, kaotaksin näitlejana usutavuse. Poliitika on praegu minetanud oma õige tähenduse, see pole enam asjade juhtimine ega olukordade korraldamine. Poliitikas on liiga palju karjeriste ja iskliku kasu püüdlejaid, kaasinimeste probleemidest hoolitakse vähem. Eetika on kadumas.
Räägime Ryhmäteatterist. Lähed kohe lavale...
See on Euroopas suure menuga läinud ”Nelipühade laupäev”. Sisu lühidalt: leitakse väärt kunstiteos, vaieldakse, kas teos on ikka väärtuslik. Siis võtab rühm eri rahvustest pagulasi kunstiteadlased kirikus pantvangi. Teises vaatuses kordub Moskva pantvangidraama situatsioon. See on lavastusele lisanud täiesti uue mõõtme. Pöörane, kuidas tegelikkus astus teatrilavale! Mina mängin endist teisitimõtlejat Anna Jedlikovat.
Jätsin midagi küsimata?
Tahaksin ehk öelda, et Aki on oma filmi ”Mees ilma minevikuta” teinud selleks, et anda inimestele lootust – nüüd, kui maailm on nii kaootiline ja segi paisatud. Kord helistas ta mulle ja ütles seda. Loodan, et filmil on edu ka Eestis. meie vahemaa on nii väike.
Mida su tütar teeb?
Käib koolis. Ta on 17aastane. Hakkab jõudma juhiloa-ikka.
Kati Outinen
Sündis 17.08.1961 Helsinkis.
Ema kunstiõpetaja, isa trükitööline. Üks vend.
Esimeseks teatriosaks Robin Hood harrastusteatris.
Lõpetas 1984 Helsinki teatriülikooli näitlejana.
Töötanud Kom-teatris, Helsinki linnateatris, Helsinki suveteatris. Praegu Rühmateatris.
Mänginud filmis, telesarjades ja raadiokuuldemängudes.
Olnud telesarjade üheks stsenaristiks.
Kasvatab tütart.
Filme:
Me astume ellu, 1980, rezh. T.Linnasalo
Kuningas läheb Prantsusmaale, 1985, A.Mänttäri
Varjud paradiisis, 1986, A.Kaurismäki
Hamlet ärimaailmas, 1987, A.Kaurismäki
Räpased käed, 1989, A.Kaurismäki
Tuletikuvabriku tüdruk, 1990, A.Kaurismäki
Soome filmi aastapreemia Jussi parima naisosa eest (Ilona).
Kauge maa printsess, 1993, T.Bergholm
Hoia rätikust kinni, Tatjana, 1994, A.Kaurismäki
Kaugel’ pilved jooksevad, 1996, A.Kaurismäki
Soome filmi aastapreemia Jussi parima naisosa eest (Iris)
Kaljukuningas, 1997, S.Peltola
Eros ja Psyche, 1998, T.Linnasalo
Juha, 1999, A.Kaurismäki
Mees ilma minevikuta, 2002, A.Kaurismäki
Cannes’i festivali Kuldpalm parima naisosa eest (Irma)