Piiratud külastusaeg nõuab täpset ajastamist, et sellele näitusele pääseda. Minul õnnestus see teisel katsel. Muuseumi uksed pannakse kinni juba kell viis pärastlõunal ja nii esmaspäeval kui teisipäeval on maja suletud.


Kui õnnestub kõigest hoolimata siiski näitusele tulla, olete aga nagu teises maailmas.


Sisenedes hämarasse tumepunaseks värvitud seintega ruumi, tundub, nagu oleks ajas tagasi sattunud. Sügavad, jõulised ja murtud värvitoonid üksikute kuldsete aktsentidega meenutavad oma värvigammalt keskaegseid veidi tuhmunud altarimaale. Kunstniku enda sõnul ammutab ta värvide kokkupanemisel inspiratsiooni loodusest. Tema lemmikuteks on violetsed, pruunid ja rohelised toonid, näitusel domineerib aga salapäraselt hõõguv punane võidu kullatud pindadega.


Seina äärde rivistatud mudelite read tervitavad valvelseisakus igat külastajat ja kutsuvad end lähemalt uudistama. Seda peab tegema , sest ainult hoolikalt ja üksisilmi mudeleid uurides saab aimu peenest kunstniku loodud komponeeringust. Vanad ja uued, rohkem ja vähem arhailised kangad on kokku kombineeritud ühtseks tervikuks. Naturaalset siidi ja villaseid kangaid kasutades on kunstnik loonud kollaži erinevatest tekstuuridest.


Paksoy eksponeerib ka kangaste pahupoolt, mis mõjub oma kohati narmendavas metsikuses väga tänapäevaselt ja annab aimdust kunstniku julgest ja eba­traditsioonilisest käekirjast.


Mitmeid eksponeeritud rõivaesemeid võibki kanda mõlemat pidi. Kihiti asetsevad seelikud, mantlid, kudumid, jakid ja keebid on asetatud üksteise peale, arvestades kõiki hea maitse reegleid. Vaba vormiga rõivad mahuvad mu meelest selga igale huvilisele – need mudelid pole mõeldud keha seksikuse eksponeerimiseks, tegu on tõsiselt võetavamate väärtustega.


Materjalide faktuur, mustrite ja värvide kooslus ja vormilahendused mõjuvad sarnaselt kujutavast kunstist saadavate aistingutega. Paljud Gönül Paksoy mudelid polegi mõeldud müügiks, vaid neid säilitatakse kunstimuuseumides kui väärisesemeid.


Aktsendina kaunistavad rõivamudeleid eri looduslikest materjalidest ehted. Klaas, keraamika, hõbe, korallid, kootud ja sõlmitud nöörid jne moodustavad põnevaid ja silmatorkavaid kooslusi. Ja taas on värvid need, mis väga peenetundeliselt valitsevad kogu üldmuljet. Paljude ehete juurde on satelliidina paigutatud amulett või kangatükk, mis täidab sümboolse allkirja kohta. Sellised sümbolitena esinevad detailid võivad vahetada oma kohta ja rännata esemelt esemele.


Omaette vaatamisväärsuseks on kinnitid-prossid, mis saanud endale kuju lastejoonistustelt.


Imelised stiliseeritud loomad ja inimesed on valmistatud samuti kangast ja hoiavad vaatajate meeled erksatena ja suunurgad üleval. Seintele kinnitatud suuremas formaadis imeelukad on aga nähtavasti mänguasjad. Üldist näituse formaati arvestades jäid need mudelid kahjuks veidi võõraks.


Paksoy on ise keemiku haridusega ning kaitsnud doktoritöö “Taimede kasutamisest looduslike värvainete allikana” loodusteaduste õppetooli juures Cukorova ülikoolis.


Aastast 1989 töötab Paksoy Mimar Sinani Kunstiülikoolis Istanbulis tekstiili-ja moeosakonnas, kus tegeleb looduslike värvide ja nende rakendamisega.


Näituselt jääb domineerima huvitav aistingute pakett: üldmulje – ajatu, k angakäsitlus – ebatraditsiooniline, materjal – traditsiooniline, disain – tänapäevane, värvivalik – looduslähedane, kinnitid – humoorikad, aksessuaarid – glamuursed ja nutikad.


Paksoy kujul on tegu väga peene tajuga kunstnikuga, kes väärtustab oma kodumaa Türgi traditsioone ja oskab neid atraktiivses ja tänapäevases võtmes esitada.


Muide, ise kinnitab kunstnik, et kõige olulisem märksõna disinimisel on tema jaoks ajatu lihtsus.