21.11.2008, 00:00
Ebatraditsiooniline traditsiooniline
Moekunstnik Anu Hint vaatleb kaasaegset türgi etnost lähtuvat kõrgmoodi.
Türgi moekunstniku Gönül Paksoy rõivaste ja
aksessuaaride näitus Tallinnas Mikkeli muuseumis, kestab kuni 25.
jaanuarini 2009.
Piiratud külastusaeg nõuab täpset
ajastamist, et sellele näitusele pääseda. Minul õnnestus
see teisel katsel. Muuseumi uksed pannakse kinni juba kell viis
pärastlõunal ja nii esmaspäeval kui teisipäeval on maja
suletud.
Kui õnnestub kõigest hoolimata siiski
näitusele tulla, olete aga nagu teises maailmas.
Sisenedes
hämarasse tumepunaseks värvitud seintega ruumi, tundub, nagu oleks
ajas tagasi sattunud. Sügavad, jõulised ja murtud värvitoonid
üksikute kuldsete aktsentidega meenutavad oma värvigammalt
keskaegseid veidi tuhmunud altarimaale. Kunstniku enda sõnul ammutab ta
värvide kokkupanemisel inspiratsiooni loodusest. Tema lemmikuteks on
violetsed, pruunid ja rohelised toonid, näitusel domineerib aga
salapäraselt hõõguv punane võidu kullatud
pindadega.
Seina äärde rivistatud mudelite read tervitavad
valvelseisakus igat külastajat ja kutsuvad end lähemalt uudistama.
Seda peab tegema , sest ainult hoolikalt ja üksisilmi mudeleid uurides
saab aimu peenest kunstniku loodud komponeeringust. Vanad ja uued, rohkem ja
vähem arhailised kangad on kokku kombineeritud ühtseks tervikuks.
Naturaalset siidi ja villaseid kangaid kasutades on kunstnik loonud kollaži
erinevatest tekstuuridest.
Paksoy eksponeerib ka kangaste pahupoolt,
mis mõjub oma kohati narmendavas metsikuses väga
tänapäevaselt ja annab aimdust kunstniku julgest ja
ebatraditsioonilisest käekirjast.
Mitmeid eksponeeritud
rõivaesemeid võibki kanda mõlemat pidi. Kihiti asetsevad
seelikud, mantlid, kudumid, jakid ja keebid on asetatud üksteise peale,
arvestades kõiki hea maitse reegleid. Vaba vormiga rõivad mahuvad
mu meelest selga igale huvilisele – need mudelid pole mõeldud keha
seksikuse eksponeerimiseks, tegu on tõsiselt võetavamate
väärtustega.
Materjalide faktuur, mustrite ja värvide
kooslus ja vormilahendused mõjuvad sarnaselt kujutavast kunstist
saadavate aistingutega. Paljud Gönül Paksoy mudelid polegi
mõeldud müügiks, vaid neid säilitatakse kunstimuuseumides
kui väärisesemeid.
Aktsendina kaunistavad
rõivamudeleid eri looduslikest materjalidest ehted. Klaas, keraamika,
hõbe, korallid, kootud ja sõlmitud nöörid jne
moodustavad põnevaid ja silmatorkavaid kooslusi. Ja taas on värvid
need, mis väga peenetundeliselt valitsevad kogu üldmuljet. Paljude
ehete juurde on satelliidina paigutatud amulett või kangatükk, mis
täidab sümboolse allkirja kohta. Sellised sümbolitena esinevad
detailid võivad vahetada oma kohta ja rännata esemelt esemele.
Omaette vaatamisväärsuseks on kinnitid-prossid, mis saanud
endale kuju lastejoonistustelt.
Imelised stiliseeritud loomad ja
inimesed on valmistatud samuti kangast ja hoiavad vaatajate meeled erksatena ja
suunurgad üleval. Seintele kinnitatud suuremas formaadis imeelukad on aga
nähtavasti mänguasjad. Üldist näituse formaati arvestades
jäid need mudelid kahjuks veidi võõraks.
Paksoy
on ise keemiku haridusega ning kaitsnud doktoritöö “Taimede
kasutamisest looduslike värvainete allikana” loodusteaduste
õppetooli juures Cukorova ülikoolis.
Aastast 1989
töötab Paksoy Mimar Sinani Kunstiülikoolis Istanbulis
tekstiili-ja moeosakonnas, kus tegeleb looduslike värvide ja nende
rakendamisega.
Näituselt jääb domineerima huvitav
aistingute pakett: üldmulje – ajatu, k
angakäsitlus – ebatraditsiooniline, materjal –
traditsiooniline, disain – tänapäevane, värvivalik –
looduslähedane, kinnitid – humoorikad, aksessuaarid –
glamuursed ja nutikad.
Paksoy kujul on tegu väga peene tajuga
kunstnikuga, kes väärtustab oma kodumaa Türgi traditsioone ja
oskab neid atraktiivses ja tänapäevases võtmes esitada.
Muide, ise kinnitab kunstnik, et kõige olulisem
märksõna disinimisel on tema jaoks ajatu lihtsus.