Greg Williams/Pressimaterjalid

Võib-olla ei peaks me vaatama rokki kui suurt revolutsiooni populaarse muusika ajaloos. Ja äkki ei ole ka rokikriitikute argumendid, mis kõnelevad mässust ja murrangust ja normide lammutamisest, midagi muud kui romantismi ülessoojendatud loojamütoloogia paaris kujutisega ulakast (poiss)lapsest klassis korda rikkumas. Ma tahan öelda, et võib-olla oleks populaarse muusika kõige huvitavam küsimus hoopis see, kuidas nood normid just sellisteks kujunesid. Aga ma tahan öelda ka seda, et normidest on võrratult raskem kirjutada kui nende rikkumisest. Ma tean, sest mulle toodi uus Ed Sheerani plaat ja ma proovisin järele.

Kõige kindlam toetuspunkt jutu alustuseks oleks ehk mingi staaripersonaalsus, kuid selles suunas pole siin eriti kuhugi minna. Kui näiteks Kanye West on vaal otse keset popmuusika ookeani, siis Ed Sheeran on plankton seal kusagil tema ümber. Ta on see, kelle kohta öeldakse, et „nice bloke“. Tema läheduses ei juhtu palju, miski ei muutu kullaks, aga miski ka ei lagune ega lähe katki. Aga ta on nii kuulus küll, et kui ta juhtub naeratama, olete te rõõmus, sest tundub, et ta naeratab just teile.

Sheerani muusika naeratab samuti. Praktiliselt iga loo essents on mõni lihtne fraas akustilisel kitarril, natuke folk, natuke indie. Ja isegi kui muusika on stilistilises mõttes mitmekesine, ei saa kuidagi öelda, et Sheeran üritaks siin kusagil olla keegi teine. „Eraser“ näiteks võtab räppida ja ära ei vaju – lihtsalt ta ei taha olla mustanahaline ja ei ole ka. Harjumuspärasem „­Castle On The Hill“ ­venitab välja jahemagusa U2 tüüpi ballaadi ­mastaabid. „Dive“ käib seal, kus on käinud ka Elton ja Clapton, ning „Galway Girl“ võiks olla mõne metropoliklubi tarvis triigitud ja lõhnastatud The Pogues. Ja muidugi „Perfect“ – Sheerani päris oma „Lady In Red“ koos kõige sellest tulenevaga. Aga see kõik on Ed Sheeran ja Ed Sheeran ei ole karakterina ülearu huvitav. Ütleme lihtsalt – see on väga hästi lauldud käsitööpop, ei mingeid suuri unistusi, ei mingit kosmost, kaost ja kataklüsme. Ta on norm ja mitte selle rike. Kogu lugu...

Aga siiski... Plaadi suursingel „Shapes Of You“ jäi siit mu jaoks alles. Ta on parem kui kõik nood eelmainitud laulud, edev ja edvistav, erootiline veidi ka. Kui juhtub olema õige taksofirma ja õige juht, siis me kohtume veel temaga mingil varasuvisel sõidul läbi vihmaseguse linna ja ma tunnen ta ära ja olen rahul.

Praegu ma päris rahul ei ole ja just selsamal põhjusel – need laulud siin vajavad mingit tulevast elu, mingit tunnen-ära-tunnet, mingit „ahhaa“-meeleliigutust minevikust. Seni kuni nad olmeks pole saanud, ei juhtu midagi, sest ulmeks ei kerki nad iialgi. Need laulud peaksid Sheerani pisut liiga lõdvast haardest välja pudenema ja see protsess on ehk juba alanud.