Edetabelitest ja eetikast
Vanu pabereid on mõnikord kasulik sorteerida ainuüksi sellepärast, et selle käigus unustad hetkeks oleviku. Sukeldud minevikku, mis on reeglina mõnus. Sest oleviku ning mineviku erinevus seisnebki peamiselt selles, et valiku tegemistel minevikus oled sa vaba ja saad seda segamatult konstrueerida, samas kui sinu olevikku kipuvad kujundama paljuski hoopis teised. Pakkudes sulle heal juhul vaid mõningaid valikuvõimalusi.
Kuid tol, mineviku korrastamiseks ettevõetud tunnil (olin just paigutamas säilitamiseks määratud kirjade kausta kunagist Postimehe lõunasöögi kutset, milles teatati, et see korraldatakse arvamusliidritele) tegin vea. Meenutustes jõudsin juba maitsekalt kaetud laua taha, panin lõhetüki suhu, meenutasin sümpaatseid lauakaaslasi, kui millegipärast ja enesele võimalikest tagajärgedest aru andmata lülitasin teleka sisse. Sealt tuli parajasti "TOP-10" ning jäingi seda võiduka lõpuni vaatama. Sealgi esinesid erakordselt sümpaatsed inimesed. Ainult lõunasöögi kümnetest "arvamusliidritest" polnud seal esindatud kedagi, nagu polnud ka "TOP-10" naisi ja mehi sellel, tollasel lõunasöögil. Need kaks top'i pole tänapäeva Eestis kaugeltki ainuvõimalikud - on kümneid arvamus- ja huvigruppe, kes saaksid vaevata hakkama oma, eelnevatest erinevate valikute ja pingeridadega. Oma top-10ga. Pole ju enam Nõukogude aeg, mida iseloomustaski kõikides eluvaldkondades vaid üks ametlik ja sellele vastanduv mitteametlik-dissidentlik seisukoht. Näiteks edetabel ametlikest, näitustel eksponeeritavatest, ning hoopis teine - ateljeedes pilte näitavatest kunstnikest. Tore, et see enam nii pole. Kuid samas loodame me vast valitud presidendi kujul omandada taas ühendajat, väärtushinnangute kujundajat, käitumisreeglite meeldetuletajat, eeskuju jne. Ehk meist enamiku jaoks üldaktsepteeritavat mõõdupuud, standardi andjat. On see üldse võimalik?
Eri pingeread tähendavad erinevaid maailmu, neid kujundavaid ja nendega kaasaskäivaid erinevaid märgisüsteeme. Nii võib juhtuda, et ühest valikust teise valiku inimeste sekka sattunu osutub seal paljuski abituks ja teovõimetuks. Ta ei tunne märke, pole osalenud kokkulepete sõlmimisel, ei mõista sõnade ja žestide tähendust. Ta sarnaneb paljuski pimeda ja kurdiga.
Mulle meenub üks läbielatud fiasko, mille põhjustas esmapilgul vaid tühine seik - soovides leida auditooriumiga ühist kokkupuutepunkti läks mul meelest minu ja kuulajate erinev lapsepõlveaegne kontekst. Lugu oli järgmine. Olin esinema kutsutuna teel 21. keskkooli traditsioonilisele ja suurepäraselt korraldatud kunstiajaloo nädala üritusele, et rääkida seal vanemate klasside õpilastele ajast kui ajaloo absoluudist. Esinemisele eelnenud kiired päevad (ka laiskus) aga olid võtnud võimaluse ettekandeks spetsiaalselt valmistuda. Kool lähenes iga sammuga, kuid peas valitses täielik tühjus. Seda mitte niivõrd variandis, mida rääkida, kui - millest alustada. Sest need paar esimest lauset on ju iga uue auditooriumi ette astuva lektori jaoks määravad. Nende sissejuhatavate lausete jooksul otsustatakse: kas esinejat tasub kuulata või mitte. Ja kui loobutakse kuulamisest, siis pole ka kuskilt edasirääkimiseks jõudu ammutada. Ning hetkel, kui käsi oli juba ukselinki puudutamas ja seisund lähenes paanikaks kutsutule, jõudis lõpuks kohale päästev idee. Kuidas ma selle peale varem ei tulnud? Me ju läheme kohe (lootsin, et ühiselt) kolme musketäri maailma. Ja hetkega tulid meel de väiksemadki üksikasjad lapsepõlves korduvalt loetud Alexandre Dumas' "Kolmest musketärist".
Igatahes auditooriumi palge ette astusin ma juba kindlal sammul, toetudes minu kunagise lemmikteose kangelastele kui meid kõiki tolles ruumis kaljukindlalt ühendavale pidepunktile. Ja nii alustasingi ma õhinal ja rahulolevalt teatega, et kohe-kohe läheme me D'Artagnani, Porthose, Aramise ja teiste "Kolme musketäri" tegelaste erutavasse aega. Kujutage seda vaid ette! Ah, kui põnev! Ometi ei tabanud ma koolisaalis praktiliselt mingit vastureaktsiooni. Kuulajate silmadesse ei ilmunud väiksematki märki meeldivatest mälestustest, kunagistest lugemiselamustest, musketäride vapratest tegudest. Tunda võis vaid mõttelist õlakehitust. Ning alles siis, kui palusin "Kolme musketäri" lugenutel märku anda ja nägin suures saalis tõusvat vaid üksikuid käsi, tuli meelde, et aeg on hoopis teine. Et minu põlvkonna jaoks ilmselt tõrkumatult töötav näide on kaotanud paarikümne aastaga oma mõtte. "Kolme musketäri" lugemine ei kuulu enam ammu teismeliste meelisharrastuste tipp-10sse.
Meenutatud vahejuhtum on loomulikult teisejärguline ja Alexander Dumas' teose kuulumine või mittekuulumine lapsepõlves loetud lektüüri hulka ei määra sisuliselt midagi. Kuid samas kätkeb ühiskonna tõsimeelsem jagunemine erinevatesse, vaid omataolistest koosnevatesse gruppidesse ka väga suurt ohtu. Selline ühiskond kaotab terviklikkuse, ta muutub kergesti võimu poolt manipuleeritavaks, kuna kadunud on võimu ohjamiseks niivõrd vajalik ühiste arusaamade vastasrinne. Elades andunult vaid oma top'i maailmas, pürgides tipu poole ainult selle aktsepteeritud hierarhiaredelil, võib väga kergelt kaotada mis tahes orientatsiooni otsuste vastu võtmisteks teistsuguste väärtushinnangute maailmas. Neil pole teises keskkonnas mingit tegutsemisruumi.
Kui tänase päeva sadade erinevate top-10tega Eesti pisikene ühiskond ei suuda leida, valida, määrata jne mingeid universaalsemaid hindamiskriteeriume, laguneb ta peatselt elujõuetuteks killukesteks. Ja kuna enamiku edetabelite vahel pole mingeid haakumispunkte, siis ei jäägi muud üle kui loota, et vahest aitab ka seekord hädast välja vana hea eetika mõõdupuu. Isegi kui me pole lugenud samu raamatuid, vajame me mingitki ühist väärtussüsteemi. Seega pole jutud eetikast ning eetilise käitumise vajalikkusest kaugeltki mitte teisejärgulised.
