Editors “In This Light And On This Evening”
Ma pole just suurem varas, aga pärast “Papilloni” kuulmist öise muusikakanali vahendusel tekkis haruldane nälg. Järgmisel päeval oli üllitis torupidi pätsatud ja ülejärgmisel olin juba oma sihis veendunult kõnealuse ketta duubel-versiooni omale ära tellinud. Juba see näitab midagi, et nende piiratud CD olevat Inglismaal kahe nädalaga läbi müüdud. Õnneks olen vist õnnesärgis sündinud. Sel hetkel poleks veel osanud arvata, et uus Editors hammustab hinge nii suured ja mõnusad hambajäljed. “See muusika on ikka päris hea asi,” tsiteerides tuntud korvpallurit. Nõustun täielikult oma ala profiga. Album, mis kõlab isikupäraselt ja ausalt, saades küll mõjutusi nii siit kui sealt, aga mitte järgides ühtegi trendi. See pole indie disco, kuigi nagu kohati oleks, pole ka depressiiv-rock, samas nagu meenutaks. See on justkui huntide poolt ära söödud tallekeste gospelkoor Martin L. Gore’i dirigeerimisel. Hingeline, vaimne, must ja valge. Usun, et seda albumit kuulates keerab Ian Curtis muheldes külge ja lööb kastanjettide klõbinal oma käsi kokku. Isegi põhiplaadi pikkus on täpselt taskukohane C-90 kasseti ühele poole, nagu vanal hallil ajal kombeks oli. Parim pikkus tänapäevani. Kes see ikka jaksab neid pindpinevuseni täistopitud fillereid kuulata enamikul nüüdisaegsetel albumitel. Fännidele lisaks siis veel duublil 5 lisapala, mis ei kahvatu karvavõrdki albumil olevate lugude kõrval.
