Edvard Radzinski, “Napoleon”.

Tõlkinud Margus Leemets;Varrak. 311 lk.

Paras pettumus kõigile Radzinski fännidele. Stalini, Nikolai II ja Rasputini hiilgavate biograafiate autor võttis ette riskantse sammu, asudes kirjutama romaani prantslaste sõdurkeisrist. Kuid risk ei õigustanud ennast, “Napoleon” on kehv isegi vaid puhtilukirjanduslikke kaanoneid silmas pidades, rääkimata faktilistest ebatäpsustest, mille hoolika praavitamise eest tuleb öelda aitäh teose eestikeelse tõlke konsultandile Rein Helmele.

Tõenäoliselt viis Radzinski suure korsiklase radadele ekslema soov tõmmata paralleele teise maailmakuulsa marginaali – Jossif Vissarionovitš Stalini – eluga. Ikka ja alati kiputakse neid diktaatoreid omavahel võrdlema. Intellektuaalselt olekski see ehk päris huvitav eksperiment, kuid  kahjuks ei jaksa autori ootamatult nõder sulg tema ambitsioone realiseerida. Radzinski “Napoleon” satub ühte kilda paljude teiste epigoonlike napoleonaadidega.

Aastatepikkune tegelemine Vene ajaloo valgete laikudega on muutnud Radzinski ülemäära paranoiliseks ja liiga vastuvõtlikuks kõiksugustele vandenõuteooriatele. Eks ole tal nüüdki üks vanenõuteooria letti käia – ent võrreldes varasemate säravate hüpoteeside ja skandaalsete spekulatsioonidega on käeolev küll õige kehvake ja verevaene.

Vene ajalookirjanduse superstaar esineb selle raamatu lehekülgedel hämmastavalt viletsas vormis.