29.02.2008, 00:00
Eesti Aabram ja Eesti Saara
Eesti Vabariigi 90. aastapäeva kontsert Estonias algas fragmendiga Arvo
Pärdi teosest “Saara oli 90 aastat vana”.
Meenutuseks: Esimeses Moosese raamatus lubas Jumal Aabramile, et sel saab
olema järeltulijaid nagu liiva mererannas või tähti taevas.
Paraku jahmatab jumalike lubaduste täitumise viis või aeg inimesi
ikka, alles siis, kui mees oli 99 ja Saara 90 aastat vana, sündis neile
poeg Iisak.
Nüüd ma tahaksin küsida: kas Eesti
Vabariik ongi see Saara, kes sünnitas poja? Kes on siis Aabram, kellest
pärast nimemuutmist sai Aabraham ja paljude rahvaste isa? (Ärgem
unustagem, et Iisakul oli Aabrami ja ühe tema viljaka teenijanna
ühendusest ka vend Ismael, kellest sai araablaste –
kõrberahvaste isa. Tema kohta öeldi nii: “Temast tuleb mees
nagu metseesel – tema käsi on igaühe vastu ja igaühe
käsi on tema vastu – ta elab vaenus kõigi oma
vendadega.” Väga ettenägelik, tõepoolest.)
Pandagu nüüd tähele Guido Kanguri interluudiume sel
kontserdil. Minu meelest kehastas Kangur asjade käigu üle arutlevat
asotsiaali, illustreerides president Ilvese kõnes kõlanud
mõtet, et iseseisvaid riike on palju, aga vabasid riike vähem. See
mees on kaotanud oma iseseisvuse (sotsiaalse staatuse, kodu, pere, varanduse,
tervise), kuid suudab soovi korral säilitada oma sisemise vabaduse
arutleda ilma asjade üle nagu Marcus Aurelius.
Kas asotsiaal
ongi Aabraham? Ja mis saab edasi? 25 reast sellele vastamiseks ei piisa.
Tõepoolest, kontsert väljus igasugustest raamidest. Õnneks.
Väga õnneks.