Meenutuseks: Esimeses Moosese raamatus lubas Jumal Aabramile, et sel saab olema järeltulijaid nagu liiva mererannas või tähti taevas. Paraku jahmatab jumalike lubaduste täitumise viis või aeg inimesi ikka, alles siis, kui mees oli 99 ja Saara 90 aastat vana, sündis neile poeg Iisak.


Nüüd ma tahaksin küsida: kas Eesti Vabariik ongi see Saara, kes sünnitas poja? Kes on siis Aabram, kellest pärast nimemuutmist sai Aabraham ja paljude rahvaste isa? (Ärgem unustagem, et Iisakul oli Aabrami ja ühe tema viljaka teenijanna ühendusest ka vend Ismael, kellest sai araablaste – kõrberahvaste isa. Tema kohta öeldi nii: “Temast tuleb mees nagu mets­eesel – tema käsi on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu – ta elab vaenus kõigi oma vendadega.” Väga ettenägelik, tõepoolest.)


Pandagu nüüd tähele Guido Kanguri interluudiume sel kontserdil. Minu meelest kehastas Kangur asjade käigu üle arutlevat asotsiaali, illustreerides president Ilvese kõnes kõlanud mõtet, et iseseisvaid riike on palju, aga vabasid riike vähem. See mees on kaotanud oma iseseisvuse (sotsiaalse staatuse, kodu, pere, varanduse, tervise), kuid suudab soovi korral säilitada oma sisemise vabaduse arutleda ilma asjade üle nagu Marcus Aurelius.


Kas asotsiaal ongi Aabraham? Ja mis saab edasi? 25 reast sellele vastamiseks ei piisa. Tõepoolest, kontsert väljus igasugustest raamidest. Õnneks. Väga õnneks.