Ludwigi Muuseumi pakkumine, kes on oma näitusteprogrammi suhtes väga ettevaatlik ja nõudlik, on tõsine kompliment eesti kunstile. Näituse “Breath”/”Hingus” võimalus tekkis tänu Eesti Instituudile ja valmis koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega. Näituse kontseptsiooni polnud keeruline välja mõelda – momendil heatasemeline videokunst pakkus selleks iseenesest võimaluse. Siiski kirjeldasid väljavalitud tööd ühte suunda eesti mentaliteedis – pigem raskemeelset, ja midagi möödapääsmatult igavest. Seda tõsiduse pateetikat kergendab pisut Mare Tralla kriitilis-irooniline reflektsioon eesti laulupidudest (interaktiivne videoinstallatsioon “Laula minuga”, 2000). Marko Laimre installatsiooni “Käsikivi” (1996) ehe sajanditevanune ruraalsus koos interaktiivselt tekitatava eesti hümniga on näituse “kompositisooni” alguseks ja ka omamoodi emotsionaalseks teejuhiks järgmistele video- ja interaktiivsetele installatsioonidele. Omaette installatsioonidega esinevad lisaks veel Kai Kaljo, Ando Keskküla, Killu Sukmit ja Mari Laanemets, Jaan Toomik ning Ene-Liis Semper. Marko Raadi film “Esteetilistel põhjustel” on esitatud monitoris. Teisel monitoril on esitatud nonstop-programmina valik nooremate kunstnike töid (Kiwa, Jasper Zoova, Hanno Soans, Allan Tõnissoo, Külli Kaats, Sandra Jõgeva, Kristin Kalamees ja Mirja-Mari Smidt, lisaks Jaan Paavle). Näituse kataloogi andis välja Ludwigi muuseum.

Nimetatud valik kattub osaliselt (Kaljo, Keskküla, Semper, Toomik, Raat) Zagrebi moodsa kunsti muuseumi jaoks koostatud näitusevalikuga “The Baltic Times / Balti aeg” (kuraatorid Branka Stipancic ja Tihomir Milovac). Näitus on nüüdseks rännanud juba kolmandasse eksponeerimispaika, seekord Innsbrucki. Selle pikalt ja hoolikalt ettevalmistatud näituse eesmärk on tutvustada meie regiooni kunsti, millest suurt midagi ei teata ja mis on jäänud lääne- ja lõunaorientatsiooniga kunstielu poolt tähelepanuta. Selles olukorras on olnud ka Skandinaaviamaad ja Soome, aga nende riikide intensiivne ja isegi agressiivne kultuuri välispoliitika on tänaseks nende kunsti isolatsioonist välja aidanud.
Zagrebi muuseumi oskust meie näitust “müüa” teistele muuseumidele tuleb seega kõrgelt hinnata. Näituse avamisele järgnes seminar (mille kulud kattis Austria Kulturkontakt), mille eesmärk oli samuti kolme riigi kultuuri ja kunsti tutvustamine. Et midagi sellist, mitte süvitsi minevaid probleemseminare, vaid lihtsat tutvustust samuti vaja on, kinnitas ühe ajakirjaniku küsimus, kas meie kolme maa kultuuri finantseerib üks ühine ministeerium. Näituse kohta on avaldatud korralik kataloog kirjutistega mitmelt autorilt (Eesti osa on kirjutanud Ants Juske, Anders Härm, Sirje Helme, Heie Treier ja Andres Maimik) ning üsna ootamatult on sellest saanud väga nõutav trükis. Isegi kunstikeskusel ei õnnestunud lisaeksemplare välja kaubelda, sest tiraaži lõpp on juba ära tellitud.

Kolmas suur näitus, “Closing the Distance”, avatakse 26. aprillil Poolas Gdanskis, millest on kujunemas Põhja-Poola oluline kultuurikeskus. Ka selle näituse koostaja on väljast – Malgorzata Lisiewicz, kes koostas üsna laia ülevaate alates 1990. aastate keskpaigast. Näitusele valis ta maali, videot, fotot, installatsioone, ehtekunsti, ka moodi (Jaanus Orgusaare kollektsioon), kokku töid 25 kunstnikult. Näitus on üles ehitatud nn kehakontseptsioonile, väga populaarsele suunale 1990. aastate kunstis. Tunnistan ausalt, et mulle oli eesti kunsti käsitlemine sellest vaatepunktist üsna ootamatu, aga teisalt on alati huvitav näha, kuidas meie kunsti on võimalik väljastpoolt vaadata ja interpreteerida. Näitus on samuti pikalt ette valmistatud ning KKEK kirjastas ülevaatliku kataloogi, kus tekstide autoriteks on peale Malgorzata Lisiewiczi Heie Treier, Katrin Kivimaa ja Mari Sobolev.
Nagu öeldud, on need näitused pika ettevalmistustöö tagajärg ja nagu kolm kivi teel, mida tuleb ehitada, et siduda meie kunsti rahvusvahelise kunstieluga. Ajad, mil kogu nn endine sotsialismileer oli huvitav ja kasutatav oma suletuses arenenud kunstiga, ja seetõttu lääne kuraatoritele hõrgutavalt metsik, on jäänud minevikku, nüüd sõltub palju esiteks kohaliku kunsti enda potentsiaalist ning teiseks abistavast kultuuripoliitikast, mis selgelt on suunatud rahvusvahelisse ketti sisenemisele. Ei saa meie siia häid näitusi ega meie kunstnikud välja headele näitustele, kui sellist tuge ei ole. Mõned üksikud nimed välja arvatud (Jaan Toomik), oleme me “võõrad”.
Ja veel – kõiki kolme näitust on toetanud Kultuurkapital, ilma selle institutsiooni toeta poleks ükski neist teoks saanud. Ligi neljakümne kunstniku teosed on selle abil viidud Euroopa kunstisaalidesse. Olnud mõnda aega seoses näituste ja muude promoüritustega Eestist eemal, loen suure üllatusega “omade” kriitikat Kultuurkapitali kohta ja ümberkorraldussoove. Samal ajal, kui kõikide Kesk- ja Ida-Euroopa kunstnike suureks kadeduseks alustan alati sõnavõtte meie kultuurisituatsioonist sõnadega: “Õnneks on meil Kultuurkapital, mis asutati juba....” Mitte, et ma õiglase arutelu vastu oleksin, aga tundub, et meie kultuurisituatsioonis on palju olulisemaid valusaid momente kui üksteise materdamine kultuurkapitali katuse all.
Näiteks on tähelepanuväärsed ja analüüsi väärt netikommentaarid Johannes Saare artiklile Päevalehes. Netis kirjutatakse (lisaks Kunstimuuseumi ehitamiskavade rünnakule, mis grupile inimestele on muutunud juba võimaluseks nagu vanas nõukogudeaegses anekdoodis, kus räägi sõdurile, millest tahad, tema mõtleb ikka ainult ühest…) muuseas ka emotsioonide väärtustest ja vastavast tasustamisest. Annaks jumal, et kogu eesti rahval ühesuguseid kunstiemotsioone poleks, mis võimaldaks näiteks ühe ausa poliitilise komissari määramist kultuurkapitali sihtkapitalidesse, kes omakorda kontrolliks, kas traktor ikka on õigesti joonistatud. Demagoogia kisub kahtlaselt 1950. aastatesse! Aga sellest ma oma näituse avakõnedes ja seminaridel ei räägi, sealt paistab ikka meie kunst professionaalne, innovatiivne ja üdini vääriline esinema Euroopa tunnustatud näitusepaikades.