“Eesti aeg”
Kõik kolm paika on olulised nüüdisaegse kunsti keskused, nimekaim neist
kahtlemata Ludwig Museumi ketti kuuluv Budapesti muuseum. Muuseumikett on
alguse saanud erakollektsionäärist kommivabrikandi otsusest rajada Kölnis oma
kogudele muuseum (ja oma nimele ajaloos tähendus!), millest kujunes ka üks
esimesi spetsiaalselt moodsale kunstile (Ludwigi eriline huvi kuulus
popkunstile ja sellele järgnenud liikumistele) ehitatud hoone. Soovist oma
muuseumiketti laiendada kasvas välja ka Budapesti muuseum, mis praegu asub
kuningalossi ühes tiivas ja pakub oma kõrgete avarate ruumidega paika nii
kõrgel tasemel püsiekspositsioonile kui ka ajutistele näitustele. Vahemärkuseks
– Ludwigil oli 1980. aastate lõpus plaanis ehitada üks oma muuseumidest kas
Riiga või Tallinna, paraku ta suri, enne kui oleks jõudnud seda teha.
Pärast
1996. aastal Varssavis Zacheta palees toimunud Baltimaade sõjajärgse kunsti
ülevaatenäitust “Personal Time” pole eesti kunst nii olulises näitusepaigas
esindatud olnudki (siinkohal ei pea ma silmas Veneetsia biennaale,
“Manifestasid” ega üksikute kunstnike võimalusi olla kutsutud esinema tähtsatel
näitustel).
Ludwigi Muuseumi pakkumine, kes on oma näitusteprogrammi suhtes väga ettevaatlik ja nõudlik, on tõsine kompliment eesti kunstile. Näituse “Breath”/”Hingus” võimalus tekkis tänu Eesti Instituudile ja valmis koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega. Näituse kontseptsiooni polnud keeruline välja mõelda – momendil heatasemeline videokunst pakkus selleks iseenesest võimaluse. Siiski kirjeldasid väljavalitud tööd ühte suunda eesti mentaliteedis – pigem raskemeelset, ja midagi möödapääsmatult igavest. Seda tõsiduse pateetikat kergendab pisut Mare Tralla kriitilis-irooniline reflektsioon eesti laulupidudest (interaktiivne videoinstallatsioon “Laula minuga”, 2000). Marko Laimre installatsiooni “Käsikivi” (1996) ehe sajanditevanune ruraalsus koos interaktiivselt tekitatava eesti hümniga on näituse “kompositisooni” alguseks ja ka omamoodi emotsionaalseks teejuhiks järgmistele video- ja interaktiivsetele installatsioonidele. Omaette installatsioonidega esinevad lisaks veel Kai Kaljo, Ando Keskküla, Killu Sukmit ja Mari Laanemets, Jaan Toomik ning Ene-Liis Semper. Marko Raadi film “Esteetilistel põhjustel” on esitatud monitoris. Teisel monitoril on esitatud nonstop-programmina valik nooremate kunstnike töid (Kiwa, Jasper Zoova, Hanno Soans, Allan Tõnissoo, Külli Kaats, Sandra Jõgeva, Kristin Kalamees ja Mirja-Mari Smidt, lisaks Jaan Paavle). Näituse kataloogi andis välja Ludwigi muuseum.
Nimetatud valik kattub osaliselt (Kaljo, Keskküla, Semper, Toomik, Raat)
Zagrebi moodsa kunsti muuseumi jaoks koostatud näitusevalikuga “The Baltic
Times / Balti aeg” (kuraatorid Branka Stipancic ja Tihomir Milovac). Näitus on
nüüdseks rännanud juba kolmandasse eksponeerimispaika, seekord Innsbrucki.
Selle pikalt ja hoolikalt ettevalmistatud näituse eesmärk on tutvustada meie
regiooni kunsti, millest suurt midagi ei teata ja mis on jäänud lääne- ja
lõunaorientatsiooniga kunstielu poolt tähelepanuta. Selles olukorras on olnud
ka Skandinaaviamaad ja Soome, aga nende riikide intensiivne ja isegi
agressiivne kultuuri välispoliitika on tänaseks nende kunsti isolatsioonist
välja aidanud.
Zagrebi muuseumi oskust meie näitust “müüa” teistele
muuseumidele tuleb seega kõrgelt hinnata. Näituse avamisele järgnes seminar
(mille kulud kattis Austria Kulturkontakt), mille eesmärk oli samuti kolme
riigi kultuuri ja kunsti tutvustamine. Et midagi sellist, mitte süvitsi
minevaid probleemseminare, vaid lihtsat tutvustust samuti vaja on, kinnitas ühe
ajakirjaniku küsimus, kas meie kolme maa kultuuri finantseerib üks ühine
ministeerium. Näituse kohta on avaldatud korralik kataloog kirjutistega mitmelt
autorilt (Eesti osa on kirjutanud Ants Juske, Anders Härm, Sirje Helme, Heie
Treier ja Andres Maimik) ning üsna ootamatult on sellest saanud väga nõutav
trükis. Isegi kunstikeskusel ei õnnestunud lisaeksemplare välja kaubelda, sest
tiraaži lõpp on juba ära tellitud.
Kolmas suur näitus, “Closing the Distance”, avatakse 26. aprillil Poolas
Gdanskis, millest on kujunemas Põhja-Poola oluline kultuurikeskus. Ka selle
näituse koostaja on väljast – Malgorzata Lisiewicz, kes koostas üsna laia
ülevaate alates 1990. aastate keskpaigast. Näitusele valis ta maali, videot,
fotot, installatsioone, ehtekunsti, ka moodi (Jaanus Orgusaare kollektsioon),
kokku töid 25 kunstnikult. Näitus on üles ehitatud nn kehakontseptsioonile,
väga populaarsele suunale 1990. aastate kunstis. Tunnistan ausalt, et mulle oli
eesti kunsti käsitlemine sellest vaatepunktist üsna ootamatu, aga teisalt on
alati huvitav näha, kuidas meie kunsti on võimalik väljastpoolt vaadata ja
interpreteerida. Näitus on samuti pikalt ette valmistatud ning KKEK kirjastas
ülevaatliku kataloogi, kus tekstide autoriteks on peale Malgorzata Lisiewiczi
Heie Treier, Katrin Kivimaa ja Mari Sobolev.
Nagu öeldud, on need näitused
pika ettevalmistustöö tagajärg ja nagu kolm kivi teel, mida tuleb ehitada, et
siduda meie kunsti rahvusvahelise kunstieluga. Ajad, mil kogu nn endine
sotsialismileer oli huvitav ja kasutatav oma suletuses arenenud kunstiga, ja
seetõttu lääne kuraatoritele hõrgutavalt metsik, on jäänud minevikku, nüüd
sõltub palju esiteks kohaliku kunsti enda potentsiaalist ning teiseks
abistavast kultuuripoliitikast, mis selgelt on suunatud rahvusvahelisse ketti
sisenemisele. Ei saa meie siia häid näitusi ega meie kunstnikud välja headele
näitustele, kui sellist tuge ei ole. Mõned üksikud nimed välja arvatud (Jaan
Toomik), oleme me “võõrad”.
Ja veel – kõiki kolme näitust on toetanud
Kultuurkapital, ilma selle institutsiooni toeta poleks ükski neist teoks
saanud. Ligi neljakümne kunstniku teosed on selle abil viidud Euroopa
kunstisaalidesse. Olnud mõnda aega seoses näituste ja muude promoüritustega
Eestist eemal, loen suure üllatusega “omade” kriitikat Kultuurkapitali kohta ja
ümberkorraldussoove. Samal ajal, kui kõikide Kesk- ja Ida-Euroopa kunstnike
suureks kadeduseks alustan alati sõnavõtte meie kultuurisituatsioonist
sõnadega: “Õnneks on meil Kultuurkapital, mis asutati juba....” Mitte, et ma
õiglase arutelu vastu oleksin, aga tundub, et meie kultuurisituatsioonis on
palju olulisemaid valusaid momente kui üksteise materdamine kultuurkapitali
katuse all.
Näiteks on tähelepanuväärsed ja analüüsi väärt netikommentaarid
Johannes Saare artiklile Päevalehes. Netis kirjutatakse (lisaks Kunstimuuseumi
ehitamiskavade rünnakule, mis grupile inimestele on muutunud juba võimaluseks
nagu vanas nõukogudeaegses anekdoodis, kus räägi sõdurile, millest tahad, tema
mõtleb ikka ainult ühest…) muuseas ka emotsioonide väärtustest ja vastavast
tasustamisest. Annaks jumal, et kogu eesti rahval ühesuguseid kunstiemotsioone
poleks, mis võimaldaks näiteks ühe ausa poliitilise komissari määramist
kultuurkapitali sihtkapitalidesse, kes omakorda kontrolliks, kas traktor ikka
on õigesti joonistatud. Demagoogia kisub kahtlaselt 1950. aastatesse! Aga
sellest ma oma näituse avakõnedes ja seminaridel ei räägi, sealt paistab ikka
meie kunst professionaalne, innovatiivne ja üdini vääriline esinema Euroopa
tunnustatud näitusepaikades.