Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester

Eesti esimene reekviem ja kummardus selle loojale.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester

Dirigent Tõnu Kaljuste

Cyrillus Kreek “Requiem” Tõnu Kõrvits “Kreegi vihik”

(Eesti Filharmoonia Kammerkoor 2008)

Kreek kõrvitsaga, ütled sõbrale oma uuest elamusest rääkima hakates, aga see ei ole väljavõte restorani Kaerajaan menüüst. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri uue plaadi leiab riiulist, kui teritada silm rahvarõivamustrile, mis jookseb vööna albumi serval. Plaadile on Tõnu Kaljuste karisma valguses salvestatud Cyrillus Kreegi “Requiem” ja Tõnu Kõrvitsa “Kreegi vihik”, eesti muusika ajaloo esimene reekviem (1927) ja tänapäevane kummardus selle loojale.

Kreegi reekviem on võrratu muusika. Rikkaliku inspiratsiooniga kirjutatud, tõeliselt hingest tulev, soe, ülev ja trööstiv teos. Kreek oli sada aastat tagasi üks kõige innukamaid rahvaviiside üleskirjutajaid ning tema ülimalt isikupärane helikeel tuleb suures osas just andest kogutud viisid oma teosteks voolida. Mitmes mõttes on Kreegi tegevus võrreldav sellega, mida praegu teeb Metsatöll. Tõe huvides tuleb siiski lisada, et Kreek sidus end eelkõige vaimulike rahvaviisidega ehk rahvapäraste variantidega koraalimeloodiatest. Kreegi “Requiem” on, muuseas, algselt kirjutatud helilooja enda eestikeelsetele sõnadele. Sel plaadil kõlab teos Kaljuste soovil ladinakeelsena.

Kammerkoor näitab Kreeki esitades kahte oma silmapaistvamatest omadustest – oskust luua õhulist, jumalikkuse piiril hõljuvat kõla ning vastukaaluks erutavat ülendavat täiskõla. Orkester on peen ja hurmav, ning parajalt doseeritud mänguruumi pakkumine orelile annab ettekandele meeletult juurde.

Tõnu Kõrvitsa “Kreegi vihik” toetub Kreegi kogutud ja kasutatud vaimulikele rahvaviisidele.

Siiras ja enamikus tasasel meelel peeneid harmooniakurve võttev teos. Tõnu on tuntud kui heade seadete tegija ja ma ei julge väita, kas tuleb see harjumusest suhtuda teiste inimeste ideedesse peenetundeliselt või on asi helilooja iseloomus, aga mulle näib, et ta suhtub teistelt pärit materjali liigagi delikaatselt. Sellepärast meeldib mulle tema teose neljas osa “Oh võta, armas Jeesus, vastu mult”, milles on harmooniaga rohkem “iseloomu näidatud”.

9