Eesti film 2007: ühe anomaalia anatoomia
- Kodumaiste filmide osakaal kasvab Eesti kinokassas 15–20% ligi. Poolaastaks on see Jan Uuspõllu rändamiste najal kümnendiku peal, sügisel jõuavad ekraanile veel võidukas “Sügisball”, vanillaninja osalusel “Kuhu põgenevad hinged” ja poolkohustuslik “Georg” rahvusbaritonist. Euroopa liidu keskmine on 15%, Austrias aga vaid 1%. Eesti viimase aja keskmine on kõikunud 5–10% vahepeal.
- Töösse minevate ja võttes olevate filmide arv on läbi aegade suurim. Aastal 2000 ei linastunud ühtki eesti mängufilmi, tänavu jõuab kinodesse vähemalt kuus ja teist sama palju on tegemisel.
- Kanda kinnitab uus (küll neljakümnele lähenev) põlvkond režissööre, kes on pikalt oma võimalust oodanud. Mängufilmis Marko Raat, Jaak Kilmi, Rene Vilbre, Ilmar Raag, Rainer Sarnet, debüütfilmidega Cannes’i ja Veneetsiasse jõudnud Kadri Kõusaar ja Veiko Õunpuu. Neile hingab kuklasse juba järgmine seltskond: Ove Musting võitis Kulka aastapreemia, Rasmus Merivoo teeb “Tulnuka” järel “Buratinot”, Asko Kase on uue patriootilis-eepilise suurfilmi režissöör. Pole palju neid maid, kus alles koolipingis istujatele täispikk mängufilm kätte antakse.
- Väljasuremise märke ilmutanud kinovõrk sai uue elulootuse. Tartus avati Athena kino, ehitus käib viie saaliga Tartu pisikobarkinos ja Sakala keskuses Tallinnas, kus kahe aasta pärast avatakse teine kobar- ja kahe saaliga väärtfilmikino.
- Kevadel astus ametisse uus valitsus, kes lubab filmitootmisraha kahekordistada.
- Eestisse naasis õpetamise juurde Priit Pärn, kes avas Eesti Kunstiakadeemia juures animatsiooni osakonna.
- Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakool läbis suuremate kadudeta esimese õppeaasta.
- Eesti Ajaloomuuseum asutas filmimuuseumi, mis hakkab paiknema Orlovi lossis Maarjamäel Tallinnas.
- Kinoliit alustas Tallinna Kinomaja remonti, lootus on reanimeerida filmirahva solidaarsus pärast pikki vennatapusõdu.
- ETV/Rahvusringhääling on pärast Eesti Telefilmi sulgemist asunud taas (kaas)rahastama väikese eealrvega mängufilme, pakkudes väikese riskiga kondiproovi noortele tegijatele.
- Festivalid paljunevad ja arenevad: PÖFF üle Eesti, loodusfilmid Matsalus, visuaalkultuuri päevad ja “tARTuFF” Tartus, õudusfilmid Haapsalus jne.
- Ja võib-olla kõige olulisemana, liikuvad pildid trügivad interneti, telefonide ja muude vidinate abil jõuliselt e-Eesti kudedesse (vt “Tulnuka” fenomen).
Aga kunst!?, tahaks nüüd hüüda.
Asjamehed kosuvad, Pegasus lonkab! Kus on filmid, mida vaadatakse veel
paarikümne aasta pärast!? Kannatust, nad on siin, meie seas,
embrüonaalselt olemas ja erinevalt kiduvatest 90ndatest on neile antud
võimalus ilmale tulla. Mõni on ehk juba tulnudki, aga oma
eelarvamustes pole me seda märganud.
Ülaltoodud nimekiri
on kompostihunnik, mille pinnalt kunsti õied alles võrsuda
saavad.
Pateetiliselt öeldes on taasiseseisvunud Eesti
lõpuks oma filmikunsti vihma käest eeskotta kutsunud, kust see,
endal hõlmad veel tilkumas, edasi kööki trügib. Ehk alles
seal ootavad meid kinematograafilised hõrgutised,
sufleed ja brü
;leed.
Tõusulainel näib olevat kaks peamist
põhjust: eesti filmi on tagasi tulnud usk ja raha. Usk väljendub
masside uudishimus eesti filmi vastu, ka siis, kui internet rõkkab
trafaretsest sõimust (film platseerub kuskile Savisaare, Zuroffi ja
koondamistasude vahele). Usk väljendub ka tegijate valmisolekus
võtta riske ja minna võttesse enne, kui riiklikud
rahakraanid on avanenud. Ideed lastakse käiku, et mitte rahalaeva
oodates hapuks minna.
Olgu võrdlusena
öeldud, et äsja väljastasid Soome produtsendid
streigiähvarduse, kui riik raha juurde ei anna. Eestis pole aega
streikida, siin uhatakse filme teha: odavalt, kallilt, filmilindile ja
digitaalselt, riigi rahaga ja ilma, kino ja televisiooni jaoks. Esimest korda
oleme olukorras, kus aasta parima filmi konkursil on tekkimas tõsine
võistlus.
Raha väljendub töös ja uute filmide
kriitilises massis. Kuigi õnn ei ole rahas või isegi suures
hulgas rahas, on harvad filmitegijad, kes on ilma rahata (loe: tööta)
õnnelikud.
Filmitegemisel ei saa kõik olla
õnnetud, kui, siis ainult režissöör, muidu jäävadki
kureparved ekraanidel viltuste majakate ja pilliroo vahele kluugutama. Raha on
usaldusväärne ühiskonna hoiakute tuulelipp, eks iga
valitsus taha toetada seda, millest arvab valijate heakskiitu tulevat (Kanter,
monumendid, vanemapalk jmt).
Nii usk kui raha
peegeldavad natsiooni kasvavat eneseteadvust ja -kindlust. Kunsti kui sellisega
pole siin õieti mingit pistmist. Seega võib öelda, et filmi
tõusulaine on saanud tõuke mitte erakordselt viljakast vaimsest
õhkkonnast, vaid – nagu Eestis kombeks – jõukamaks
muutuva kodanluse kasvavatest ambitsioonidest. Kuid eesmärk
pühitseb abinõu ja iga kroon, mis läheb maailma
väikseimas omakeelses rahvusriigis haridusse ja kultuuri, on läinud
õigesse kohta.
Et praegust seisu adekvaatselt hinnata, ei saa
mööda pilguheidust eesti filmi käekäigule pärast N
Liidu lagunemist. Samuti kui fundamentalistid loevad abortidest sündimata
lapsi, võib Eesti lugeda rahapuudusest sündimata filme. Mitmed
perestroikajärgsed haavad on seni paranemata ja kõik ülaltoodu
näib helgena kontrastis selle madalseisuga, mis kummitas suurt
üksiklast veel kümme aastat tagasi. Pärast Tallinnfilmi stuudio
laialivajumist puudub Eestis siiani korralik filmipaviljon ja tehnikapark.
Suuremate filmide peale tuleb rentida tehnika ja inimesed välismaalt.
Üle kuuesajast kinonäitamiskohast on alles alla paarikümne.
Kinolevis valitseb monopolilähedane olukord, mille tulemusel on Eesti
kinopiletid suhtes sissetulekutega Euroopa ühed kallimad. Häid
stsenaariume pole kunagi piisavalt.
Ees on näha
ka plinkivaid ohumajakaid. Väikesed eelarved
õõnestavad professionaalsust. Suur teotuhin ei ole
võbelevale kunstiaatele parimaks teejuhiks.
Töönäljas mugavuslipurežissöörid, kes sõltuvad
vähem-kui-kreatiivsetest produtsentidest, teevad piinlikku haltuurat.
Sõltumatult toiminud rahastuskorraldus (Kultuurkapital, Eesti Filmi
Sihtasutus), mis on andnud Eestile märgatava edu võrreldes
Läti ja eriti Leeduga, ei ole kaitstud parteide kiusatuse eest
otsustuskogusid broileritega mehitada.
Aga kõik see on
tühiasi võrreldes ees laiuvate perspektiividega. Tundub, et
kõige kohasema moto eesti filmi hetkeseisule võib laenata
grafitilt ühel Berliini müüri allesjäänud tükil:
“Kõik läheb paremaks, aga miski ei lähe heaks.”
Parem on.
Kui ku
nstil liiga hea hakkab, on allakäigu seemned juba külvatud.