Niisiis, nimetu kolkalinn Nu Nordikus. Perekonnale kuuluv 1930ndate lõpus valminud Aalto käekirjaga funkstiilis elamu; kulunud, ent elegantsed ruumid. Migreenikust gümnaasiumiõpetaja Ola; ammu enne seitsmenda aasta abielukriisi-tõket komistanud ja oimetult lamama jäänudki neurootik Markus ning töötu puhtusefriik Ingolf, kellele langeb ohtralt nii vastas- kui sama soo tähelepanu, kes flirdib pealispindselt internetis ning jahvatab töö otsimisest.

Kui näidendis vastandub haritud õdedele nende vennanaine, labane Natalja, siis filmis sõidab heaoluühiskonna kuhtunud viikingitele sisse nende õemees, eestlane Ants (autsaiderlust rõhutab endisest idablokist pärit näitleja valik). Ja Ants on näljane. Mitte otseses mõttes — tema ülim kitsikus jääb noorukipõlve talongiaega, kus ahta valiku poes moodustasid konservitud porgandikuubikud ja hapukoor –, tema nälg on mõõtmatum. Ta on tulnud mustalt tööle, aga leidnud lihtsama võimaluse, löönud letti oma loomaliku sarmi, hüpanud vendade õe Annelie voodisse ning teinud talle kiiresti üksteise otsa paar last. Õest, kunagisest lootustandvast teadurist, on saanud ülekaaluline kontoriametnik, emotsionaalne õgija ja hasartmängusõltlane.

Mäletatavasti lakkus kolme õe kodus lõputult teed terve parv logelevaid tegelasi, kes on käesolevast tõlgendusest välja jäetud. Vennad täidavad laiekraani niigi igavust ja igatsust täis eluga, kus miski neid kogu aeg häirib — nähtamatult nagu seebitüki ümber kerinud juuksekarv kätepesul. Pealegi haakub kärbitud koosseis skandinaavialiku minimalismiga.

Aga patareikomandör Veršinin, õigemini tema vaste? Jääb vaataja otsustada, kas saatuslik naine, kes suudab liigutada Markuse kivinenud ilmet, on päris — või kliinilise diagnoosiga keskealise mehe erutav luul.

Lõpuks, kuhu vennad peaks Moskva asemel ihalema? Kõik võimalikud variandid — kolm korda “Oslosse!”, “Stockholmi!” ja “Kopenhaagenisse!” — sobivad, kõigis on ilus tuline O-täht.

Viimastes kaadrites asutavad vennad kodunt lahkuma, kuid muidugi mitte unelmate linna ega omal tahtel. Esimest korda filmi jooksul liigub kaamera seinte vahelt välja. Ja tagasi sisse, kus peegli ees kohendab maja uus omanik Ants seljas saatanlikult istuvat ülikonda. Ühes tema käega suumib kaamera šiki pintsaku hõlmade vahele, jahedalt läikivat voodrit mööda üles. Sõrmed kompavad vastu turja puutuvat firmasilti. Tiger of Sweden. Ta naeratab.
Eesti filmi päästmine
“Eesti filmi päästmine” on Eesti filmi juubeliaastale pühendatud rubriik, kus saavad sõna toredad Eesti inimesed, kellel on tagataskus säravad lood, millest saaks vändata suurepärased filmid. Saada oma lugu minulugu@ekspress.ee.