“KUI SOKID EI HAISE / SIIS NAGU POLEGI ELANUD”: Kirjanik, ajakirjanik ja kriitik Veiko Märka sai äsja 50aastaseks.

Vabakutselise ajakirjaniku ja kriitikuna leiba teenivalt ­Veiko Märkalt (50) on ISE (Index Scriptorum Estoniae) andmebaasi järgi ilmunud üle pooleteise tuhande arvustuse, artikli ja intervjuu. Tema töömeetodid – vahetu osalemine ja selge seisukoha kujundamine – meenutavad gonzo-ajakirjanduse loojat Hunter S. Thompsonit. Laulusõnasepp Aapo Ilves pajatab tihtilugu sellest, kuidas Märka hommikuni väldanud peo järel reportaaži telefoni teel toimetusse edastas ning kohe, kui toru käest pani, unne suikus. Elukogemus ja zen-meistri absurditaju lubavad loota, et Veiko Märka küpseb Daniil Harmsi mõõtu maailmakuulsaks huumoriklassikuks.

Märka ajakirjanduslikust materjalist on vaid sammuke ilukirjandusse. Meelevaldses nihkes tekst avab maailma eritahulisust tihti pareminigi kui tõigatruu kirjeldus. Piisab lihtsast rollivahetusest, et ajalikust loost saaks ajatu huumor – nagu Märka surematus palas “Koer tappis mutrivõtmega hullunud taksojuhi”. Eriti põnev on vint, mille reaalsus ise teinekord peale keerab. Mullu arvustas Veiko Märka siinsamas Areenis Toomas Lepa filmi “Verised kodud”. Seepeale hurjutas Mart Ummelas Kesknädalas, et Märka üritab nullida Nürnbergi kohtu otsuseid. “Ma loodan väga, et see tal ei õnnestu, et Euroopa Kohus sekkub sellesse kuritegelikku afääri,” fantaseeris Ummelas.

Avalehele
0 Kommentaari