Eesti liigub vormiliselt suure sammuga Euroopasse, kuid on valdkondi, kus eesti elu on endiselt (ja tundub, et lootusetult) agraarpatriarhaalne. Üks selliseid on inimese seksuaalne identiteet ja karmid normatiivid, õieti heteronormatiivsuse diktaat, mis seda ümbritseb. 
Kui Norras abiellus Schibstedi meesjuht ühe meesministriga, kajastus see Eestis pigem kuriositeedina valdkonnas “Elust väljamaal”. Samal ajal kuuluvad nii Berliini kui Pariisi linnapea seksuaalvähemusse ning Amsterdami aselinnapea julges sel aastal ka homoabiellu astuda. Tallinnas ei julge välja tulla isegi linnapea nõustaja imagoküsimustes, rääkimata diplomaatilisest korpusest ja äritegelastest. Eesti parlamendile on liig juba meeste ja naiste võrdõiguslikkuse seadus, mis siis veel rääkida võimalusest, et parlament käsitleks rahulikult homoabielu.
Statistiliselt ei ole samas tõenäoline, et Eesti riigikogus, valitsuses ega äri juhtfiguuride hulgas pole ühtegi seksuaalvähemuse esindajat.
Miks nad peaksid oma eraelust rääkima? Nad võiksid välja tulla eeskätt sellepärast, et näidata: seksuaalne sättumus ei mõju halvasti erialasele karjäärile (või siiski mõjub?), ja sellepärast, et olla julgustavaks rollimudeliks tuhandetele noortele, kes alles otsivad oma seksuaalset identiteeti ja põevad meie ühiskonnas valitseva heteronormatiivsuse ja homofoobia tõttu.
Eesti Gayliit ja Binaiste Ühing on ÜRO Rahvastikufondi toetusel välja andnud brošüüri “Homoseksuaalsus. Juhend õpetajatele ja noortenõustajatele”. See on julge samm ühiskonnas, mis alles hiljuti karistas inimesi pederastia eest kriminaalkorras.