Eesti kirjanduse tipud

Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade žürii liige Aare Pilv selgitab, miks raha jagati täpselt nii nagu jagati.

Pean kommentaari alustama üht sammu tagasi võtvatest selgitustest. Postimehes ja Eesti Päevalehes ilmusid ka nominentide nimestikud, kuid need erinesid ja üks nominent oli hoopis puudu. Põhjuseks see, et nimestike esitamise aja suhtes oli pisut hiljavõitu kokku kutsutud žürii segaduses, alguses öeldi meile üks tähtaeg, žürii laskis käiku ühe pisut kiirustades valminud nimestiku, seejärel paluti meil nominentide avalikustamisega viivitada, misjärel jõudsime läbi teha täpsema hääletuse ning püüdsime korrektuuri levitada. Ometi mingitel põhjustel päris korrektne nimestik lehtedesse ei jõudnudki. Jouko Vanhase ja Kaisu Lahikaise tõlgitud J. Krossi "Kolme katku vahel" jäi esialgu välja seetõttu, et žürii tõlgendas valesti statuudi sätet, et üht preemiat ei tohi jagada, kuid see käib teoste, mitte autorite vahel jagamise kohta. Olgu siis nüüd üle öeldud, et "Via Estica" nominendiks on lõppotsustes ka Lahikaise-Vanhase tõlge ja R. Jesmini tõlked I. Murdochi romaanidest olid juba algusest peale žürii nominentide nimestikus. Vabandust segaduste pärast.

See aga ei tähenda, et žürii poleks sisulisse töösse tõsiselt suhtunud; otsused olid suhteliselt kindlad, kuid mitte ka esmapilgu-enesestmõistetavusele toetuvad. Kõige üksmeelsem oldi Jaak Rähesoo Joyce'i-tõlgete auhindamise suhtes, tegu on olulise ja huvitava maailmaklassikaga väga tundlikus ja loomulikus tõlkes. Kuid ka teistes kategooriates saavutati üsna kiiresti konsensus või vähemasti selge häälteülekaal ühe teose poolt. Vaidlused tekkisid rohkem just nominentide määramisel, mis näitab, et eesti kirjandus on praegu teatud ühtlasel heal tasemel, huvitavat lugemist on palju ning seda on raske iga žanri viie-kuue parimaga ära piiritleda. Nikolai Baturin saab oma raskestitõlgitavat (st raskesti eesti kultuuri piire ületavat) keelt ning ülemaailmset probleemihaaret ühendava "Kentauriga" üllatuslikult (kui "Eesti kirjanike leksikoni" usaldada) kirjanduse aastapreemia alles esimest korda. Teine mõneti üllatuslik moment oli, et temaga konkureeris tõsiselt Indrek Hargla oma võimsa ja haarava romaaniga, igal juhul võib see nominatsioon saada alguseks heatasemelise ulme väljamurdele "päriskirjandusega" võrdsele positsioonile.

Luule puhul oli ehk esikkimbu koostamine kõige keerulisem, niivõrd mitmeharuline ja samas ühtlase headusega tundus see kogum. Võtan siin voli ütelda, et isiklikult oli mul kahju, et laureaadiks ei saanud Elo Viiding oma üliterava musta raamatuga, kuid teisalt tundus mulle algusest peale (ja võib-olla mõtlesid ka teised žüriiliikmed nii, ei julge arvata), et auhind oleks tegelikult selle raamatu suhtes mõneti ebaadekvaatne reaktsioon, kui jääda truuks sellele, mida see raamat lugejalt loodab. Auhinna sai Asko Künnap kui kiiresti arenenud ning uusi ootusi tekitav paindliku ja elus luuletunnetusega kirjutaja, kelle jaoks raamat pole sattumuslik luule esitamise vorm.

Draama ja esseistika ümber oli päris esimese suhtes kõige rohkem kõhklevaid arutamisi, dilemmade ees seisis kogu žürii kollektiivselt. Nii Mati Undi kui Toomas Raudami puhul sai otsustavaks asjaolu, et tegemist oli nende pikaajalisema ühes suunas tegutsemise teatavate kulminatsioonide või kvintessentsidega; Undi lavaskriptid, mis lõpliku vormistuse said teatrilaval, on tema viimase kümnekonna aasta otsingute kristalliseerunud väljenduseks ning Raudami "Teie" on tema aastatepikkuse Prousti (ja Joyce'i) teema selitatud tihendus, mõjuv nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt. Lastekirjanduses on Katrin Reimuse "Haldjatants" tõsine, meeldivalt vähe didaktiline ning mitmeid koolilaste probleeme korraga usutavalt (neid üle paisutamata ning ka liiglihtsaid lahendusi pakkumata) kujutav jutustus; noorsookirjandus, nagu näib, on tõusuteel, kuid see on juba jätkuv areng, mõelgem varasemast kasvõi nüüdse žüriiliikme Aidi Valliku Anni-raamatuile. "Via Estica" seekordne laureaat Eric Dickens on jõudnud esimese suurema maamärgini tegelikult juba pikemat aega kestnud eesti kirjanduse tutvustamise teel.

Tundub, et tänavustel auhindadel on küll üks ühisjoon, mis ehk iseloomustab nii žürii meelestatust kui ka loodetavasti kirjanduse olukorda. Enamik auhindadest lähevad teostele, mis on tunnistuseks juba varasema liikumise kuhugi jõudmisest – autori jõudmisest kas oma kulgemise haripunkti või siis esimese olulisema tähiseni, mida vaja kindlasti meeles pidada. Kui leksikon taas ei valeta, pole ka Rähesoole tema tõlgete eest aastapreemiat antud (küll esseistika eest); nii et ka Baturin ja Rähesoo kuuluvad vormilises (ja aastaauhindu ületähtsustavas) mõttes samasse ritta. Oli huvitav, tänud kirjutajaile.

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad 2003

Proosa - Nikolai Baturini romaan “Kentaur”

Luule - Asko Künnapi luulekogu “Ja sisalikud vastasid”

Näitekirjandus - Mati Unt “Vend Antigone, ema Oidipus”, “Stiil ehk mis on maailma nimi” ja “Kärbeste saar”

Laste- ja noorsookirjanduse - Katrin Reimus “Haldjatants”

Esseistika - Toomas Raudam “Teie”

Tõlkekirjandus - Jaak Rähesoo kaks James Joyce’i tõlget: “Kunstniku noorpõlve portree” ja “Pagulased”.

Via Estica preemia - Eric Dikens. Jaan Krossi romaani "Paigallend" ("Treading Air") tõlke eest 

Artikliauhind - Arne Merilai tekst  "Eesti ballaad", järelsõna kirjastuse “Tänapäev” antoloogiale "Eesti ballaad"

Venekeelne autor - Marina Tervonen luulekogu  "Ületamine"

Auhinnad antakse üle pühapäeval, eesti keele päeval, Kirjanike Liidu saalis kätte . aasta eest.

Žürii esimees oli Vaino Vahing, žüriisse kuulusid Doris Kareva, Aare Pilv, Kristiina Ross ja Aidi Vallik.