Eesti kui vabamõtlemispiirkond
Mis ühendab suuremat osa maakera elanikest? Söömine, joomine, magamine ja kõndimine… Johnny Walker on kaitstud kaubamärk, magamine igav ja huvitavama poole ehk unenägude osas sageli mõttetu ja segane. Tugeva iseloomuga söögid- joogid nagu bratwurst, ilusate aukudega juust ja puhas viin juba seostuvad mõne teise maa-rahvaga, aga kama on tõepoolest inetu. Ehk siis internet? Meil on siin päris palju juhtmeid ja ühendusi, kas aga palju enamat?
Kuid mõtlemine, see kõige argisem ja totaalsem inimlikest tegevustest? Isegi süües mõeldakse natuke kahvlile ja soustile ning magama minnes pehmele padjale. Küsige suvaliselt tegelaselt, kas tal on ka elus kunagi mõni hea mõte pähe tulnud – usun, et naljalt ei kuule eitavat vastust. Juba Sokrates märkas, et kestahes normaalne kingsepp kõhklemata pidas ennast tugevaks ka filosoofias. Tõepoolest, me kõik mõtleme! Kes poleks kogenud rõõmu ja rahuldustunnet, olles lahendanud probleemi omaenese arukuse toel. Mõtlemine on mõnus ja täiesti üldinimlik!
Kui äkki teekski oma riigile jumala uhiuue (brand new) märgi – arendaks Eesti rahvusvaheliseks vabamõtlemispiirkonnaks. Paneks lisaks naftatransiidile uute meediate ja mõttemesside vahendusel käima keskkonnasõbraliku ideetransiidi, mille kraane kurjad polkovnikud ei saa eales kinni keerata?
Vabamõtlemistsoon (ei pea olema kogu Eesti, võib ka võtta Naissaare ja Munamäe) oleks eelkõige ülemaailmne “tsurrikoht”, kus ei saa kedagi suu puhtaks rääkimise eest kividega pilduda, ammugi kohtusse kaevata. Kas ärimehed, ajakirjanikud, kunstiinimesed ja teised hakkaksid holokausti-, neegri-, abordi-, terrori- ja muid küsimusi läbi võtma suitsusaunades või päikesepatareidega alumiiniumist majades, on tehniline pisiasi. Võtame kasvõi sajad maltsa kasvanud kolhoosilaudad. Natuke katuseid kohendada, küprokid sisse ja kutsuda suveks igalt poolt maailmast kasvõi üliõpilasi siia suhtlema ja head õlut jooma… ja muud tasu mitte kasseerida, kui nina pealt üks hea idee, mida võiks Eestis veel ette võtta. Peatselt on meil maailmas tuhandeid positsioonikaid sõpru. Omamoodi vaimsed välisinvesteeringud ja julgeolekugarantiid, kas pole.
Ideetransiit tähendaks eelkõige mitmekesiste ja soodsate võimaluste loomist tulemuslikeks mõttetalguteks, julgete ja löövate ideede tutvustamiseks (vahemikus kritseldusest töötava mudelini), nende müümiseks ja ostmiseks. Küsimus pole jalgratta (konverentsiturism, erialamessid, teaduspargid) leiutamises, vaid uudsetes lähenemisnurkades ja terviklahendustes – nii professionaalsetes kui meelelahutuslikes. Keskendugem ülehomsete, täna futuristlikena näivate inim- ja keskkonnasõbralike lahenduste otsimisele (mis ilmselt erutaks rahvusvahelisi suurkorporatsioone).
Nutikust ja haridust on siinmail alati kullakoormatega kaalutud – ainuüksi seetõttu usun, et selle projekti müüks maha ka siseriiklikult. Pealekauba leidub meil küllaga hulle ja andekaid, kes on aretanud mustikad puu otsa kasvama või kodukaevust toasooja ammutavad. Ja meie naised, need ilusad, pole ka teps mitte lollid. Siiski, mis kõige tähtsam – musttuhandete suurte ideede, eriti aga neid peas kandvate persoonide ja ideejanuste kaukameeste teenindamine tähendab uusi töökohti, kõrgemaid palku ja pensione.
Miks vabamõtlemispiirkond sobiks Eestisse? Sest vähemasti täna hommikul polnud me veel konventsioonide, kokkulepete ja korrektsuse alla elavalt maha maetud… ja suudame (kui tahame) mõelda tervemõistuslikult ning ütleme sageli ka välja nii, nagu mujal maailmas enam ammugi ei tohi. Lisagem eelduste hulka meie geograafilise asukoha pluss huvitavad ajaloolised kogemused pluss parema osa senisest Eesti kuvandist…
Üks asi on kindel. Nõudmine heade ja kasulike ideede järele saab olema püsiv – niikaua, kui eksisteerib meie tsivilisatsioon. Püstitades loosungi “Head ideed Eestist!”, teeniksime ise ausate ja tublidena võõrastelt mõtetelt. Siis miks mitte kujundada Eestist soodne kasvukoht sellesinatse maailma tulevastele nokiatele ja brändidele…
