Eesti kultuurikaksikute tippkümme
Kultuurikaksikute edetabelit võib võrrelda Kranaadi rubriigiga
"Kaks
tilka vett", ent on tegelikult selle vastand. Haarasin sellesse
väliselt erinevad, kuid olemuselt vägagi sarnased teosed ning
persoonid
eesti kultuuriloost.
Teoste või nende autorite välise
sarnasuse järgi saab kindlasti ka
pingeridu koostada, kuid sel juhul on tegu pigem originaali ja
plagiaadi kui kaksikutega.
Isegi ühemunarakukaksikud ei tule ju
ema kõhust korraga välja ning
loomingulise esteetika seisukohalt võib tagumist samuti plagiaadiks
nimetada.
1. "Närvitrükk" ja
"Naksitrallid"
Luulekogu
"Närvitrükk" ilmus 1971, Eno Raua "Naksitrallid"
aasta
hiljem. Mõlemad olid kirjandusloos olulised teetähised, esimene
luules,
teine lastekirjanduses. Raamatute pealkirjade häälikuline struktuur on
ehmatavalt sarnane. Esimesel on neli autorit, teisel kolm peategelast.
Juhan Viiding on Kingpool. Mõlemad olid haiglased ja kaldusid
kurvameelsusesse ning sarkasmi. Viiding mängis suupilli, Kingpool
plagistas hambaid. Kingpool liigutas varbaid, Viiding inimeste
hingekeeli. Väikest kasvu olid mõlemad.
Toomas Liiv on
Sammalhabeme analoog. Viimane kasvatas oma habemes
linnupoegi. Liivil on samuti habe, aga terve plejaadi kõrgharidusega
eesti kirjanduse tundjaid on ta kasvatanud väljaspool seda.
Muhv saatis iseendale tosinate kaupa kirju. Joel Sangal on terve
kirjastus.
Johnny B. Isotamm tundub nõndaviisi üle jäävat, aga
nii see ometi
pole. Tema on Kingpoole ratastega mänguhiir. Nii nagu hiir sõitis
vajaduse korral furgooni taga, vajaduse korral aga istus selle all, on
ka Isotamm eesti kirjanduses suhteliselt positsioneerimatu tegelane.
2. Film "Hullumeelsus" ja Laine Jänes
kultuuriministrina
Gestaapolane Windisch pidi hullumaja
eelarvet kärpima korraga 100
protsenti.
Reformierakondlane Jänes lõikab koera saba
jupphaaval ehk 10
protsendi kaupa. Aga pole hullu, kümne aastaga peaks kõik ühel
pool
olema.
"Jüri Järvet ei kujuta fašisti
tavapärase robustse lurjusena, vaid
hoolika ja isegi šarmantse võimu teostava jesuiidina,"
kirjutab Andres
Maimik (TMK 11/1999). Kes julgeb väita, et Jänes kujutab
kultuuriministrit hooletu ja ebašarmantsena?
Jänesele
polnud kultuur ka Tartus võõras, tegu on ikkagi Eesti kõige
kultuurilembelisema linnaga. Aga Tartu kultuurielu toetub oluliselt
üliõpilastele ja tudengiks olemine on mööduv haigus,
loovisikuks
olemine mitte. Seega on esimesel juhul tegu kultuuri kergema ja
mööduva
vormiga, ministeerium peab aga tegelema krooniliste nähtustega.
Kivisildnik on kirjutanud (ja tema pole ainus), et kirjanik on hull,
kes näitab ka normaalsetele lugejatele teed hullumeelsuseni ja annab
võimaluse sellest osa saada. Kujutavas kunstis pole lood teised.
Mõelge
ainult Eduard Wiiralti või Albert Gulgi peale. See hullus
põhjustabki
etteheidete voolu kultuuri alafinantseerimise ja ministri
ebakompetentsuse aadressil. Sest iga loovisik mõtleb, et minister on
koer, tema aga "Hullumeelsuse" Inimene nr 1 ja käsib:
"Haugu!"
Ja siis
haugu või mitte, lolliks jääd ikka. (Ka Windisch oli koerana
väga
ebakompetentne.)
Õnneks kuulub ministeeriumi haldusalasse ka sport ning kõik
Eesti
sportlased, välja arvatud Andrus Värnik, on väga tasakaalukad,
tõsised
ning väärikad inimesed. Nende seltsis võib Jänes end
tunda mitte
"Hullumeelsuse", vaid "Nimed marmortahvlil" osalisena ja
Kapaküla
staadioni avamise üle siiralt rõõmustada.
3. Film "Magnus" ja "Tabamata ime" 1913.
aasta
Estonia lavastus
Mõlema teose
juhtmõte on: "Ükskõiksus hävitab inimese".
Mõlemad
tekitasid skandaali sellega, et mõned inimesed tundsid linal või
laval
ära iseenda ning süüdistasid kunsti eraellu sekkumises ja suisa
mõnitamises.
Paul Pinna meenutab ("Mälestused
I"): "Üks neist puudutatuist, Ants
Laipmann, avaldas "Päevalehes" avaliku kirja, milles ta
"Tabamata ime"
etendust nimetas tsirkuseks ja näitlejaid, kes kaasa tegid -
"moraalilisteks kaabakateks"." Pinna leiab, et näitleja
Aleksander
Trilljärve heatahtlikkuse ja arguse tõttu polnud Laipmanni
süüdistustel
alust, kuid lisab: "Aluse kogu skandaaliks andsin õieti mina, sest
imiteerisin teadlikult oma osas, nii maskis kui kõnes ja ka liigutusis,
tol ajal laialt tuntud peenutsejat ning "esteeti" dr J. Luigat."
(Pinna
mängis dr Vaiku).
Kolmandaks solvus Päevalehe
väljaandja Georg Luiga (kes polnud
"esteedi" lähisugulane), tundes end ära Alfred Sälliku
mängitud
kirjanik Kõrendis. Pärast seda Päevaleht pikka aega Estoniast
ei
kirjutanud.
"Tabamata imele" kohtutõkendit ei
kehtestatud. Kolm meest ei suutnud
(ei üritanudki) seda, mida ligi sajand hiljem üks naine. Pealegi:
teatrispetsiifika võimaldas satiiri edaspidi retušeerida,
tegelaste
välimust ja maneere muuta. Aga legend jäi.
"Magnusest" on viimasel ajal nii palju kirjutatud, et pole
mõtet
midagi lisada. Fakt on see, et rohket rahvusvahelist edu saavutanud
linateos muutus eesti filmipublikule seitsmeks aastaks samuti tabamata
imeks.
4. Betti Alveri "Tähetund" ja Ingrid
Tähismaa "Tähetund"
Selle paari
sarnasus on erandlikult ka vormiline. Mõlema suurteosed,
luulekogu ja autorisaade TV3s kannavad sama nime. Mis sellest, et
esimene kulutas sellele kolmkümmend, teine vähem kui pool aastat.
Mõlemat iseloomustab kiindumus kodukohta. Alveril on pikk
mälestustepõimik "Jõgeva ja Pedja vahel", aga ka
palju teisi
lapsepõlvemeenutusi.
Ja kui Tähismaa ütleb:
"Väikeses Tõrvas elab Adeele Sepp," siis me
teame, et tegelikult elavad seal hoopis Ingridi
lapsepõlvemälestused.
Mõlemal läks esimese
mehega väga pahasti.
Betti Alveri kohta annab google.ee 65 400
vastet. Ingrid Tähismaa
kohta 120 000. (Tõsi, esimese kohta annab "i" asendamine
"y"-ga veel
114 000 vastet juurde, aga need kattuvad enamikus varasematega, nii et
sisuliselt on "Tähetundide" autorid samaväärsed.)
Tõsi, on ka üks oluline erinevus: Alveri loomingu
mõistmiseks olen
selle enamjaolt läbi lugenud, Tähismaa puhul piisab ühest
saatest. Aga
eks spordis ole samuti lühi- ja pikamaajooksjad.
Mõlemat
loovisikut iseloomustab kindel tung elu- ja kunstitõe poole,
ükskõik kui karmilt need kõlaksid.
Alver:
"Nii pehkib, hoolimata suurest ohvrist,/ päev-päevalt elu nagu
mööblivilt."
Tähismaa: "Tõrva linnas
ei ole Coca-Cola Plazat ja Viru keskust."
Võimatu vastu
vaielda.
5. "Valgus Koordis" ja "Nimed
Marmortahvlil"
Mõlemad on oma aja esinduslikud
propagandafilmid, määratud kajastama
oma aja moraalseid väärtusi. Kuigi väliselt nagu öö ja
päev, on mõlema
kirjanduslikud alusteosed ilmunud vaid 12aastase intervalliga (1948 ja
1936) ning autoritaarse riigikorra tingimustes. Seepärast on
sarnasustest huvitavam vaagida filmide erinevusi.
Esimese kangelane
Paul Runge tuleb sõjast, teise kangelane Henn Ahas
läheb sõtta. Esimese negatiivne leer mõtleb välja
igasuguseid hulle
tükke, kuid kellegi elu ei ohusta. Teise "pahadel" pole muud
kutsumust
kui maha lasta või täägiga läbi torgata. Esimeses
tasakaalustab
kõrgpaatost koomiline subretipaar Semidor - Roosi, teises mitte
miski.
Aga mõlemad linateosed rõhutavad, et
kollektiivis peitub jõud -
esimene kolhoosi, teine klassi/väeosa kaudu. Mõlema filmi
peaosalised
said edaspidi veel kaalukamaid rolle ning mõlemad pidid selleks nägu
moondama (Georg Otsa Mister X ja Priit Võigemasti Buratino).
Õnn tuli meie õuele, au koolipoistele!
6.
Rein Veidemanni artiklid ja "Wagga Jenowewa ajalik elloaeg"
Mõlemad on oma lihtsakoelisuse, neitsiliku moraali,
õhkamiste ja
hüpleva süžee tõttu niivõrd sarnased, et peale
ilmumisaja mingit
erinevust polegi. "...jubba maast maddalast wannemade sõnnakulelik,
kurwade trööstija, kehwade aitaja ja aigede kaitsija olnud..."
Ainult
tsitaadi kirjaviis reedab, kumma teosega tegu.
Mõlemal olid
hirmsad vaenlased - Jenowewal rüütel Golo, Veidemannil
netikommentaatorid.
Mõlemal on kõige süngemaski
pimeduses lootuskiir -
Jenowewal pühad palved Jumala poole, Rein Veidemannil Avaliku Sõna
Nõukogu.
Veidemann kirjutab (PM 21.10.2006): "Selle
pihtimusliku essee
pealkiri "Kõik, mida vajame, on armastus" meenutab ehk
paljudele
lugejatele Jeesuse armastuskäsku ja palvet, nii nagu see Johannese
evangeeliumis kirjas: armastada üksteist nõnda, nagu Jumal on
armastanud oma Poega (Jh.13, 15, 17). Mulle on see kaks tuhat aastat
vana, aga tänagi endiselt ajakohane käsk ja palve püha, ent selle
äratundmiseni jõudsin koos oma isiksuse müüdi
kujunemisega."
Seda tsitaati eristab Jenowewa loost vaid
asjaolu, et Jenowewa ei tegelnud ise oma müüdi loomisega.
Jenowewa oli naine, Veidemann on mees. See seik näitab kujukalt
traditsioonilise meherolli murenemist ja degenereerumist
postmodernistlikus Lääne kultuuris ning feminismi võimsat
pealetungi.
7. ETV kohalikud uudised ja August Jakobsoni
näidendid
Kui rahvusringhääling kusagilt
kokku peab hoidma, siis AK kohalikud
uudised on küll esimene asi. Miks ma pean õhtust õhtusse
vaatama,
kuidas paks mees tähtsa näoga lindi läbi lõikab ja paks
naine kaamera
ees kinnitab, kui väärt ja vajaliku hoone või juurdeehitusega
on tegu?
Tõestagu seda teod, mitte sõnad! Või
mõne kohaliku vaimusuuruse näituse
avamist või raamatu esitlust või katkendit kohalike taidlejate
rahvatüki esietendusest? Need on lavastatud uudised ja igaüks teab, et
need on kõige viletsamad uudised.
Samasugune skemaatiline
sõnamulin on ka Jakobsoni "dramaatilised
jutustused". Viimased on küll oluliselt pikemad, aga absoluutarvudes
on
neid õnneks mitu korda vähem.
Jakobsoni
nõukogudeaegsest näidendiloomingust võib sõelale
jätta
pool "Elu tsitadellis", s.t tunnustada seda osaliste
mööndustega.
Herbert Rappoporti filmis ongi seda üritatud, professor Miilasest on
näiteks vanade keelte teadlase asemel saanud märksa atraktiivsem
soodeuurija.
ERR võiks ametisse jätta pool Ago
Gaškovi. Ida-Virumaal venelastega
suheldes on ta õigupoolest ainus teleinimene, kes tegeleb
järjepideva
sisulise integratsioonitööga.
8. Kupra
pankrotipesa ja Tartu Ülikooli varad Voronežis
Aeg-ajalt olen saanud e-kirju manusega, kus on pankrotti läinud
kirjastuse Kupar raamatulao nimekiri. See on austustäratavalt pikk ja
eksemplaride hulk veel muljetavaldavam. Näiteid: Aino Thoen "Teisele
rannale" - 1955 tükki; Yves Dermeze "Surm nurgatornis" -
1815 tükki;
kinkeraamat "Kallile vanaisale" - 1640 tükki.
Püha jumal, kas me ei armastagi enam oma vanaisasid!?
Niisamuti kerkib Eesti üldsuses aeg-ajalt esiplaanile Esimese
maailmasõja ajal Voroneži evakueeritud ja Tartu rahulepingu alusel
meile kuuluvate ülikooli varade probleem.
Voronež on Tartust
veel kaugemal kui Põltsamaa (kus asuvat suurem
osa Kupra raamatutest) Tallinnast. Ja vaimuvarad on seal olnud palju
kauem.
Mulle isiklikult pole kumbagi noosi vaja ja ma ei tea
ühegi oma
tuttava kohta vastupidist väita. Aga tean, et suur osa eestlasi on
patoloogiliselt ahned, nad nõuavad mitte ainult ülikooli varasid,
vaid
ka Petserimaad ja Narva jõe tagust. Neile võikski
kompensatsiooniks
Kupra raamatuid jagada.
Siiski on mõlema varalaeka kohta hea
teada, et sellised sümpaatsed asjad üldse olemas on.
Ikka
parem kui mitte midagi.
9. Tauno Kangro ja Saalomon
Vesipruul
Kui Bornhöhe täna elanuks, saanuks ta
"Tallinna narride ja narrikeste" tsüklile
tänuväärse lisa "Kalevipoja narri" näol.
Mina lihtsalt ei usu, et Soomes inimese tapnud hiiu nägemine siia
saabuvaid vodkaturiste kaineks ehmataks. Ja mingit muud funktsiooni ei
oska talle ka välja mõelda.
Võib ju väita,
et Kangro on loonud mitu kunstiliselt kõrgel tasemel
monumentaaltaiest, näiteks Rakvere tarva. Aga see edu baseerub
välistel
oludel. Kui ta oleks pidanud tarvast modelleerima Vesipruuli kombel
sula liimiga kokkumääritult puutüvel istudes, oleks see
välja näinud
sama hirmus kui Saalomoni kirjanduslikud katsetused.
Rohkem kui
loomingust võib sarnasusi leida meeste poliitilistest
vaadetest. Elaks Vesipruul tänapäeva Tallinnas, astuks ta kindlasti
Keskerakonda. Sest kui sa sinna kuulud, võid suuri keskusi lammutada,
kui aga mõnda teise, tõstetakse sind koos antikvariaadiga majast
välja.
Kindlasti saaks Saalomon oma luulerubriigi ajalehes 7
päeva - aga
väga väikse, sest peamiselt koosneb väljaanne palju
kõrgemat luuleandi
ilmutavatest kaastöödest.
10. Ado Grenzstein ja
Raine Karp
Mõlemat ühendab nende loomingu
õnnetu saatus, selle kas otsene või
kaudne maharebimine.
Mõlema peamised tööd valmisid
venestamise
kõrgajajärkudel ning sattusid tahes või tahtmata selle
sõiduvette.
Tõsi: nii nagu Grenzsteini igihaljas
luuletus "Uhti, uhti
uhkesti...", püsib seni ka Karbi projekteeritud Rahvusraamatukogu. Aga
kuna Andrus Ansip soovitas juba rahvusringhäälingul eeskuju
võtta
erakanalitelt (mis tähendaks igasuguse omakultuuri vahendamise
lõppu),
siis on tõenäoline, et järgmise või
ülejärgmise säästueelarve
vastuvõtmise järel müüakse seegi hoone erakätesse
ning muudab
funktsiooni. Kui palju Tõnismäel praegu üldse spaasid on?
Grenzstein-Piirikivi oli vastuoluline isik. Ühest küljest
"Eesti
esimene juudiõgija", teisest küljest paljude maleterminite
looja
("lipp", "matt", "kuningas"). Karbi peamise
vastuoluna võib tuua tema
eesnime. Näitlejanna Raine Loo eeskujul pidasin teda kuni Sakala
skandaalini naiseks.
Grenzsteini on viimasel ajal ümber
hinnatud.
"Ado Grenzstein on mees, kes väärib mõistmist,"
alustab oma
põhjapanevat esseed JaanusArukaevu (Akadeemia 12/1997). Aga kuidas saja
aasta pärast Sakala
keskust, linnahalli ja postimaja taastama hakatakse, selle
ettekujutamiseks jääb minu fantaasia napiks.