Johnny B. Isotamm tundub nõndaviisi üle jäävat, aga nii see ometi pole. Tema on Kingpoole ratastega mänguhiir. Nii nagu hiir sõitis vajaduse korral furgooni taga, vajaduse korral aga istus selle all, on ka Isotamm eesti kirjanduses suhteliselt positsioneerimatu tegelane.

2. Film "Hullumeelsus" ja Laine Jänes kultuuriministrina

Gestaapolane Windisch pidi hullumaja eelarvet kärpima korraga 100 protsenti.

Reformierakondlane Jänes lõikab koera saba jupphaaval ehk 10 protsendi kaupa. Aga pole hullu, kümne aastaga peaks kõik ühel pool olema.

"Jüri Järvet ei kujuta fašisti tavapärase robustse lurjusena, vaid hoolika ja isegi šarmantse võimu teostava jesuiidina," kirjutab Andres Maimik (TMK 11/1999). Kes julgeb väita, et Jänes kujutab kultuuriministrit hooletu ja ebašarmantsena?

Jänesele polnud kultuur ka Tartus võõras, tegu on ikkagi Eesti kõige kultuurilembelisema linnaga. Aga Tartu kultuurielu toetub oluliselt üliõpilastele ja tudengiks olemine on mööduv haigus, loovisikuks olemine mitte. Seega on esimesel juhul tegu kultuuri kergema ja mööduva vormiga, ministeerium peab aga tegelema krooniliste nähtustega.

Kivisildnik on kirjutanud (ja tema pole ainus), et kirjanik on hull, kes näitab ka normaalsetele lugejatele teed hullumeelsuseni ja annab võimaluse sellest osa saada. Kujutavas kunstis pole lood teised. Mõelge ainult Eduard Wiiralti või Albert Gulgi peale. See hullus põhjustabki etteheidete voolu kultuuri alafinantseerimise ja ministri ebakompetentsuse aadressil. Sest iga loovisik mõtleb, et minister on koer, tema aga "Hullumeelsuse" Inimene nr 1 ja käsib: "Haugu!"

Ja siis haugu või mitte, lolliks jääd ikka. (Ka Windisch oli koerana väga ebakompetentne.)

Õnneks kuulub ministeeriumi haldusalasse ka sport ning kõik Eesti sportlased, välja arvatud Andrus Värnik, on väga tasakaalukad, tõsised ning väärikad inimesed. Nende seltsis võib Jänes end tunda mitte "Hullumeelsuse", vaid "Nimed marmortahvlil" osalisena ja Kapaküla staadioni avamise üle siiralt rõõmustada.

3. Film "Magnus" ja "Tabamata ime" 1913. aasta

Estonia lavastus

Mõlema teose juhtmõte on: "Ükskõiksus hävitab inimese".

Mõlemad tekitasid skandaali sellega, et mõned inimesed tundsid linal või laval ära iseenda ning süüdistasid kunsti eraellu sekkumises ja suisa mõnitamises.

Paul Pinna meenutab ("Mälestused I"): "Üks neist puudutatuist, Ants Laipmann, avaldas "Päevalehes" avaliku kirja, milles ta "Tabamata ime" etendust nimetas tsirkuseks ja näitlejaid, kes kaasa tegid - "moraalilisteks kaabakateks"." Pinna leiab, et näitleja Aleksander Trilljärve heatahtlikkuse ja arguse tõttu polnud Laipmanni süüdistustel alust, kuid lisab: "Aluse kogu skandaaliks andsin õieti mina, sest imiteerisin teadlikult oma osas, nii maskis kui kõnes ja ka liigutusis, tol ajal laialt tuntud peenutsejat ning "esteeti" dr J. Luigat." (Pinna mängis dr Vaiku).

Kolmandaks solvus Päevalehe väljaandja Georg Luiga (kes polnud "esteedi" lähisugulane), tundes end ära Alfred Sälliku mängitud kirjanik Kõrendis. Pärast seda Päevaleht pikka aega Estoniast ei kirjutanud.

"Tabamata imele" kohtutõkendit ei kehtestatud. Kolm meest ei suutnud (ei üritanudki) seda, mida ligi sajand hiljem üks naine. Pealegi: teatrispetsiifika võimaldas satiiri edaspidi retušeerida, tegelaste välimust ja maneere muuta. Aga legend jäi.

"Magnusest" on viimasel ajal nii palju kirjutatud, et pole mõtet midagi lisada. Fakt on see, et rohket rahvusvahelist edu saavutanud linateos muutus eesti filmipublikule seitsmeks aastaks samuti tabamata imeks.

4. Betti Alveri "Tähetund" ja Ingrid Tähismaa "Tähetund"

Selle paari sarnasus on erandlikult ka vormiline. Mõlema suurteosed, luulekogu ja autorisaade TV3s kannavad sama nime. Mis sellest, et esimene kulutas sellele kolmkümmend, teine vähem kui pool aastat.

Mõlemat iseloomustab kiindumus kodukohta. Alveril on pikk mälestustepõimik "Jõgeva ja Pedja vahel", aga ka palju teisi lapsepõlvemeenutusi.

Ja kui Tähismaa ütleb: "Väikeses Tõrvas elab Adeele Sepp," siis me teame, et tegelikult elavad seal hoopis Ingridi lapsepõlvemälestused.

Mõlemal läks esimese mehega väga pahasti.

Betti Alveri kohta annab google.ee 65 400 vastet. Ingrid Tähismaa kohta 120 000. (Tõsi, esimese kohta annab "i" asendamine "y"-ga veel 114 000 vastet juurde, aga need kattuvad enamikus varasematega, nii et sisuliselt on "Tähetundide" autorid samaväärsed.)

Tõsi, on ka üks oluline erinevus: Alveri loomingu mõistmiseks olen selle enamjaolt läbi lugenud, Tähismaa puhul piisab ühest saatest. Aga eks spordis ole samuti lühi- ja pikamaajooksjad.

Mõlemat loovisikut iseloomustab kindel tung elu- ja kunstitõe poole, ükskõik kui karmilt need kõlaksid.

Alver: "Nii pehkib, hoolimata suurest ohvrist,/ päev-päevalt elu nagu mööblivilt."

Tähismaa: "Tõrva linnas ei ole Coca-Cola Plazat ja Viru keskust."

Võimatu vastu vaielda.

5. "Valgus Koordis" ja "Nimed Marmortahvlil"

Mõlemad on oma aja esinduslikud propagandafilmid, määratud kajastama oma aja moraalseid väärtusi. Kuigi väliselt nagu öö ja päev, on mõlema kirjanduslikud alusteosed ilmunud vaid 12aastase intervalliga (1948 ja 1936) ning autoritaarse riigikorra tingimustes. Seepärast on sarnasustest huvitavam vaagida filmide erinevusi.

Esimese kangelane Paul Runge tuleb sõjast, teise kangelane Henn Ahas läheb sõtta. Esimese negatiivne leer mõtleb välja igasuguseid hulle tükke, kuid kellegi elu ei ohusta. Teise "pahadel" pole muud kutsumust kui maha lasta või täägiga läbi torgata. Esimeses tasakaalustab kõrgpaatost koomiline subretipaar Semidor - Roosi, teises mitte miski.

Aga mõlemad linateosed rõhutavad, et kollektiivis peitub jõud - esimene kolhoosi, teine klassi/väeosa kaudu. Mõlema filmi peaosalised said edaspidi veel kaalukamaid rolle ning mõlemad pidid selleks nägu moondama (Georg Otsa Mister X ja Priit Võigemasti Buratino).

Õnn tuli meie õuele, au koolipoistele!

6. Rein Veidemanni artiklid ja "Wagga­ Jenowewa ajalik elloaeg"

Mõlemad on oma lihtsakoelisuse, neitsiliku moraali, õhkamiste ja hüpleva süžee tõttu niivõrd sarnased, et peale ilmumisaja mingit erinevust polegi. "...jubba maast maddalast wannemade sõnnakulelik, kurwade trööstija, kehwade aitaja ja aigede kaitsija olnud..." Ainult tsitaadi kirjaviis reedab, kumma teosega tegu.

Mõlemal olid hirmsad vaenlased - Jenowewal rüütel Golo, Veidemannil netikommentaatorid.

Mõlemal on kõige süngemaski pimeduses lootuskiir - Jenowewal pühad palved Jumala poole, Rein Veidemannil Avaliku Sõna Nõukogu.

Veidemann kirjutab (PM 21.10.2006): "Selle pihtimusliku essee pealkiri "Kõik, mida vajame, on armastus" meenutab ehk paljudele lugejatele Jeesuse armastuskäsku ja palvet, nii nagu see Johannese evangeeliumis kirjas: armastada üksteist nõnda, nagu Jumal on armastanud oma Poega (Jh.13, 15, 17). Mulle on see kaks tuhat aastat vana, aga tänagi endiselt ajakohane käsk ja palve püha, ent selle äratundmiseni jõudsin koos oma isiksuse müüdi kujunemisega."

Seda tsitaati eristab Jenowewa loost vaid asjaolu, et Jenowewa ei tegelnud ise oma müüdi loomisega.

Jenowewa oli naine, Veidemann on mees. See seik näitab kujukalt traditsioonilise meherolli murenemist ja degenereerumist postmodernistlikus Lääne kultuuris ning feminismi võimsat pealetungi.

7. ETV kohalikud uudised ja August Jakobsoni näidendid

Kui rahvusringhääling kusagilt kokku peab hoidma, siis AK kohalikud uudised on küll esimene asi. Miks ma pean õhtust õhtusse vaatama, kuidas paks mees tähtsa näoga lindi läbi lõikab ja paks naine kaamera ees kinnitab, kui väärt ja vajaliku hoone või juurdeehitusega on tegu?

Tõestagu seda teod, mitte sõnad! Või mõne kohaliku vaimusuuruse näituse avamist või raamatu esitlust või katkendit kohalike taidlejate rahvatüki esietendusest? Need on lavastatud uudised ja igaüks teab, et need on kõige viletsamad uudised.

Samasugune skemaatiline sõnamulin on ka Jakobsoni "dramaatilised jutustused". Viimased on küll oluliselt pikemad, aga absoluutarvudes on neid õnneks mitu korda vähem.

Jakobsoni nõukogudeaegsest näidendiloomingust võib sõelale jätta pool "Elu tsitadellis", s.t tunnustada seda osaliste mööndustega. Herbert Rappoporti filmis ongi seda üritatud, professor Miilasest on näiteks vanade keelte teadlase asemel saanud märksa atraktiivsem soodeuurija.

ERR võiks ametisse jätta pool Ago Gaškovi. Ida-Virumaal venelastega suheldes on ta õigupoolest ainus teleinimene, kes tegeleb järjepideva sisulise integratsioonitööga.

8. Kupra pankrotipesa ja Tartu Ülikooli varad Voronežis

Aeg-ajalt olen saanud e-kirju manusega, kus on pankrotti läinud kirjastuse Kupar raamatulao nimekiri. See on austustäratavalt pikk ja eksemplaride hulk veel muljetavaldavam. Näiteid: Aino Thoen "Teisele rannale" - 1955 tükki; Yves Dermeze "Surm nurgatornis" - 1815 tükki; kinkeraamat "Kallile vanaisale" - 1640 tükki.

Püha jumal, kas me ei armastagi enam oma vanaisasid!?

Niisamuti kerkib Eesti üldsuses aeg-ajalt esiplaanile Esimese maailmasõja ajal Voroneži evakueeritud ja Tartu rahulepingu alusel meile kuuluvate ülikooli varade probleem.

Voronež on Tartust veel kaugemal kui Põltsamaa (kus asuvat suurem osa Kupra raamatutest) Tallinnast. Ja vaimuvarad on seal olnud palju kauem.

Mulle isiklikult pole kumbagi noosi vaja ja ma ei tea ühegi oma tuttava kohta vastupidist väita. Aga tean, et suur osa eestlasi on patoloogiliselt ahned, nad nõuavad mitte ainult ülikooli varasid, vaid ka Petserimaad ja Narva jõe tagust. Neile võikski kompensatsiooniks Kupra raamatuid jagada.

Siiski on mõlema varalaeka kohta hea teada, et sellised sümpaatsed asjad üldse olemas on.

Ikka parem kui mitte midagi.

9. Tauno Kangro ja Saalomon Vesipruul

Kui Bornhöhe täna elanuks, saanuks ta "Tallinna narride ja narrikeste" tsüklile tänuväärse lisa "Kalevipoja narri" näol.

Mina lihtsalt ei usu, et Soomes inimese tapnud hiiu nägemine siia saabuvaid vodkaturiste kaineks ehmataks. Ja mingit muud funktsiooni ei oska talle ka välja mõelda.

Võib ju väita, et Kangro on loonud mitu kunstiliselt kõrgel tasemel monumentaaltaiest, näiteks Rakvere tarva. Aga see edu baseerub välistel oludel. Kui ta oleks pidanud tarvast modelleerima Vesipruuli kombel sula liimiga kokkumääritult puutüvel istudes, oleks see välja näinud sama hirmus kui Saalomoni kirjanduslikud katsetused.

Rohkem kui loomingust võib sarnasusi leida meeste poliitilistest vaadetest. Elaks Vesipruul tänapäeva Tallinnas, astuks ta kindlasti Keskerakonda. Sest kui sa sinna kuulud, võid suuri keskusi lammutada, kui aga mõnda teise, tõstetakse sind koos antikvariaadiga majast välja.

Kindlasti saaks Saalomon oma luulerubriigi ajalehes 7 päeva - aga väga väikse, sest peamiselt koosneb väljaanne palju kõrgemat luuleandi ilmutavatest kaastöödest.

10. Ado Grenzstein ja Raine Karp

Mõlemat ühendab nende loomingu õnnetu saatus, selle kas otsene või kaudne maharebimine.

Mõlema peamised tööd valmisid venestamise kõrgajajärkudel ning sattusid tahes või tahtmata selle sõiduvette.

Tõsi: nii nagu Grenzsteini igihaljas luuletus "Uhti, uhti uhkesti...", püsib seni ka Karbi projekteeritud Rahvusraamatukogu. Aga kuna Andrus Ansip soovitas juba rahvusringhäälingul eeskuju võtta erakanalitelt (mis tähendaks igasuguse omakultuuri vahendamise lõppu), siis on tõenäoline, et järgmise või ülejärgmise säästueelarve vastuvõtmise järel müüakse seegi hoone erakätesse ning muudab funktsiooni. Kui palju Tõnismäel praegu üldse spaasid on?

Grenzstein-Piirikivi oli vastuoluline isik. Ühest küljest "Eesti esimene juudiõgija", teisest küljest paljude maleterminite looja ("lipp", "matt", "kuningas"). Karbi peamise vastuoluna võib tuua tema eesnime. Näitlejanna Raine Loo eeskujul pidasin teda kuni Sakala skandaalini naiseks.

Grenzsteini on viimasel ajal ümber hinnatud. "Ado Grenzstein on mees, kes väärib mõistmist," alustab oma põhjapanevat esseed JaanusArukaevu (Akadeemia 12/1997). Aga kuidas saja aasta pärast Sakala keskust, linnahalli ja postimaja taastama hakatakse, selle ettekujutamiseks jääb minu fantaasia napiks.