Eesti kunst – mis ja kellele?
Kas Eesti kaasaegne kunst kuulub vähemusele?
Oleneb, kuidas “kaasaegset kunsti” defineerida – kas see on miski, mis sünnib uuenduslikke ideid genereerivate kunstnike loominguna, või on see kogu kunsti mass, mis on tekkinud aastal 2003. Võtame esimese definitsiooni. Kui arvutada teaduslike meetoditega välja kaasaegsete kunstnike ja neid toetavate kunstikriitikute arv elanike üldarvu suhtes, vastavate näituste kajastamise arv ajakirjanduses, näitusekülastajate arv, pugeda “lihtinimeste” pähe ja uurida, kui suur protsent nende mõtetest kuulub kaasaegsele kunstile, siis ilmselt on, jah, see vastus jaatav.
Samas pole ilma kaasaegse kunstita kultuurilist edasiminekut – praegused põlvkonnad kasutavad “loomulikult” neid hüvesid ja ideid, mida genereerisid mineviku “kaasaegsed kunstnikud”. Ka Konrad Mägi oli 20. sajandi algul “kaasaegne kunstnik”, keda peeti tookord ilmselt jubedaks boheemlaseks ja moraali õõnestajaks, sest ta pani kõik noored kunstnikud maalima alasti naisi. Praegu makstakse tema maalide eest oksjonitel kõrgeimat hinda.
Konseptuaalse kunsti tulekuga Eestisse kaugenes kunst oma endisest publikust palju, 1990-ndad Eesti kunstis ongi kuulutatud ülbeteks. Üheksakümnendad on läbi, mis on muutunud?
Tajusin hästi selget murdejoont uue sajandi tulekuga, ütleme aastaga 2000. Ja mitte mina üksi. Ka kolleegid, kellega sai arutatud ja kelle arvamusi olen harjunud respekteerima, tajusid sama. Vanad konfliktid lahenesid kuidagi väga järsult. Kaasaegsed teooriad hakkasid pärale jõudma, kodunesid siinses keele- ja kultuuriruumis. See üleminekuperiood kestis sisuliselt kümme aastat.
Kogu arusaamine kaasaegsest kunstist on muutunud.
Jah, järsku loobuski kunstiavalikkus võitlemisest, ka need, kellel vana haridus. Ja leiti, et uues diskursuses on täitsa häid ideid, mida saab ära kasutada. Ja toimus ka inimeste vahetumine. Samas kui rääkida ülbusest, siis minu arvates on asjad kohati veel ülbemaks läinud. Ainult kui 1990-ndatel olid need “eesrindlikud” kunstnikud, kellest kõige rohkem räägiti ja kirjutati, ülbed sellepärast, et nemad pidid võitlema uue eest ja vana hariduse vastu, siis praeguste esirea tegelaste ülbus on väga teadlik isiklik läbilöögistrateegia. Siin on kvalitatiivne vahe.
Aga see toimis samavõrd ka institutsionaalsel tasandil. Kui muuseumid ja institutsioonid mujal maailmas harivad ja kasvatavad oma publikut, siis Eestis hakati sellele kõigele tähelepanu pöörama alles mõned aastad tagasi. Aga inimeste suhtumist ju nii kergelt ei murra.
Fantastiline näide on Kiasma Helsingis. See töötab maksimaalselt hästi. Näituste poliitika on tundlikult sünkroonis Soome reaalsete probleemidega. Näiteks “ARS-01” näitus [Eestit esindas Marko Mäetamm – M.T.] istutas Soome üldiselt monokultuurilisse ühiskonda multikultuurilisuse kunstimõtte. Siin jõuame jälle statistikani – Soome ühiskonda on praeguseks tekkinud arvestatav somaallaste kogukond. Kiasma kutsus “ARS-01” näitusele kunstnikud, kes peavad oma loomingus kuidagi toime tulema võõras kultuuris viibimisega. Heas mõttes sotsiaalne mõtlemine adresseeris Soomes elavaid võõraid, aga ka kohalikke. Väljapanekut saatsid televisioonisaated ja pedagoogilised programmid. Suurtes rahvusvahelistes muuseumides kasutatakse kunsti sageli pedagoogilise tööriistana, milline areng on Eestiski juba alanud.
Kiasma on kohtumispunkt samavõrd kui muuseum. Hea atmosfääriga paika, kuhu inimesed hea meelega tahaksid minna on üldse raske luua, see on seotud ka paiga vaimuga. Millegipärast seonduvad minu jaoks Eestis hea atmosfääriga just mingile vanale traditsioonile rajatud uued institutsioonid, pean silmas Rottermanni soolaladu ja uut Vaal galeriid. Mõlemad asuvad ebamugavas kohas. Võib-olla on see sümboolne ka, et Eestis peab kaasaegse kunsti juurde ise minema.
Et näitusele minek seostub pingutusega – see on pidulik, tseremoniaalne ettevõtmine? Kui valmib kunstimuuseumi uus hoone Kadriorus, peaks tõesti mõtlema sõbraliku õhkkonna loomisele. Tavaliselt kodeerib Raul Meel salaja oma näitustesse kutsuva loitsu: tulge-tulge! Keegi peaks siis tegelema ka Kunstimuuseumi uue hoone kodeerimisega.
Ajakiri kunst.ee on visuaalselt väga atraktiivne. Mille poolest kunst.ee veel oma eelkäijast, ajakirjast Kunst erineb?
Olen omamoodi ühenduslüli vahepeal katkenud traditsioonis. Toimetasin 1990-ndate alguses ajakirja Kunst. Aga 2000. aastal, kui Kultuuriministeerium tellis kontseptsiooni väljaandele, mis tuli nullist üles ehitada, tekkis põhimõtteline küsimus: kas asutada uus ajakiri või jätkata vana. Leonhard Lapin veenis kogu hingejõuga, et tegemist peab olema ikkagi vana jätkuga – tema ju hoolitses Ehituskunsti püsimise eest. Tänan teda ja veendun üha rohkem järjepidevuse väärtuses. 1990-ndatel said Eestis heaks tooniks katkestused, sest kõik vana seostus nõukogude korraga ja nüüd alustame nullist. See toimis eelkõige nimede muutmise kaudu. Muudame linnanimed, ajakirjade, tänavate ja asutuste nimed. Minu arvates võiks paaniline muutmine juba lõpuks möödas olla, selle asemel võiks väärtustada heade nähtuste järjepidevust. Praegu mind väga häirivad teadlikud katkestused, näiteks kui tuleb asutusse või firmasse uus juhtkond või valitsusse uus koosseis, siis on juba klišee, et vanast ei tohi mitte midagi järgi jääda. Muudame Eesti Telefoni kaubamärgi suvaliseks sõnaks, muudame sini-must-valge ristilipuks jne. Teeme uue nime, uue logo, kõik on uus oktoobrikuus. See on egomaniaklus, millest ma tõesti aru ei saa. Kusjuures see läheb veel meeletult maksma! Mina olen küll õnnelik, et Lapin jutlustas järjepidevust. Aga mis ajakirjade Kunst ja kunst.ee erinevusesse puutub, siis erinevus on mahus, institutsionaalses korralduses. Vana ajakiri jäi jalgu varakapitalismile, teda anti välja kirjastuses Kunst, mis pidi tootmishammasrattad ümber seadma uue maailmakorra järgi ja konkureerima üleküllastunud raamatuturul. Praeguse seisuga on ajakiri turvaliselt riigi kätes ja mina tajun küll selle ürituse missiooni, kui kasutada seda vanamoodsat sõna. Jah, tajun hästi teravalt.
Mida kunst.ee avaldab? Kuidas pannakse paika see teemade ring, mida kunst.ee hõlmab?
Ajakiri seisab püsti headel autoritel ja heal kunstil. Kõik algab ju kunstnikest ja nende mõttemaailmast. Kui ei oleks neid, ei oleks ajakirja ja ei oleks ka muuseume ega teadlasi.
Hea küll, aga kunst.ee-l ei ole ka Eestis konkurente.
Oo, neid tekib nagu seeni pärast vihma. Kui kunst.ee asutati, oli see nagu nõelatorge: järsku hakati meedias rääkima kultuuriajakirjandusest laiemalt, millest kasvas välja ajakiri Muusika. Hiljem järgnesid fotoajakiri Cheese Tartus ja on tulemas akadeemiline kunstiajakiri. Olen vastupidi loogikale jaganud õnnistusi nii siia kui sinna.
Väljaspool Eestit tutvustab eesti kunsti ka ajakiri Estonian Art. Nende kahe ajakirja ilmumisest on saanud garantereeritud sündmus eesti kunstipildis. Kuidas peaks suhtuma sellesse, et Estonian Artis ilmuvad lood, mis avavad olulisi ja vajalikke teemasid eesti keeles enamasti üldse ei ilmu.
Sellest sai probleem, kui aastail 1995-2000 ei olnud Eestis ühtegi omakeelset kunstiajakirja. Estonian Art alustas nii, et lehtedes ilmunud artiklid tõlgiti inglise keelde, aga kui ajakiri arenes ja kogus jõudu, muutus ta identiteet selgemaks. Kirjutamise viisis peaks olema ikkagi erinevus: kas kirjutada eesti publikule või välispublikule. Kunst.ee püüab olla osaliselt suunatud välispublikule. Ja vastukajad näitavad, et võiks olla veelgi rohkem inglise keelset materjali. Aga samal ajal on vaja ka seda, et eestlased loeksid nii kergemaid kui ka raskemaid kunsti tekste eesti keeles. Ühelt poolt tuleb kodustada lääne materjali ja teooriaid meie kultuuriruumis ja teisalt teha eestlastele endile meie kunst armsaks. Sest elus endas ei kipu eestlased armastama oma kultuuri – see on seotud alaväärsustundega, mis oli eriti tugev 1990-ndatel. Sama oli teistes postsotsialistlikes riikides. Niipea kui eestlane hakkab rohkem armastama iseennast, muutub talle ta oma kultuur, oma keel ja oma kaup armsaks. Minu missioon, kasutades jälle seda vanamoodsat sõna, on teha eesti kunsti armsamaks eestlastele endile, nii et kunst paistaks neile mõtestatud tegevusena ja et saadaks aru, miks kunstnikud teevad seda, mida nad teevad. Võib-olla on ka kunstikriitika aeg-ajalt enesekeskne. Kriitikutel on silmamälus teosed, mida tekstis möödaminnes mainitakse. Kui iga kunstiteadlane teab täpselt, millest jutt käib, siis inimene, kes kunsti pidevalt ei jälgi, ei saa millestki aru. Sellise hermeneutilise kunstiajakirjanduse lünka püüab kunst.ee täita küll.
Heie Treier
s.1963
kunst.ee peatoimetaja
kunstiteaduste magister ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant
kunstiteadlane ja kriitik
Olulisemaid töid:
Näituse “Valiku vabadus” kureerimine Tallinna Kunstihoones, 1998, kataloogi eessõna.
Eessõna näituse kataloogile “New-Yorgi kunstnik Kalev-Mark Kostabi”, 2000.
Näitus “Duchampi kohver”, kuraatoriprojekt “Kurioosumite pood. Inglismaa, Bristol 2000, Arnolfini kunstikeskus.
“Pärsimägi.Võrumaa-Tartu-Pariis.” Eesti Kunstiakadeemia, 2003.
