21. novembril avati Moskvas Uues Tretjakovkas näitus „Piiride poeetika. Eesti kunst 1918–2018“, mis tähistab Eesti vabariigi 100 aasta juubelit. Näitus sündis Eesti Kunstimuuseumi ja Tretjakovi galerii koostöös. Galerii asus Eesti kunsti koguma pärast teist maailmasõda, 1946. aastal ja tegi seda kuni aastani 1989 – väike osa kogutust on nüüd Uues Tretjakovkas ka väljas. Enamik näitusel eksponeeritud ligi sajast teosest on aga pärit Eestist, nii Eesti kui Tartu Kunstimuuseumist, samuti erakogudest. Eesti kunst aastail 1918–2018 avaneb 21 kunstniku loomingu kaudu, teiste seas on eksponeeritud Eduard Wiiralti, Elmar ­Kitse, Ülo Soosteri, Ando ­Keskküla, ­Lilli-Krõõt Repnau, Paul Sontagi, Malle Leisi, Anu Põdra ja ­Krista Mölderi looming. Näituse kuraatorid on Eha Komissarov ja Tretjakovi poolt Tatjana Zeljukina.

Kahes ruumis ja 1000 ruutmeetril paiknev „Piiride poeetika“ ei ole üles ehitatud kronoloogiliselt, vaid on jaotatud temaatilisteks peatükkideks „Klassika“, „Õpetaja ja õpilane: Elmar Kits ja Ülo Sooster“, „Meremaal“, „Siin ja mujal“ ning „Naiskunstnikud“. Just viimast pean näituse kõige paremaks osaks, kus Malle Leisi maalid ja graafika, Anu Põdra skulptuurid ning Ene-Liis ­Semperi ja Marge Monko videoinstallatsioonid moodustavad toimiva ja mingis mõttes ka intrigeeriva terviku, just Vene konteksti silmas pidades. Aga nii nagu kuraator esitab endale näitust kokku pannes küsimusi, võib näitus hiljem tekitada küsimusi ka vaatajas. „Piiride poeetika“ tekitas neid minus päris mitu. Miks on Tretjakovi mastaape arvesse võttes kahes üsna pisikeses ruumis avatud näitusel, mis hõlmab aastaid 1918–2018, koguni 17 Elmar Kitse maali; miks pole eksponeeritud näiteks eesti klassikute Raul Meeli, Leonhard Lapini, Tõnis Vindi teoseid; miks pole taasiseseisvumise tormilistest aastatest 1991–1999 väljas ühtki kunstiteost. Uurin seda näituse Eesti-poolselt kuraatorilt Eha Komissarovilt.

KURAATOR: Eha Komissarov näituse „Piiride poeetika“ avamisel Uues Tretjakovkas.
KURAATOR: Eha Komissarov näituse „Piiride poeetika“ avamisel Uues Tretjakovkas. Helen Melesk

See on nüüd küsimus, mille üle me võime lõputult vaielda – mis on Eesti kunstipilt. Ta on olemas väga erineval kujul. Kes töötavad välja tähtkunstnikud, tõelised sündmused? Need institutsioonid on ikkagi muuseumid. Kunstiajalugu on lõputu valikute tegemine, isegi ükski täiuslik püsiekspositsioon ei käi sellest lõplikult üle.

Elmar Kits huvitas mind mitmel põhjusel. Esiteks on Kits kui modernismi esindaja natuke tähelepanu alt välja jäänud. Samas on ta hiilgav case study Eesti 20. sajandi teise poole kunstniku saatusest. Kunstnik, kes alustab karjääri enne teist maailmasõda, hiljem loobub esimesel võimalusel nõukogude temaatikast ja teeb endast abstraktsionisti. Kits on meil ainuke kunstnik, kes võtab nii erinevad ajad oma töödega kokku.

Mina pean Kitse mõningaid töid ka väga huvitavaks puht maaliliselt, näiteks „Perekond Rebase portree“ (1955), „1. mai aktus Tartu Riikliku Ülikooli aulas“ (1945).

Sa ütlesid, et Elmar Kits on meil Eestis kuidagi tähelepanu alt välja jäänud – kas just väga piiratud ruumile surutud EV100 näitus Uues Tretjakovkas on see koht, kus seda heastada?

Ei ole see koht, aga… Kõige parem Eesti vabariigi kunstisajand oleks see, et igast aastast oleks üks töö. Kõik. Tõmbad rivi, aastaarv ja paned töö. Aasta ja töö. Kõik huvigrupid on siis haaratud. Keegi ei saa öelda, et tema kümnend või tema nimi jäi välja, siis see on lahendatud. Absoluutne demokraatia.

Praeguses näitusepoliitikas, trendides on väga tavaline, et on mingi ülevaade ja siis on mingi ühe kunstniku laiendatud esitus. Ma olen täiesti nõus, et Kitse oleks võinud paar tööd vähem olla. Ja nad oleks võinud asendada paari Ülo Soosteri abstraktse tööga. Aga kuna Tartu Kunstimuuseum kolib oma kogusid ja Soosteri teosed on Tartus, siis ma ei saanud neid kuskilt.

Esitame töid teemade kaupa ja teemad, mille valik eesti inimesi üllatas, on puhtalt tuletatud Tretjakovi kogudes olevate tööde põhjalt. Meid üllatas näiteks meremaalide rohkus, millest paljusid pole kunagi Eestis eksponeeritud ja paljud on valminud Tretjakovi tellimusel. Pidasin arukaks võtta näitusele meremaali teema. Keskkonna ja linnateemadega seotud teema „Siin ja mujal“ tuli samuti vastava sisuga tööde rohkusest 1970.–1980. aastate kunsti näitel. Tretjakovi soovil kaasasime näiteid Eesti 1920ndate kubistidest.
NAIS­KUNSTNIKE VÄLJAPANEK: Esiplaanil Anu Põdra skulptuurid, tagaplaanil Malle Leisi graafika ja maalid.
NAIS­KUNSTNIKE VÄLJAPANEK: Esiplaanil Anu Põdra skulptuurid, tagaplaanil Malle Leisi graafika ja maalid. Helen Melesk

Ma ei tea, kas meie kontseptsioon mahub klassikalise dialoogilise mudeli piiridesse, aga me ei plaaninud eesti kunstiajaloo minimudeli transportimist Tretjakovi, vaid lähtusime võimalusest ehitada üles nüüdisaegne kunstiruum, kus omavahel kohtuvad erinevad kunstikäsitlused, ajajärgud ja poliitilised režiimid.

Ma arvan, et Tretjakovi publik soovib ennekõike suhelda tööga, hea teosega. Maalitud teosega. See on Tretjakovi eripära, sest kõik teised muuseumid tegelevad kaasaegsete, täiesti uute kunstinähtustega, näiteks Moskva Moodsa Kunsti Muuseum või Garage. Seal on neid asutusi palju ja tuleb kogu aeg juurde. Ja Tretjakovi püsiekspositsioon, kui sa seal käisid...

Loomulikult käisin.

…on väga maalikeskne. See on alati nii olnud, nii on ka nende ostud, see on nende mõttelaad. Kas sa panid ka tähele, kui suur on keskmine maal, mida seal näidatakse?

Väga suur.

Kolm meetrit vähemalt. Meil pole üldse kunagi tehtud selliseid maale. Mis tähendab, et meie peame mingeid teisi intriige tegema, mingeid teisi lähenemisviise otsima. Tretjakovi kõrval me oleme väiksed ja me olemegi väiksed. Meie kunstnike arv on teine. Meie esteetika on täiesti teistsugune. See tuleb seal esile ja mina arvan, et see on väga hea.

Kui meil on 1000 ruutmeetrit ja me oleme pannud sinna palju töid, mis kahtlemata on head, iseasi, kas ta kedagi kõnetab Eestis või tundub imelikuna, sest meie elame praegu, 21. sajandi teise kümnendi lõpus. Ja me eriti ei vaeva ennast sellega, mis siin on varem olnud, eriti nõukogude aja puhul. Meil on absoluutselt omad skeemid. Et meil on rahvusromantika, meil on Konrad Mägi, siis tükk aega tühja maad, seal vahepeal pole eriti kedagi võimendatud, siis tuleb meil stalinism ja traumade aeg. Me olemegi kinni oma traumades. Siis, jumal tänatud, tuleb meil popkunst. Ja hüperrealism. Ja siis tänapäev, mille suhtes on juba väga erinevad seisukohad. Kes eelistab 21. sajandil maali, kes installatsiooni, kes filmi, kes videot. Konsensus puudub.

Aastast 1990 on näitusel üks Anu Põdra skulptuur, aastast 2000 Ene-Liis Semperi video „Lakutud ruum“. Sinna vahele jäävast ajast, Eesti iseseisvumise ja vabariigi taasloomise kümnendist pole Uude Tretjakovkasse jõudnud mitte ühtki tööd.

Ka terved teised kümnendid jäid välja.

Millised?

No kuuekümnendad on markeeritud ainult Nikolai Kormašovi ja Kitsega. Aga kõik muud, algused ja lõpud, need ju puuduvad.

90ndate kunsti täidavad naiskunstnikud. See on nüüd küsimus – kas tahame meeskunstnikke või oleme nõus naiskunstnike poolt loodud energiatega? See on vaatekoha küsimus. Ma leian, et naised katsid selle aja väga hästi ära.
ÜHE KUNSTNIKU CASE STUDY: Elmar Kitse (1913–1972) maalid Uues Tretjakovkas.
ÜHE KUNSTNIKU CASE STUDY: Elmar Kitse (1913–1972) maalid Uues Tretjakovkas. Helen Melesk

Aga kus on klassikud Raul Meel, Leonhard Lapin, Tõnis Vint?

Tretjakovi galeriid peetakse õigusega vene revolutsioonilise avangardi ja konstruktivismi muuseumiks, kuivõrd sinna on eri aegadel kogutud nende suurimad kogud. Alates 2000 on nende püsiekspositsioon üles ehitatud Malevitšile, Rotšenkole, Tatlinile jt. Hiljem läheb konstruktivistide teema sujuvalt üle nõukogude perioodi mitteformaalsele kunstile, mille ekspositsioon on hiiglaslikuks paisunud ja üheks läbivaks teemaks on Malevitši „Musta ruudu“ osatähtsus nõukogude sõltumatu kunsti käekäigus. Minu meelest on Tretjakovis teema üleekspluateeritud ja meie omalt poolt valisime Jüri ­Okase kolm graafilist lehte Tallinna arhitektuuri teemal ja osana keskkonna/linna teema vaatlusest.

Raul Meeli suurt seeriat „Taeva all“ oleks ma hea meelega näidanud, aga meil ei olnud tööjõudu, kes selle üles paneks. Ja ma tõesti väga tahtsin võtta Tõnis Vindi filmi „Lielvārde vöö“, aga see jäi tegemata Tretjakovi-poolse vastuseisu tõttu uutele meediatele. Oht oli ka selles, et filmid nõuavad näitusesaalides eri hooldust ning meil puudus igasugune info, kuidas nendega ümber käiakse, kui tekib probleeme tehnikaga.

Ma kujutan ette, et kui mõni kunstnik on nii võimas, nii mastaapne, kui on Lapin, siis ta elab üle selle, et tema musti ruudukesi ei olnud Moskvas.

Mina vastutan kuraatorina loetava, huvitava terviku eest. Ja mis on Eesti 100 kunstis? Mida see tähendab?

Seda ma küsingi sinu käest.

Mina ei vasta. See on küllaltki provokatiivne küsimus. Võtame kunsti kui võitluste pinna. Siin on igal ajajärgul omad võitlused, punktid, strateegiad.

Kunst on alati dialoogis ühiskonnaga, teiste kunstnikega, oma võimalustega, maailma kunstiga. Ja nendes dialoogides sünnivad kompromisside, loobumiste, mingisuguste üleastumiste hinnaga teatud esituslaadid. Neid kõiki on täiesti võimatu välja kiskuda sellest kontekstist, kus nad on. Ja sageli nad kaasaega ka üldse ei kõneta. Sest kaasaeg on palju edasi läinud, hoopis teiste meediatega. Ja nad ei kõneta neid.

See, et me oleme väike riik ja meil on omad edetabelid, mis on meile tohutult kallid, see on väga armas. See peabki nii olema. Aga Moskvas elab 15 miljonit inimest. Ja seal vaadatakse kunsti teise pilguga. Palun andke endale aru, et viimase 20 aasta jooksul on kogu maailma kunst Moskvast läbi käinud.

Tahtsin teha huvitava, vahvalt vaadeldava näituse, mis mõjub intrigeerivalt ja ei lohise mööda Eesti kunstiajaloo kodujumalaid ja -jumalannasid, vaid püüdsin mingeid probleeme natuke süvenenumalt esitada. Kõik ütlesid, et miks, kes, kus, oi kui imelik. Aga mis tähendab imelik? Need on kõik meie Eesti tööd.

Ajakirjaniku Moskva-reisi rahastas Eesti Kultuuriministeerium.