Kui võtta kätte raamat “Tartu kunst XXI sajandi algul” (toimetaja Krista Piirimäe, Tartu Kunstnike Liit 2009), siis visuaalse esmamulje põhjal on raske uskuda, et kaanel on kirjas XXI, mitte näiteks XIX. Rooma numbrid kui sellised viivad mõtte ajaloole, seda toetab kaanepilt, milleks on valitud detail Priit Pajose maalist – tema teadagi kasutab teadlikult bruegellikku õudust ja caravaggiolikku keldrivalgust. Raamatu kujundajale Tiina Viirelaiule peab au andma – see on meelega tehtud pseudo-ajalooliseks, luues nii mingi äraspidise, iroonilise suhte nüüdisajaga, mis raamatu sisus puudub. Loodetavasti Tartu kunstnikud ei solvunud, et neid paigutati visuaalselt kusagile manerismi kanti, mitte näiteks modernismi, kus paljud neist ilmselt hea meelega elaksid ja töötaksid.

Ülesehituselt on raamat lihtne ja mitte kuigi innovaatiline – igast kunstnikust paar reprot, lühike biograafia ja kunstniku enda sõnum. Need viimased on üsnagi muljetavaldavad. “Maalimiskirg [–] sunnib ilmsüütut ohvrit ennast päevast päeva piinama, olema meeleheitel oma küündimatuse pärast [–].” “Ma nägin, et mul on vaja ainult täpselt maha teha ja tulemuseks ongi minu stiil.” Kui keegi selliseid kunstnikupositsioone Tallinnas välja käiks – noh, seina äärde neid vahest lausa ei pandaks, aga raamatusse ka kindlasti ei raiutaks.

Veel on tartlased välja andnud trükise “Tartu Kunstnike Maja 50” (Tartu Kunstnike Liit 2009), mis väljanägemiselt meenutab Nõukogude Eesti trükiseid olümpiaregati eelsest perioodist, ainult paber on väheke paksem. Praeguse aja graafilise disaini kontekstist vaadates on tõtt-öelda raske üldse mingit kujundust või küljendust tuvastada. Raamat on ühtlasi juubelinäituse kataloog, sisaldades tööde nimekirja. Lisaks sellele meenutusi dramaatilistest 50. aastatest, mil “Partei 20. kongress 1956. aasta kevadel ja eriti isikukultuse kriitika julgustasid neid, kes kunstis suuremat loominguvabadust taotlesid”, “Kõnealuste kunstnike meistrimärgiks kujunes vabaõhumaali lembus, koloriidi nüansseeritus ja impressionistlik pintslikiri” ning mis peamine – “J. Püttsepale vastu vaielda polnud mõtet, sest sõjajärgses purustatud Tartus oli peaaegu võimatu leida töö- ja eluruume”. Faktid, mälestused ja ajastutruu kunstiretoorika – nagu poleks selle 50 aastaga midagi muutunud.

Kui Tartu trükistest jääb mulje, et aeg on minevikku kinni jäänud, siis Pärnu kunstiraamatute põhjal võiks arvata, et mingisugust minevikku polegi olemas. Mis Pärnu kontekstis ongi nii – professionaalne kunstielu sai siin alguse 1990. aastatel erinevalt Tartust, mis on uhkusega meie vanim kunstimetropol ja -koolkond. Pärnus antakse linna rahaga välja “Pärnu Kunsti Aastaraamatuid”, mis on suhteliselt ennekuulmatu nähtus kogu maailma ulatuses. Need sisaldavad kunstielu kroonikat, kuid erinevalt arhivaarsest Tartu stiilist näeme me peamiselt pilte – siin on nii harrastajaid lillesülemitega oma näituse avamisel kui räigeid performantse läbisegi. Hoolikal otsimisel võib leida märkeid, mis ja kus on toimumas, ja kui veel hoolikamalt otsida, siis midagi ka inglise keeles, aga nii kaua suudavad otsida ilmselt vähesed välismaalased. Viimane, 2009. aasta “Pärnu Kunsti Aastaraamat” näitab märke selginemisest – struktuur on juba veidi hoomatavam ja ka tekste on rohkem.

Iseenesest mõista on performatiivsus omane ka teise Pärnu raamatutegija – Non Grata väljaannetele. Olgu siis teemaks rühmitus ise, videofestival või In Graafika – ikka domineerivad tegevuskunstis väänlevad kehad – tules, jääl, galeriis, tänaval. Ka tekstilised osad on sageli pildid, toimides pigem visuaalsel kui intellektuaalsel tasandil. Klassikaliseks näiteks esimeses “Nongrata I” raamatus vildikaga läbisoditud pärisnimed kajastamaks rühmituse anonüümsusetaotlust, aga see jätkub. Näiteks 2009 välja antud kataloogis “Pärnu In Graafika festival 1998–2009 / Pärnu Nüüdismuusika Päevad 2007–2008”, nagu ka mitmes muus, on suurem jagu tekste sisse skännitud ajaleheartiklid, kust suvaliste kohtade pealt jooksevad läbi teadmata päritoluga, kuid meeleolukad hüüdlaused.

Pärnu kunstiraamatutele on täiesti võõras igasugune teaduslikkus ja tarbijasõbralikkus. Sellised soliidsete trükistega kaasaskäivad institutsioonid nagu keeletoimetaja ja ISBN-kood on Edela-Eestis tundmatud. See-eest pakuvad raamatud teravaid emotsioone alateadvuse tasandil ja kestvas olevikus.

Tänapäeval on Eesti kõige suurem kunstilinn mõistagi Tallinn ja loomulikult antakse seal välja ka kõige rohkem kunstiraamatuid. Uuematest leidub mu majapidamises näiteks Kristina Normani “After-War”. Kui me võiksime väga tinglikult rääkida millestki sellisest kui Tallinna koolkond, siis sel on üks kindel eripära – põhirõhk on tekstil. Selleski raamatus on peamiselt jutt, pilte on vähe ja nende funktsioon jääb hämaraks – oleks nagu karikatuurid, aga eriti naljakad ei ole. Küllap on Normani enda ja tema kuraatori Marco Laimre joonistused seal selleks, et anda visuaalselt ja trükitehniliselt kasinale trükisele mingigi inimlik mõõde. “After-War” oli mõeldud normani Veneetsia biennaali samanimelise ekspositsiooni täienduseks, seega ideaalis hoiab seda käes lugeja, kes on samal ajal näitusesaalis ning näeb ka videoid, installatsioone ja muid visuaale. Tulevaste põlevede raamaturiiulisse jääb aga alles raamat artiklitega viielt eri autorilt, kuid ei mingit ettekujutust ülejäänud kunstist.

Loomulikult pole neis tekstides mingit Tartu-laadset poeetilist konservatiivsust ega Pärnu stiilis manifestaalseid hüüdlauseid. Mingi sarnasus on isegi tartlaste kunstimaja ajalooga – palju aastaarve ja hulganisti võõrsõnu ning tsitaate.

Eesmärgiks on asetada kunst sotsiaalsesse ja ajaloolisse konteksti, ja Tallinnas tehakse seda ikka ja alati paisuvate tekstimassiividega. Ka näiteks ajakiri kunst.ee, taas Tallinna toode, suhtub teksti kui visuaalkunsti kõige tähtsamasse ossa, pildid on teisejärgulised. Viimasest numbrist (2010/1–2) võib pildi pähe leida näiteks musta ruudu, köite vahele poolikult peidetud pilte ja traditsiooniliselt kaanele ülestikku lapitud reprosid, millistest ühtegi õieti näha pole.

Tallinn usub, et veenmismeetodil saab ära tõestada oma akadeemilise pädevuse ja osavuse loovimises kaasaegsetes diskursustes. Kindlasti saabki, iseasi, kas keegi peale kolleegide hakkab neid omadusi just kunstiraamatutest otsima.

Kui Eesti kunsti vaadata, siis tegelikult on meil olemas kõik korraliku tänapäeva kunsti komponendid. On ajaloolist pärandit ja oskust seda hinnata, on meisterlikku ja võimast visuaali kõikvõimalikes meediumides, on toitaineid nii vaimule, hingele kui ihule ja on ka oskust seda kõike mõtestada ning kontekstualiseerida. Miskipärast on aga kõik need oskused ja tunnused laotunud vabariigi eri linnades tegutsevate koolkondade vahel ebaühtlaselt. Eks peaks regionaalarengu egiidi all tegema mingi kultuurivahetusprogrammi Tallinna, Tartu ja Pärnu vahel, et saavutada tasakaal ning kunstiline tervik.