Eesti kunstiteadus ja –kriitika 20. sajandil. Voldemar Vaga kogumik.

Eesti Kunstiakadeemia, 168 lk

Kogu Eesti kunstiteadusel lasub professor Voldemar Vaga kiivas vaim. 1999 tähistas kunstikantseliit pidulikult kunstiteaduse eriala elavaks kehastuseks peetud Vaga 100. sünniaastapäeva. Tema endised õpilased ja need, kes end Vaga traditsioonide jätkajaiks peavad - neid, kes seda ei tee, on raske leida, sest Vaga määratu haare ulatub aegade algusest tema enda valikulise kaasajani - esinesid konverentsil ettekannetega ja viimaks, pea kolm aastat hiljem, on need jõudnud Kunstiakadeemia Toimetiste pehmete kaante vahele.

1940. aastal ilmunud „Eesti Kunst“ võttis kokku ja süstematiseeris kogu senini siinsel pinnal loodud kunsti, mis on suures osas jõus tänapäevani, ka baltisaksa ja eesti kunstnike loomingut käsitletakse Vaga eeskujul endiselt rangelt lahus. Kõik hilisemad uuringud Eesti kunstist on toetunud Vaga poolt kirja pandule. Ettekannetes hindavad ja vaidlustavad oma ala spetsialistid Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli juhataja prof. Vaga frankofiilset vaimupärandit. Viimasest, kirjutab Juhan Maiste „on saanud omamoodi ajalugu, enesest mõistetav tõsiasi ja rikkus, millega oleme jõudnud harjuda“.

Sirje Helme ja Juta Keevallik loovad oma ülevaatlike uurimustega kogumiku põhjalikemaile tekstidele laiema kandepinna. Kuid Vaga kõrval on kogumik pühendatud paljudele teistele Eesti kunstiloo uurijatele: Wilhelm Neumannile, Sten Karlingule, Armin Tuulsele, Villem Raamile, Helmi Üprusele, Mai Lumistele ja teistele. Põhjalikumat ülevaadet pakub kogumik kullassepakunstist, juugendarhitektuurist, 20. sajandi arhitektuuriuuringust, kollaboratsionismist Nõukogude okupatsiooni esimestel aastatel ja feministlikust kunstikirjutusest, millele pani 1939. aastal aluse Alfred Vaga. Muu hulgas käsitletakse ka kunstikirjutuse meetodeid ning teooria ja ideoloogia vahelisi ebakõlasid.

Kogumikus juhitakse tähelepanu ka senivalgustamata valdkondadele, nimelt 19. sajandi religioosne kunst, fotograafia varased alged kunstis, 19. sajandi vooluloolised seaduspärad. Väga tarviline väljaanne. Eriti lapskriitikutele ja teistele kolleegidele, kes arvavad, et nemad üksi teevad kunstiajalugu ja et enne neid vaevalt midagi toimunud on.