Eestis on mitmeid kaasaegse kunsti galeriisid, mis tegutsevad aktiivselt kohalikul kunstiväljal, turul ja rahvusvaheliselt. Mis on aga galerii ja kunstniku suhe viimase silme läbi? Kas galerii on vaid koht, kuhu „pilte üles riputada“ või usaldusväärne koostööpartner, mis aitab kunstnikku teoste müügi, produtseerimise ja näituste kohta info levitamisega? Küsisime kaheksalt eesti kunstnikult (Maarit Murka, Jaanus Samma, Peeter Laurits, Marge Monko, Eva Mustonen, Katja Novitskova, Mart Vainre, Kai Kaljo), milline on nende unistuste galerii.

Maarit Murka: Galerii võiks olla mänedžeri rollis, mitte ainult raha nõuda

Maarit Murka tütrega
Foto: Tiit Blaat

Olen jõudnud oma kogemuste põhjal arusaamale, et mul on ikkagi galeriid vaja. Eriti, kui tahan midagi välismaal teha, kus tundub olevat suhtumine „mis mõttes sa oled Kapa-Kohilast ja sul polegi esindajat?“. Üksinda tegutsedes jääb mulje, et olen lihtsalt üks taidleja. Ehk siis seljatagust on eelkõige vaja selleks, et keegi kinnitaks, et jah, seda kunstnikku võib usaldada.

Teiseks oleks ideaalis tore, kui galerii suudaks ka omalt poolt leida erinevaid projekte ja ruume näituste tegemiseks. Seda seetõttu, et tihti ei jõua info üksiku tegijani. Kui peab ise projekte otsima ja kandideerima, läheb palju aega kuhugi õhku. Oleks tore, kui kunstnik saakski keskenduda oma tööle ega peaks aega kulutama sahmimise peale.

Galeriide suur hirm, et kunstnikud müüvad oma töid otse, pole minu meelest põhjendatud. Mina näiteks ei armasta üldse oma teoseid müüa, see on mulle üks keerulisemaid asju. Samas pole mõtet olla kuskil galerii „hingekirjas“, kus tööd lähevad lattu ja keegi nendega ei tegele. Ja on kentsakas, kui galerii on sellisel juhul pahur, kui kunstnik ise müüb.

Kolmas probleem on galeriide omavaheline kaklus. Erinevad galeriid on pahased, kui kunstnik teeb projekte ühe või teisega, üksteist tehakse maha. Loomulikult oleks mugavam, kui ajad asju ainult ühe galeriiga, aga kuna Eesti on väike ja väga aktiivselt keegi ikkagi kunstnikku ei esinda, siis mis parata! Minu arust on see ju kõigile kasulik, mida rohkem kunstnik teeb - galeriil on ju lihtsam müüa, kui kunstnik pidevalt pildil on.

Minu meelest peaks galeriid pingutama ja käima messidel või muudel üritustel oma kodugaleriist väljaspool, sest kunstniku näitus on ju nii-öelda tema PR-projekt. Praegu tunnen, et rendin lihtsalt ruumid valvuriga. See, et Facebookis paar korda üritust jagatakse, pole mu meelest suur pingutus. Ja galerii lihtsalt teeb oma igapäevaseid asju, aeg saab täis ja üles läheb järgmine näitus. Kuna müügid ja tulu tulevad valdavalt vanast kunstist, siis ongi fookus pigem seal. Ometi sõltub ju näituse edu mitte ainult olemuslikust „headusest“, vaid ka promomisest. Kui galerii tõesti huvitub kunstnikust, ei saa ta lihtsalt tema käest renti koguda, vaid ka muul ajal peaks olema suhtlust ja huvi, mis on teoksil, mis suunad ja mõtted on tulevikuks.

Ei saa olla nii, et kui näituse ajal on vaja mingeid asju korraks ladustada, siis ei leita selleks võimalust. Tellitavad tekstid pead ise kinni maksma. Selline tunne on kogu aeg, et maksa, maksa, maksa. Galeriil teadupärast pole krossigi, aga kunstnik rügab tavaliselt mitmel rindel, et siis haavatavalt oma mõtetega avalikult välja tulla. Ja see pole ainult ühe inimese töö. Minul ei saa midagi tehtud, kui minimaalselt 3-4 inimest sellega seotud pole.

Nii et kui mul oleks galerii, siis peaks suhtlus olema kogu aeg norm, mitte vaid siis, kui midagi vaja. Teiseks peaks see suhe olema aus, nii finantsides ja ka muus. Kolmandaks võiks olla galerii mänedžeri rollis, kes ka leiab ja loeb eri projektide kohta ja suhtleb eri kuraatoritega ja pakub kunstnikule, et näe, see võiks sulle sobida ja selline projekt lisaks, mitte vaid piirduda näitustega oma kodugaleriis. Näituse ajal ja pärast võiks olla ka kokkuvõttev moment ja tagasiside, see aitaks endal ka asju analüüsida ja edasi mõelda. Muidu oled nagu kana pimeduses. Midagi tegid, aga keegi sõnagi ei ütle. Paned näituse üles, võtad alla ja kõik. Üritad midagi õhust aimata, näoilmest miskit välja lugeda, aga üldiselt on seis suhteliselt ähmane. Mina korraldaksin galeriina näituse ajal erinevaid intervjuusid, vestlusi, kohtumisi. Et kunstnik saaks oma tegemistest rääkida, et inimesed (kogujad, ostjad, huvilised) saaksid kohtuda kunstnikuga. Minu kogemus on, et inimesed tahavad näha ja kuulda inimest teoste taga.

Kui mul Kiievis ja Minskis näitused olid, oli üllatus suur, kui palju inimesi minu kui tundmatu välismaa kunstniku peale avamisele tuli. Filmimehed, raadio, tele... Galeristid olid avamisele eelnevatel päevadel hommikust õhtuni telefoni otsas ja kutsusid isiklikult inimesi. Uksel olid valvurid, et korraga ei oleks liiga palju inimesi. Eestis on sotsiaalmeedia ja postitused... Teine kultuuriruum, muidugi, aga kas ainult?

Jaanus Samma: Kummagi osapoole töö ei ole lihtne

Jaanus Samma
Foto: Rauno Volmar

Mulle meeldib galeriid võtta kui partnerit, kes ei tegele ainult tööde müügiga, vaid kellega saan asju arutada, rääkida oma plaanidest ja vahel ka nõu küsida. Loomulikult on igal kunstnikul erinevad vajadused ja hea galerii leiab igale kunstnikule sobiva koostöövormi – mõnele tuleb jätta rohkem ruumi ja mõni vajab jällegi rohkem tähelepanu.

Galerii ja kunstniku vahel peab olema usaldus, seda nii sisulistes asjades kui ka majanduslikes küsimustes. Kummagi osapoole töö ei ole lihtne, aga koostöö sujub kui üksteist toetatakse ja partneri tööd tunnustatakse.

Peeter Laurits: Galeriid võiksid kunstnikke rohkem kuraatoritega kokku viia

Peeter Laurits
Foto: Vallo Kruuser

Kunstniku poolelt vaadatuna peaks unistuste galeriil olema järgmised tunnused:

Kannab hoolt kogu turunduse ja promoveerimise protsessi eest ning kunstnik ei pea sellega oma pead vaevama.

Suuremate projektide ja näituse ettevalmistusperioodil toetab kunstnikku finantsiliselt osa tootmiskulude ulatuses. Selline laen on mõeldav mõistagi vaid likviidsete kunstnike puhul, aga teistsuguseid galeriid reeglina oma tallis pikalt ei peagi.

Jälgib kunstniku arengut, diskuteerib, annab tagasisidet ja vajadusel nõu. Ühesõnaga täidab ka treeneri rolli.

Aitab kunstnikku välisnäituste, messide ja residentuuride korraldamisel ning kontaktide loomisel.

Viib kokku kunstnikke kuraatoritega ja kuraatoreid kunstnikega.

Olen pikemaajaliselt töötanud Hausi, Temnikova & Kasela ning Vaalaga. Esimese kahe punkti osas ei ole mul ühelegi neist midagi ette heita. Treeneri tagasisidet ja elavat diskussiooni olen ma saanud peamiselt Vaalast. Väliskontaktide osas on koostöö sujunud üksnes Temnikova & Kaselaga.

Kõige suuremad lüngad on viimase, kunstnike ja kuraatorite kokkuviimise punktis. Mingil määral on see toiminud, jah, kõigi galeriidega, aga ebapiisavalt. Minu meelest on kunstiväljal praegu selline olukord, et enamik kuraatoreid töötab galeriide poolt esindamata kunstnikega ning vastupidi. Mõistagi on terve rida meeldivaid erandeid, aga nii väikeses kohas nagu Eesti saaks galeriide ja kuraatorite koostöö olla oluliselt intensiivsem.

Marge Monko: Koostöö galeriiga pole tingimata asi, mille poole peaks püüdlema

Marge Monko
Foto: Erki Pärnaku

Minu meelest on kunstniku ja galerii omavahelise koostöö eelduseks sarnane arusaam kunstist ja elementaarsest asjaajamisest. Üks selliseid indikaatoreid on galerii programm ja kunstnike nimekiri, keda esindatakse. Samas on mõned minu Kesk-Euroopas kolleegid kurtnud, et tihti puudub n-ö trendikatel galeriidel piisav kliendibaas, milletõttu on ka müüke vähem. Kui galerii ja kunstnik otsustavad koostööd teha, siis peaks mõlemad pooled endast parima andma.

Professionaalse töösuhte aluseks on see, et kunstnik teeb oma tööd ja annab galeriile oma tegemistest teada, galerist aga viib ennast kurssi, kus ja millistes tingimustes kunstnik töötab, on kohal olulisemate isikunäituste avamisel, võtab enda kanda vähemalt osa asjaajamisest jne. Otsustasin hiljuti oma koostöö galeriiga lõpetada – kuna tegutseme erinevates geograafilistes ja keeleruumides, siis jäi näituseasutustega suhtlemine, produktsioonitaotluste kirjutamine ja muu kunstnikutööga kaasnev sajaprotsendiliselt minu hooleks ning ma ei näinud edasisel koostööl enam mõtet.

Ma ei ole kindel, kas koostöö galeriiga on tingimata asi, mille poole kunstnik peaks püüdlema. Neid kunstnikke, kes ei ole aktiivselt „turul“, on kordades rohkem, kui neid, kes seal osalevad. Pidev kunstipraktika on paras tasakaaluharjutus, aga erinevaid mudeleid on siiski rohkem kui üks.

Eva Mustonen: On tore, kui galerii sotsiaalmeedias näitust promob

Eva Mustonen
Foto: Diana Tamane

Unistuste galerii on selline, kus galeriilt on võimalik saada abi tööde transpordil ja installeerimisel, samuti mahavõtmisel. Kui enda inimesi ei ole, siis oleks vähemalt kontaktide olemasolu tore, et teaks kelle poole koha peal pöörduda. Veel on hea, kui ülespanekuks on mõned päevad aega, et ruumi sisse elada. Ma ise ei ole väga etteotsustaja tüüpi, töötan paljuski kohapeal, nii et mul oleks vaja aega lihtsalt ruumiga töötamiseks.

Ideaalis maksaks galerii kunstnikule vähemalt sümboolset tasu ja veel parem, kui galerii ei eeldaks, et toitun õhust ja kunstist. Üldiselt võiks tasust rääkimine olla vähem tabu.

Tartus asuva Kogo galerii puhul on tore see, et nad pingutavad väga, et näitust sotsiaalmeedias nähtaval hoida. See võtab tohutult energiat ning enne näitust ja tavaliselt näituse ajalgi on kunstnikul juhe liiga koos, et jaksaks Facebookis säutsuda. Enda asja on natuke imelik promoda ka, nii et kui galerii seda teeb, saab ainult tänulik olla. Lisaks oli nendega väga tore koostöö publikuprogrammi koostamisel.

Katja Novitskova: Kunstnik peab koostöö tingimused galeriiga põhjalikult läbi rääkima

Katja Novitskova
Foto: Katja Novitskova

Enne galeriiga koostöö algust peavad selle tingimused olema läbipaistvad ja selged mõlemale, nii kunstnikule kui ka galerii juhataja(te)le, sest hea, korrapärane ja selge kommunikatsioon on koostöö alus.

Esiteks, mis osa teose müügitulust saab kunstnik kätte? Ideaalselt saab kunstnik vähemalt 50 protsenti müügist. Raha peab saabuma kunstnikule regulaarselt või peaks olema hea arusaam sellest, millal raha oodata. Ideaalis oskab galerii kunstnikku aidata raamatupidamise ja õigusnõuga, kui selline vajadus tekib. Kunstnik peab teadma, kes ostis millise töö. Iga ametlikult müüdud teose jaoks peaks olema koostatud ja allkirjastatud sertifikaat.

Omaette küsimus on, kuidas jagatakse teose tootmiskulud? Ideaalselt katab galerii vähemalt 50 protsenti iga teose produktsioonikuludest. Kui tegemist on galerii näitusega, peaks galerii olema võimeline maksma tööde tootmiskulud täielikult ette (eriti kunstimesside ja special edition’ite puhul). Tore, kui galerii on valmis ette maksma ka uue „riskantse“ töö tootmise eest.
Katja Novitskova projekt „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud“ Veneetsia biennaalil 2017
Foto: Anu Vahtra

Tuleks otsustada, kes korraldab ja tegeleb logistikaga (tööde ladustamine, transport, suhtlemine muuseumitega jms). Ideaalis oskab galerii kunstnikuga tema loomingust põhjalikult rääkida nii omavahel kui ka teistega (kuraatorite, kogujate, tavaliste inimeste, ajakirjanikega). Galerii aitab kunstnikul leida uusi projekte ja näitusi, mis arendavad tema loomingut. Loominguline koostöö galeriiga on võimalik ja tihtipeale aitab see teha paremini praktilisi otsuseid (mitut teost ja kus näidata, milliseid eksponeerida).

Hea galerii ei piira loomingut (kui midagi müüb, siis on tore, aga samas kunstnik peab saama ikka kogu aeg luua asju, mis ei pruugi müügiks minna). Mõelda tuleks ka sellele, mis saab teostest galerii laos, kui galerii läheb kinni. Või mis saab siis, kui kunstnik äkki sureb?

Üldiselt peaks olema tunne, et galeriist on kasu ja abi, et nende osa tulust on nii öelda „välja teenitud“.

Mart Vainre: Galerii võiks olla agent, superviisor ja mänedžer

Mart Vainre
Foto: Piret Tamm

Agent, kes vahendab teoseid ja nendega kaasnevat taustsüsteemi avalikkusele. Ja vastupidi samuti – mul ja küllap ka paljudel teistel kunstnikel on palju kasu tagasisidest oma loomingule - kõrvalseisjate nägemusest, kuidas teos suhestub (kunsti)avalikkusega.

Galerist ja miks mitte ka galerii teised kunstnikud võiksid toetada omavahelist erialast supervisiooni ning niiviisi teineteise arengut märksa mitmekülgsemalt toetada. Kunstitöötajatel on kalduvus suhelda ja töötada üsna koolkondlikult. Erialane areng saaks olla aga märksa mitmekülgsem, kui tagasisidestajate ring oleks oma lähedastest kolleegidest laiem.

Ootan galeriilt toimivat võrgustikku, mis aitab mul kunstnikuna jõuda oma töödega näitusesaalidesse ja kogujateni, kellega mul endal kontakt puudub.

Kai Kaljo: Galerii peaks leidma kunstniku töödele ostjaid

Kai Kaljo
Foto: Rauno Volmar

Ideaalne suhe galeriiga oleks selline, millest kunstnik võidab nii rahaliselt kui ka erialase ja isikliku arengu mõttes. See tähendab seda, et galerii - eriti, kui ta küsib renti (mis on küll minu meelest täiesti vale ja seab kunstniku olukorda, kus ta lisaks tootmiskuludele peab veel ja veel ja veel näitusele peale maksma) - peaks leidma (ja isegi kohustuma leidma) kunstniku töödele ostjaid.

Galerist (või galerii kuraator) peaks olema kunsti alal haritud ja kogenud, et professionaalselt kunstnikku nõustada näituse tegemisel ja luua talle uusi arenguvõimalusi. Minu ideaalne galeriikogemus on Londonist, Anthony Reynolds Gallery´st, kus galerist aitas näituse koostamisel, kujundamisel, turundamisel ning leidis ostjaid. Vastupidine näide on selline, kus galeristiks on üleöö hakanud keegi, kellel puudub kunstiharidus ja -kogemus, kuid kes kapitalismi tingimustes hästi kohanenuna küsib kunstnikelt (kes on võib-olla mitukümmend aastat näitusi teinud) tasu konsultatsioonide eest. Ja muidugi renti jne. Ostjaid aga, oih, ei ole!

Artikkel ilmus esimest korda 16. septembril kaasaegse kunsti uudiskirjas.