Eesti kunstnikud, Pariis ja vabadus
Näitus “Libérté/Vabadus 2011”
Château d’Asnières’is 4. detsembrini.
Näituse avamine kulges ülevas meeleolus. Asnières-sur-Seine’i abilinnapea Philippe Babé kõnes kõlasid sõnad nagu “erakordne” ja “suurejooneline”, väikeses lossis oli rohkem inimesi, kui see mahutas, prantsuse neiud pakkusid külalistele eestipäraseid suupisteid ning sinna kõrvale puhast Eesti viina ja legendaarset Vana Tallinna. Kõigele sellele lisaks esitas Asnières’i linna muusikakooli lastekoor eestikeelseid vabaduse teemalisi laule. C’est la fête!
Liberté. Vabadus. Freedom. Svoboda. Freiheit. Tegu on sõnaga, millel on väga tugev sisemine jõud kõigile, rahvusest hoolimata. Vabadus on ometigi üks kolmest kuulsast V-st: Vabadus, Võrdsus, Vendlus! Selle taustal tundub pealkiri “Vabadus” lühike ja konkreetne, kuid tegu on siiski universaalse mõistega. Seda eriti just tänapäeva Lääne ühiskonnas, kus vabadus ei seostu ennekõike riigi iseseisvusega, vaid pigem üksikisiku tasandiga. Näituse laiahaardeline pealkiri andis seega kunstnikele vabaduse sellele mõistele vabalt läheneda.
Pealkirjast lähtub väga otseselt näiteks Aili Vahtrapuu, Louis Dandreli ja Viivian Jõemetsa heliinstallatsioon “Hääled raudse eesriide taga”, mis käsitleb Nõukogude Liidu püüet segamisvõrkudega takistada liiduriikide kodanikel n-ö ohtlikke raadiojaamu kuulata. Üks otseselt Eesti ajalooga seotud teos oli täiesti piisav, vastasel korral oleks kunstinäitus liialt ajaloopõhiseks kujunenud.
Samas leidub näitusel ka eksponaate, mis esmapilgul oleksid sinna sattunud justkui vabade assotsiatsioonide meetodil. Seda näiteks Marko Mäetamme teose “Sinised lood” puhul, kus kunstnik käsitleb läbi musta huumori prisma perekonnasisest armastuse-vihkamise temaatikat. Siinkohal tasub aga meeles pidada kuraatori sõnu: “See näitus, mis esitab kahtlemata väga olulisi küsimusi isiku-, ühiskonna-, kultuuri-, meedia- või ka ajuvabaduse kohta, ei püüa olla liiga tõsine. Ka naer on vabastav.”
On ka töid, mis löövad valusalt otse naelapea pihta — näiteks Kiwa ja Terje Toomistu film “Wariazone”, mis vaatleb Indoneesia transseksuaalide fenomeni ühiskonna poolt loodud abstraktsete sotsiaalsete konstruktsioonide taustal, mis viivad vähemuste diskrimineerimiseni ja vaimse ning füüsilise vägivallani.
Kas rokokoostiilis loss õigustab end nüüdiskunsti näitusepinnana? Avamisel tundus, et mitte, kuid tavalisel näitusepäeval, kui on vähem sebimist ja rohkem valgust, hakkab ruum nii mõnegi eksponaadi kasuks tööle. Näiteks Einike Leppiku sisemist vabanemist käsitlev “Kest” mõjus oma pimedas nurgas väga salapäraselt, taustaks eemalt kostev kirikukellade heli. Ka Kirke Kangro tank ning Jass Kaselaane “Hingede rändamine” sobivad sealsesse keskkonda. Viimasele lisab vana château pisut unenäolist ja kummastavat meeleolu, esimene aga valvab uhkelt vabaduse teemat käsitleva näituse uksel, takistades peauksest nii sisse- kui ka väljapääsu ja tekitades küsimuse, kas tank valvab vabadust või seisab sel ees.
Videoinstallatsioonid kaotasid aga näitusepinna tõttu palju. Näiteks Flo Kasearu muidu lummav “ESC”, kus näeme videoprojitseeritud valget fantoomhobust vabalt mööda Tallinna kappamas, ja Jaanika Peerna maagiline installatsioon mõjunuks pimendatud ja paremat vaatamisvälja võimaldavas ruumis kordades vägevamalt.
Kohati tundus lossinäitus liiga väljapeetud, seda eriti osalevate kunstnike paljulubavat nimekirja vaadates. Nii mõnegi kunstniku puhul oleks lootnud varasema teose uude konteksti paigutamise asemel näha mõnd värsket ja julgemat käsitlust. Kokkuvõtvalt võib aga tõdeda, et tegu on siiski suursündmusega. Eesti kunstile pühendatud näitusi, mis hõlmavad nii paljusid Eesti kunstnikke, ei näe välisriikides just sageli. Väljapandud teosed hoiavad minu arvates Eesti kunsti mainet kõrgel, kahju vaid, et näitusepaik asub äärelinnas ja tee vabaduseni on seeläbi raskendatud.
Triin Loks on EKA kunstiteaduse magistrant, kes õpib sellest aastast Pariisis.
