"'Eesti lapse naljad"'
Teada lugu, et kui seltskonnas on noori emasid (või moodsamal ajal ka isasid), läheb jutt sageli üheülbaliseks ja lapsevõhikute kõrvadele võõrastavaks. Kuigi eks midagi samalaadset juhtu ka siis, kui ühte satuvad näiteks vormelifännid või jalgpallihaiged.
"Eesti lapse naljad" balansseerib oma kodumaiste lapsesuu-sketšidega just selle piiri peal, kust edasi lastetu lugeja end juba üsna ebamugavalt tunneks. Aga naljakas on sellegipoolest sageli, kuigi kohati ka piinlik – kui vanemate rumalus laste jutust liialt läbi paistab. Rootsi keelest tõlgitud "Vanad tädid enam ei mune" oli samalaadseid lugusid pisut põhjalikumalt valinud.
Naljamaterjal on pärit Delfi naistelehe lugejailt, aga samasuguseid tekste toodab muidugi iga lastega kodu. Näiteks selliseid:
4-aastane M tuleb WC-st ja ütleb: "Kempsupaberi peal olid roosad südamed. See tuletas mulle meelde, et ma olen Renesse armunud..."
Või selliseid:
Maal talus on just siga tapetud. Vanavanaema ütleb 4-aastasele K-le: "Kes kannatab, see kaua elab." Tüdruk vastab: "Sina kannatad. Sina veel elad. Aga kui sa ära sured, siis saab liha ja verd."
Vaat sellised lood siis. Otse elust.
