28.03.2008, 00:00
Eesti mees ja tema ketšup
“Aga kas te Tiibeti peale mõtlete?” küsis Heidi, ise
grillitud kanakoibadega taldrikut käes hoides.
“Kes ei
mõtleks,” ütles Jaanus.
“Ei, aga
päriselt?”
“No ikka.”
“No
pärispäriselt?”
“Ikka.”
“Ma ei usu,” ütles Heidi ja pani kanakoibade taldriku
kolksuga lauale. Suvilas oli veel jahe, kamin leegitses meeleheitlikult ja
pilved liikusid akna taga.
“Kujutad ette, mis seal tegelikult
praegu on? Kujutad?”
“Kuule, me oleme ju siin praegu, me
joome veini ja sa tõid kana just. Ja kus see ketšup
nüüd oligi.” Jaanus tegi pragmaatilist nägu, nagu ikka.
“Aga seal... Seal ju ei sööda kana ja ei jooda veini?
Kumminuia võid saada iga hetk? Peksa saad, intellektuaal
sihuke.”
“Kus see piir on, mida ma pean põdema ja
mida ei?”
“Et sa ei suuda ette kujutada asjade seisu?
Mis tegelikult on, kuis pilusilmne miilits peksab sind ennastsalgavalt
ja...”
“Ketšup on siin. Ja tšillikaste. Ja
tkemali, see on gruusia ploomiketšup. Ja oliividega kaste.” Martin
ladus lauale purke ja kopsikuid.
“Milleks mulle ketšup,
kui kuskil pekstakse inimesi?” ägestus Heidi lõplikult.
“Te teete näo, et midagi ei ole juhtunud! Te olete nagu
tüüpilised eesti mehed, jah, kurat!”
“Me
olemegi tüüpilised eesti mehed,” ütles Jaanus leplikumal
toonil. “Kuskil pekstakse ja tapetakse alati kedagi. Maailma ei
jõua soojaks kütta ju, või?”
“Sellest
ma räägin, et kui kõik sellised on nagu teie, siis läheb
maailm hukka!”
Martin tõusis püsti ja pani käe
Heidi õlale. “Kuule, ole nüüd... Meie oleme meie. Me
mõtleme küll Tiibeti peale.”
“Te olete
küünilised. Praegu ütlete jah mida iganes, et mind maha
rahustada, aga siis? Mis edasi saab?”
“Mis peaks saama?
Pekstakse ja siis enam ei peksta. Järgmise korrani. Kana jahtub ära,
kurat!” Jaanus võttis kahvli ja saehambulise noa ning asus kana
kallale. Heidi seisis akna all ja mossitas. Martin mudis närviliselt
laudlina nurka. Jaanus määris kanale tšilliketšupit.
Heidi istus lauda ja näis leebuvat.
*
Kui
võõrsõnu mitte eriti armastav Sulev kohale jõudis
ja algatas mõttevahetuse, kuidas ikkagi öelda eesti keeles
genotsiid, oli kana juba läbi ja ta pidi sööma röstsaia
ketšupiga.