Eesti mees – nii halb, et peaaegu hea

Eesti naine on kangelane. Ta ei piirdu mugava äraolemisega, vaid võtab endale elult võimalikult suure väljakutse.

See väljakutse on: saada endale eesti mees. Viinalembeline, koos emaga elav mühakas, kelle kättesaamise raskus ületab kaugelt itaalia mehe tundlikkuse, ameeriklase rikkuse ja briti poissmehe seltskondlikkuse ahvatlused. “Elu eesti mehe kõrval on täis ­lõputut hämmastumist.” Situatsioon on tuttav juba meie rahvuseeposest – ka Kalevipojad otsisid viskevõistluseks võimalikult suured kivid, mitte ei hakanud killustikuga jändama. Kinoteatri uue stand-up-comedy tüüpidega on samamoodi, ainult kivide asemel on mehed: “Sa tahad midagi, mis sind proovile paneks. Ja see on eesti mees.”

“Võidab see...” on ühtaegu aus ja naljakas. Sealjuures pigem naljakalt aus, mitte ausalt naljakas. Sotsiaalne üldistus domineerib meelelahutuse üle, ehkki ka viimasest pole puudust. Mulle jättis kõige realistlikuma mulje öösel kell kolm sõbratarile helistava purjus autisti monoloog. Aga tegelikult on kogu tekst allutatud ühele kindlale printsiibile, mis laval ka lööklauseks formuleeritakse: “Eesti mees – nii halb, et peaaegu hea!”