Eesti mehe vägev utireetu

Veiko Märka külastas interdistsiplinaarse lavastuse "'Eesti meeste laulude"' proovi Kultuurikatlas.

Veljo Tormise

“Eesti meeste laulud”

Lavastaja Peeter Jalakas. Muusikajuht Tõnu Kaljuste. Kunstnik Reet Aus.

Kuna esietendus on siinsamas alles 7. juunil, on Peeter Jalakas üksikasjades veel üsna ebalev: “Ega mina ka ei tea, mis siin toimuma hakkab.” Lavaline liikumine kujuneb proovide käigus ning “purgis” pole veel midagi. Aga vähemalt kolm asja on kindlad. Esiteks: “Eesti meeste laulud” on orgaaniline jätk kahe aasta eest Naissaarel lauldud-mängitud samuti Tormise-ainelisele “Eesti naiste lauludele”. Teiseks: tegu on eelkõige muusikalise ja alles teises järjekorras teatraalse etendusega. Kolmandaks: kuna “Meestelaulude” aines on varem von Krahli egiidi all lavastatud “Eesti ballaadide” ja “Naistelaulude” omast tunduvalt hilisem, on ka nende meeleolu teistsugune, mehelikku rammu ja lusti pakkuv.

“Eesti naiste laulude” arvustustes on rõhutatud asjaolu, et kuna autorid olid peamiselt mehed (ainsa olulise erandina kunstnik ), siis oli kontseptsioon erapoolik. “Meeste laulude” tegijad on paraku samuti mehed. Ainsa teotahtelise naisena seirab proovi dirigent Veronika Portsmuth, tänu kellele see laulumeestevägi kokku saadigi. Kunstnik Reet Aus jätkab Naissaarel alustatud taaskasutuspropagandat, rikastades eesti meestemoodi vanade politseimantlite baasil.

Proovi esimesed poolteist tundi sisustab tansaanlasest tantsuõpetaja ­Arnold Chiwalala.

Esialgu tundub see kannikate võdistamine naljakas, aga kui juba kolmkümmend kaks takti paigas ja sünkroonis, tekib sama kõhe tunne nagu võis olla Briti ekspeditsioonivägedel teises Suulu sõjas. Isegi veel hirmsam, sest erinevalt Lõuna-Aafrika avamaastikest pole Kultuurikatlas kusagile põgeneda.

Lummuse murrab Eesti üks hinnatumaid tenoreid Mati Turi, kes pöörde asemel naerma hakkab ning kaaslastelt hoiatuse “Ära tee Eesti meestele häbi!” teenib. Mati (kes ilmselt oma väliste ja sisemiste parameetrite tõttu mängib õrna hingega sumomeest) võtabki ennast kokku. Rütmi taob tantsujuht tühjadel bensiinivaatidel. Aga etenduse instrumentaalsesse üldpilti kuuluvad Tõnu Kaljuste sõnul ka viiul, fagott, kontrabass, marimba ja akordion.

Hiljem rõhutab Jalakas, et seda tantsuproovi ei maksa tõsiselt võtta, võib-olla kasutatakse neid liikumisi ühes laulus, võib-olla hajutatakse mitme vahel. Mingi variandi kohaselt kasutatakse tantsu ühes tsükli laulus – “Tantsulaulus” – ning etendusse põimitud “Raua needmises”. Aga kõik võib muutuda.

Nagu ühel tõsisel meesteüritusel juhtub, on isikkoosseisu juba tabanud mõned (ajutised) kaotused. Jaak Johanson vaatab proovi laua taga istudes, kohvitops käes ja läikivad säärsaapad jalas. Aga silmast voolavad pisarad, sest silmapõletik ei lase jalga keerutada. Laulmist õnneks ei sega.

Tõsisem õnnetus tabas Arno Tamme Viljandi Kultuuriakadeemiast, kes käib üksnes kargu abil ringi. Kahe päeva eest läbielatud autoõnnetuse mõju on siiski juba taandumas ning proovi arenedes kasutab Arno karku üha rohkem taktikepina.

Arno on dramaturgiliselt etenduse kandvaim kuju. “Naistelauludes” oli ta poiss, kes viimases pildis avanevate küüniväravate vahel linnariietes toolil istus. Industriaalses keskkonnas esitatavates “Meestelauludes” on ta läbiv tegelane.

Etenduses mängivad von Krahli teatri näitlejad ning külalistena Mart Koldits ning Tõnu Aav, viimase osaks jääb küll vaid laulda. Taavi Eelmaa paotab loori dramaturgilis elt kontseptsioonilt.

“Me kehastame Eesti mehi – ei halvemaid ega paremaid kui nad päriselt on. Mina mängin sportlast, kes oma võimeid natuke üle hindab. Juhan Ulfsak on joodik – aga mitte tavaline külajoodik, vaid dändi. Laulame tagasihoidlikult, põhirõhu paneme näitlemisele, sest meie lauluoskus torkaks proffide kõrval liigselt silma.” Erki Laur kehastab kargajate ususekti liidrit, Koldits teadlast.

Jalakas võrdleb käsilolevat Tormise-lavastust eelmisega: “”Meestelaulud” on ajalooliselt nooremad. Nende žanrimääratlus võiks olla jant. Kõik karakterid tuletasime lauludest. Naisi on laval kaks. Üks toob mehe – Arno Tamme – siia ja teine viib ära.”

Lisaks elektrijaama aegadest pärit saalis olevale tehnikale ilmestavad etendust ka Harkovi traktoritehase menuk kolhooside loomise aegadest (Peeter Jalaka isiklik omandus) ning veidi moodsamad auto ja mootorratas.

Kaks tundi pärast tantsuproovi algust tuleb saali Kaljuste. Vaatab, õpetab, lööb takti ja manitseb, et tuleb õigel ajal käsi nipsutada ja “Piu! Piu!” hüüda.

“Las aga meie Mari tulla, küll mina teen talle jalad alla,” kõlab kümneid kordi, liikumist varieerides.

Maagiline sõna “utireetu”, mis laulus kordub, meeldib nii näitlejatele, lauljatele kui juhendajatele ning põhjustab mitu diskussiooni. Ulfsak selgitab Eelmaa­le, mis juhtub, kui soomlasele “utireetu” öelda. Keegi ei tea täpselt, mida see tähendab. Kaljuste arvab, et võiks küsida Paul-Eerik Rummolt, kes 1965. aastal rahvaluule ainetel “Meestelaulude” sõnad tegi.

Igatahes on see ilus sõna, mis sobiks suurepäraselt Eesti valitsuse uueks programmiks (konkreetsete majanduslike edusammude lubamine on ennast ju diskrediteerinud).

Proovipausi ajal leiab alatasa kapuutsi varju kaduv Ulfsak, et enne aafrika tantsule üleminekut peaks laulu saatma “made in Estonia” rütmika.

“Vaatame,” arvavad Jalakas ja Kaljuste. No vaatame.