Kadri Tüür (Lauri Kulpsoo)

Kadri Tüür on päritolult muhulane, ametilt muuseumitöötaja Tartus. Aga ka Eesti aktiivseim ökofeminist, vähemalt loengute pidamise ja teoreetilise ettevalmistuse mõttes. Ökofeminism uurib, kuidas naine ja loodus on ajaloos ühevõrra olnud meeste poolt ekspluateerimise ja allutamise objektid, püüdes ühtlasi lahendada ka selle domineerimise tagajärjel tekkinud olukordi.

Alates 1990ndate keskpaigast kuulub Kadri Tartu kirjandusrühmitusse Erakkond. Veel on Kadri olnud Muhu vallavolikogu esimees, kus muu hulgas viis läbi ökofeministliku uuenduse, osaledes istungitel rinnalapsega, ning 2005–2010 Muhu Muuseumi juhataja.

Kuna meie jutuajamist kuulsas Koguva külas, kus on Kadri päriskodu, kuulasid pealt ka tema kuueaastane poeg Lauri ja nelja-aastane tütar Roosi, ütlesid nemadki aeg-ajalt sõna sekka.

Ökofeminismi kohta lugedes selgub, et see pole pinnuks silmas mitte ainult meestele, vaid ka “tõelistele” feministidele. Miks?

Ettevaatlik suhtumine feministliku diskursuse raames on ilmselt seotud sellega, et lisaks analüüsivale ökofeminismile leidub päris palju new-age’likku loodusmüstika propageerimist, igasuguseid Maaema kummardamise palvusi. Nende elluviijad lähtuvad sellest, et naised on looduslike rütmidega rohkem seotud ja kuna mehed ei ole, siis ei tohi neid oma üritustele lastagi. Selline sügav naisspirituaalsus vaimus “Teie jääge ukse taha, kuni meie siin maailma päästame”.

Mina selliseid asju ei praktiseeri ega toeta, aga las nad siis olla olemas. Ökofeminismis on puntras koos igasuguseid liikumisi ja vaateid, sobivat niidiotsa leida on raske.

Kuidas su abikaasa ökofeminismi suhtub?

Huumoriga. Talle kui loodusteadlasele teeb see nalja. Ise on ta ornitoloog, uurib kahlajate elupaigaeelistusi. Me vaidleme üldse igasuguste asjade üle, kus humanitaar- ja loodusteadused erinevaid vaatepunkte võimaldavad. Oleme nende vaidluste käigus mõlemad tublisti edasi arenenud.

Miks meil on olemas ajakirjad Eesti Naine ja Eesti Loodus, aga Eesti Meest ega Eesti Linna ei ole?

Eri põhjustel ilmselt. “Eesti mees” on normaalparadigma ja seetõttu nemad nišiajakirja ei vaja, by definition. Eesti mees võib lugeda mis tahes ajakirja. Eesti Linna ei ole, sest ei ole Eestis linna. EKAs siiski näiteks urbanistikat miskipärast õpetatakse.

Kes on ökofeministide ideoloogilised vastased? Ökoseksistid? Või on kõik mehed loomult urbanistid?

Vaenlase otsimine on valesti püstitatud küsimus. On ebamõistlikud praktikad, milles enamal või vähemal määral osaleme kõik. Tähtis on need praktikad ära tunda, nende põhjustele jälile saada ja konstruktiivseid alternatiive esitada. Konkreetne näide on arutu kaevanduste puššimine, kas või Tuhala karstiala ümbruses. Kui mingisugused mehaanikud ütlevad, et vee alt kaevamine on võimalik, siis see on valitsuse silmis argument. Aga kui kohalikud ütlevad, et nende kaevud kuivavad ära, siis see ei ole. Ökofeminismi toel võiks saavutada seda, et inimlikud argumendid oleksid sama olulised kui rahas mõõdetavad.

Mida reaalset ökofeministid ära on teinud?

Kui õnnestuks osalist tööaega võimaldav paindlikkus tekitada, oleks juba palju tehtud. Ilma ökofeminismi sildita praktikat on aga palju. Näiteks üks Lõuna-Eesti omavalitsus kutsus emadepäeva puhul puude ümber linte siduma, see on ju puhtalt loodust ja emadust ühendav rituaal. Väga paljud naised teevad väga palju ära ilma end ökofeministina teadvustamata. Näiteks hoidiste tegemine omakasvatatud viljadest muudab meid tööstuslikust tootmisest sõltumatumaks.

Aafrikas on naised suutnud ära hoida metsade mahavõtmist, mis sooviti asendada monokultuuridega. On istutatud puid, et erosioon maapinda ära ei viiks. On teadvustatud tööstus- ja tuumajäätmete ladustamise kohutav ohtlikkus. Mitmel pool USAs on tuumajäätmete laod rajatud marginaalsete rühmade – lahkusuliste, indiaanlaste, latiinode elukohtade lähedale. Tulemused on väga valusalt näha naiste ja laste peal: rinnavähk, mis nõuab rindade äralõikamist, katkevad rasedused, täiesti vormitutena sündivad looted, mis elavad vaid paar tundi ja mida emadele ei näidatagi, sest nad ei meenuta ju inimest. Mehed ei pruugi kõiki neid asju nähagi.

Miks naised ikkagi keskmiselt vanemaks elavad kui mehed?

Võib-olla on meestel rohkem stressi oma ülemusliku positsiooni säilitamise pärast. Võib-olla oleks tarvilik üle vaadata meie kultuuris meestele esitatavad nõudmised? Võib-olla on need liiga suured, et mehed nii vara surevad?

Seoses ökofeminismiga lugesin, et Somaalia naised kasutavad kehamaalinguid, et nende abil ämmaemandale märku anda, et nad ei soovi oma vastsündinud tütre ümberlõikamist. Kõvasti välja öelda nad seda ei julge. Kas ka Eesti naistel on selliseid sõnumeid, mida oleks parem mitteverbaalselt üksteisele edasi anda?

Enamik maailma sõnumitest antakse edasi mitteverbaalsete vahenditega, sealhulgas naiste vahel. Kristi Jõeste on uurinud Kihnu körtide semiootikat. Ta seletab üksipulgi, milliseid tähendusi kannavad näiteks seelikutriibud. Ja kuidas need teadlikule vaatajale naise staatusest, vanusest, perekondlikest sündmustest – ja muidugi ka maitse-eelistustest – märku annavad. Kõige lihtsam näide: kui peres on lein, ei kanta mitte punase-, vaid sinisetriibulist körti. Selliseid nüansikesi on täis kõik rahvariided, aga ka subkultuuride riietus, tätoveeringud. Somaalia näide on eksootiline, aga üldine praktika väga tavaline.

Kuidas suhtud Fideelia-Signe Rootsi algatusse paljaste rindadega ringi käia? On see ökofeministlik?

Kindlasti on feministlik mõte see, et keha on naise enda oma ja ta peaks ise saama otsustada, mida ta sellega peale hakkab. Imetamiskogemusega inimesena ütlen siiski, et paljaste rindadega ringi käia on minu meelest üldiselt ebatervislik.

Kumb on parem: matriarhaat või patriarhaat?

Ei ole kindel, et kumbki neist üldse puhtal kujul on eksisteerinud. Tegu on mudelite, ettekujutustega. Reaalses elus peavad naised ja mehed sotsiaalsete süsteemide ülesehitamiseks koostööd tegema. Isegi patriarhaalne süsteem ei saa püsida naiste abita. Mingil määral näen matriarhaadi elemente traditsioonilises eesti külaelus, kus arvamusliidriks on kõige vanem naine. Näen selles palju positiivset. Nii tehakse tõenäoliselt alalhoidlikumaid ja tulevikuga (lastega) arvestavaid otsuseid. Vanu naisi tasuks praegugi rohkem kuulata.

Kes on Eesti kõige ökofeministlikumad kirjanikud?

Siin tuleb teha eristus. Esiteks teadlik ökofeministlik või selle ideoloogiast lähtuv kirjandus. Teiseks ökofeministlikust vaatepunktist hästi analüüsitavad kirjandusteosed.

Programmiliselt (öko)feministlikku kirjandust on meil praktiliselt olematu hulk – ehkki näiteks suur osa Merca loomingust on minu meelest täis ökofeministlikku vunki. Mingil määral naisõiguslikust vaatepunktist kantud on Reed Morni, Leida Kibuvitsa, Aira Kaalu looming.

Kui Sofi Oksaneni lugeda Eesti kirjanikuks, siis tema looming allub hästi ökofeministlikule analüüsile, olen seda ise katsetanud. Siis Kati Murutar, kelle “Naisena sündinud” on väga huvitav teos, kui uurida, millistele põhimõtetele autor viitab, kui ta naise bioloogilisust kujutab. Ka Kristiina Ehin. Tema “Kaitsealas” ühinevad naisvaatepunkt ja loodushoid. “Emapuhkuses” on esil emaduse kogemus ja seda saab edastada eeskätt naine. Veel 20 aastat tagasi oleks sellist luulet häbenetud või triviaalseks peetud. Ehin on suutnud näidata naise reproduktiivfunktsiooni vaimset mõõdet.

Mida sinult loengute järel kõige rohkem küsitakse?

Väga palju ma neid pidanud ei ole, aga kõige tüüpilisem suhtumine on: OK, kena jutt, aga mis kasu on sellest rahvamajandusele. Meie ees seisavad ju palju suuremad ülesanded – tuleb näiteks majanduskriisist välja tulla, kas sul millestki targemast rääkida pole. Miks sa isamaa päästmisega ei tegele, vaid ajad õige kahtlase väärtusega kapriisijuttu?

Just nagu ökofeminism ei olekski kõige tõhusam isamaa päästmise viis. (“Kas on?” küsib Lauri. “Praegu pole,” vastab Kadri. “Aga võiks olla.”)

Kuidas sa ökofeministina Andrus Ansipisse suhtud?

Ta võiks ökofeministlikumalt mõelda, sellest oleks kasu kõigile. Üks suur segment ökofeministlikust mõtteviisist on seotud elukeskkonna suhtes tehtavate otsustega – kuidas need mõjutavad naiste ja laste tervist ning elukvaliteeti (millega seoses muutuks paremaks ju ka meeste elukvaliteet). Valitsuse retoorikas on esikohal majanduskasvu puuslik. Aga see puuslik pole koduloom, piima ei anna, ellujäämise seisukohalt tähtsust ei oma.

Üks väga oluline ja kergesti teostatav muudatus oleks valitsuse konkreetne positiivne programm, mis soosiks osalise tööajaga töötamist ja seda vastava maksupoliitikaga toetaks. Praegu ei ole osalise tööajaga töötaja pidamine tööandja jaoks maksukoormuse tõttu kasulik, ehkki see võimaldaks kõigil töövõimelistel inimestel oma aega ja energiat märksa paindlikumalt kasutada. Vaikimisi peetakse kõige mõistlikumaks variandiks, et iga inimene istub viis päeva nädalas kella üheksast viieni ühes kohas, selle asemel, et ilusa ilma korral näiteks aiatööd teha ja vajalikud kirjad hoopis õhtul ära saata. See süsteem võimaldaks ka laste kõrvalt tööl käia, näiteks neli tundi päevas kaheksakuuse lapse kõrvalt. Või lubaks teha kas või nädalase tööpausi, mis hiljem tagasi tehakse. Muidugi nõuab osaline tööaeg suuremat töötaja-töövõtja vahelist intellektuaalset pingutust ja kommunikatsiooni kui tüüpilise töölepingu allakirjutamine ja kaheksatunnine tööpäev.

Minu enda töösuhe Eesti Kirjandusmuuseumiga võimaldab paindlikku tööaja kasutamist, nii et siin ei ole mul ette heita midagi. Vastupidi, Kirjandusmuuseumis on väga tore projektijuht olla.

Milles su töö täpsemalt seisneb?

Väga keeruline küsimus. Meil oli suvel klassi kokkutulek, kus ma jäin hätta, kui proovisin lihtsate sõnadega seletada, mida ma teen. Ainsana sai minust aru klassivend, kes on samuti projektijuht, ehkki veetrasside paigaldamise alal.

Loome selle projekti käigus kirjandusmuuseumi väärtuslikumatest arhiivimaterjalidest digitaalsed koopiad ning süsteemi nende säilitamiseks ja kasutamiseks, mida saaks edaspidi ka laiendada. Suur osa minu tööst on koordineerimine ja bürokraatia. (“Artiklite kirjutamine,” lisab Lauri. “Ei, see on puhas lõbu,” vaidleb Kadri vastu.)

Kuidas sul ka luuletamisega läheb?

Luuletama hakkasin juhuslikult, alustasin vemmalvärssidest, natuke arenesin edasi Kuressaares keskkoolis käies, natuke rohkem Tartu ülikoolis eesti filoloogiat õppides. Erakkonda sattusin, kuna olin... (Lauri: “Ainulaadne!” Üldine naer.) Minu esimese ringi tuttavad kuulusid sinna.

Erakkonna tegevuse kohta ei sobi kasutada aktiivseid verbe, ta lihtsalt “tekkis”. Pole olnud mingeid plaane, kes sinna kuuluvad, milliseid ühisasju teha. Miks ma luuletamisest loobusin – leidsin, et viljakam on oma energiat muudes valdkondades kasutada. Üks põhjus oli ka Marko Kompus. 1998. aastal läksin Tartust ajutiselt ära ja Marko jäi mu korterit hoidma. Aeg-ajalt Tartus käies nägin siis pealt, kuidas tõesti pühendunud luuletaja töötab. Ta elas luule seisundis, mõeldes pidevalt sellele, kuidas iga oma kogemust luuleks vormida, kirjutas iga päev. Leidsin, et mina pole selleks suuteline. Neid, kes suudavad, ongi väga vähe.

On objektiivne fakt, et olen ainus erakkondlane, kellel oma raamatut ilmunud pole. Aga ei ole välistatud, et see kunagi tuleb. Praegu pean blogi ja poetan vahel sinna oma seotud kõnes tekstikesi. Teiste erakkondlastega suhtlen ikka. Paari nädala eest sõitsin läbi Raplamaa ja Lelle tee otsas tuli meelde, et seal elab ju Mathura. Sattusime lastega tema juurde puulõhkumistalgutele, väga mõnus oli.

Keda sa oma tütrest kasvatada tahad?

Head ökofeministi.

Aga pojast?

Niisama head inimest. (“Head sportlast,” täiendab Lauri.)

Oled olnud ka omavalitsusjuht. Kuidas see välja nägi?

2005-2009 olin Muhu vallavolikogu esimees, 2002-2005 lihtliige. Selle aja kohta ei saa öelda “poliitika”. Aga töö oli tõsine. Muhus on nii, et need, kes otsustavad kandideerida, teevad seda väga tõsiselt. Pean volikogu kiitma, sest osalesin selle töös mõlema lapsega ja vajaduse korral andsin neile istungite ajal ka rinda. Volikogu liikmed kannatasid selle vaikides välja, kuigi ma ei tea, mida nad mõtlesid.

Suutsime koos näidata, et väikese lapse ema ei pea ahju taha pugema, vaid saab ühiskondlikus elus osaleda. Lapse saamine ei muuda naist kuidagi rumalamaks. Rasedus ei ole haigus ja laps ei ole puue.

Meil õnnestus volikogu varasemaga võrreldes tööle panna väga regulaarselt ja korrapäraselt, kuigi ma muidu ei ole väga korrapärane inimene.

Ehk sellepärast, et inimesed tulid vaatama, kuidas sa last imetad?

Vaevalt küll.Kadri TüürSündinud 1975. aastal Muhus. Lõpetas Kuressaares Saaremaa Ühisgümnaasiumi; Tartu ülikooli bakalaureusekraadiga kirjanduse erialal. Magistrikraad võrdlevas kirjandusteaduses Turu ülikoolist ja semiootikas Tartu ülikoolist. Doktorantuuris Tartu ülikooli semiootika osakonnas.

1995 osales Kadri populaarses telemängus “Reisile sinuga” küsijana ning võitis reisi oma keskkooliaegsesse kodulinna Kuressaarde.

Muhu vanal luteri surnuaial leidub Kadri Tüüri haud. Tegu on Eesti esiökofeministi vanavanaemaga, kelle järgi talle ka nimi pandi.

Potentsiaalsetel ökofeministidel soovitab Kadri maailmapildi rikastamiseks lugeda esimest Eesti feminismi (soouuringute) õpikut, mis äsja Raili Marlingu koostatuna ja toimetatuna ilmus. (loe lk ...)