24.10.2008, 00:00
Eesti oma rock kui monument
Perverssel moel kinnistas 70ndatel paika pandud Eesti popmuusika kaitsepositsioonid nõukogulik arusaam popkultuurist, kirjutab Tõnis Kahu.
Kui minusugused – kriitikud, see tähendab – panevad arvustatud
plaatidele numbrilisi hindeid, pole see tegelikult üldse tobe.
Mõelgem sedamoodi, et selline jaotus aimab tahes või tahtmata
järele kõige üldisemat väärtusekvivalenti, mis meie
elu korraldab – raha nimelt –, ja asetab nõnda muusika
kujuteldavasse turusituatsiooni. Jah, kindlasti peaks leiduma
väärtust v ä l j a s p o o l turu mõõtkavasid, aga
isegi sel juhul tahame teada, mis on parem – see või too teine.
Ja siit jõuame küsimuseni, mis mind täna huvitab:
kas me mitte ei kasuta eri mõõtkava kodumaise ja välismaise
popmuusika jaoks? Kas hinne “7” Ameerika R&B-lauljale on
seesama mis “7” Eesti indie-bändile? Selliseid küsimusi
on minult päriseltki küsitud ja oodatud seejärel kardinaalselt
erinevaid vastuseid – kord kinnitust sääraste reitingute
universaalsusele (turu globaalsusele), siis jälle nõudes Eesti
popmuusikale täiesti oma mõõtkava (turu kaitset).
Eesti popmuusikast on täna täiesti võimalik kirjutada nii,
et me sinnapoole oma rahvuse piire piiluma ei lähe – isegi kohalikke
venelasi mitte. Meil on parajalt oma produktsiooni, mitmeid oma staare, omajagu
klatši ja kurioosumeid. Meil on näiteks äsja teatrisse toodud
rahvusliku rock’i lipulaev Ruja ja meil on laulva revolutsiooni
püsiv sümbol Tõnis Mägi.
Need kaks on seda
edukamad, mida vähem me nende muusikat koost lahti võtame, mida
enam me jätame neile helidele puhta, sümboolse staatuse. Nad
mõlemad on justkui unikaalsed ja suur osa eestlastest on kindlad,
et seda unikaalsust ei suuda keegi “väljastpoolt” kunagi
mõista. Igatahes just selliste argumentide valguses tahaksin ma teha
teistmoodi – lausa kiuslikult rõhutada nende kontekstuaalsust:
kuidas Ruja sõltus 70. aastate progressiivse rock’i
üldtunnustatud võttestikust ja Mägi filtreeris “musta
muusikat” nii, nagu seda nõudsid 80. aastate autentsusereeglid.
Just neil juhtudel, kui “Eesti oma rock” katsub kontseptsioonina
esitada mõnesugust moraalset ülimuslikkust, ei saa ma seda
tõsiselt võtta. See oleks igasuguste sõnastuste, teooriate
ja tõlgenduste lõpp. See oleks monument, eksponaat, mille
läheduses valjusti ei räägita.
Eesti rock’i
kaitsepositsioonid ja tõrjereaktsioonid pandi paika juba 70. aastatel.
Perverssel moel kinnistas seda just nõukogulik arusaam popkultuurist.
Idee oli esiteks mitte lubada noortekeskse popteadvuse teket koos sellesse
kodeeritud põlvkondade konfliktiga ja teiseks eraldada Eesti popmuusika
võimalikult välismaisest. Seega võis Eesti popmuusika
eksisteerida niivõrd, kuivõrd nn tarifitseerimiskomisjonide abiga
sai sealt eemaldatud kõik liialduslik ja sotsiaalselt plahvatusohtlik.
See oli turukaitse ideoloogiline mehhanism, mis praktikas, tõsi
küll, õnneks kuigivõrd ei töötanud.
Kuid hoopis teistsuguste argumentidega kordasid sama skeemi 1979. aastal
alguse saanud Tartu Muusikapäevad, mis lõid muusikutele Vanemuise
saali omamoodi turusuhetest ja tarbijatest vaba laboratoorse
atmosfääri, nii et Vene kriitik Artjom Troitski rääkis
tunnustavalt Tartust kui “looduskaitsealast”, kus mujal välja
surnud vormid häireteteta edasi õitsevad. Taas kord oli muusika
väärtus n-ö tekstuaalne, peidus muusikas eneses, kunstniku
pretensioonides ja püüdlustes, mitte sotsiaalses funktsioonis.
Pop oli määratletud selle kaudu, millest ta koosneb, ja mitte selle
kaudu, mida ta t
eeb.
80. aastate teist poolt võib selles kontekstis
mõnevõrra pateetiliselt nimetada tarbijate mässuks.
Me kõik tahtsime rahvusvahelist massikultuuri, tunnistagem seda.
Me kõik tahtsime popkultuuri “standardiseerumist” selles
tähenduses, nagu see oli iseloomustanud Lääne kapitalismi kunagi
enne massikultuuriga seotud hirme. Ehk siis me tahtsime popmuusikat, mis
vastaks teatud kvalitatiivsele tasemele, mis mõistaks ja jagaks teatud
rahvusvahelise kõneviisi nüansse, oskaks kuulata ja kaasa
rääkida. Eesti rock-muusika lakkas olemast tervik, jagunes mitmeti
– vanaks ja uueks, eestimeelseks ja kosmopoliitseks.
Polnud
juhus, et just sedaaegu sündis institutsioonina Eesti rock-žurnalism ja
asus otsima, seda, mida ta – tema enese väitel – on
tänaseks juba ka korduvalt leidnud. Meie päralt on ju küllaga
neid, kes nüüd juba oskavad mängida nendesamade universaalse
kultuuridialoogi nüanssidega, valdavad koode ja kõrvalekaldeid,
tunnevad John Peeli raadiosaateid ja New Musical Expressi kaanestaare ja
viimaseid hip-hop-miksinguid. Meil on Röövel Ööbik ja
Chalice ja Eplik ja kogumik “Eesti dubstep”. Meil on vist
tõesti peaaegu kõik olemas. Me oleme süsteemis sees –
see kõik kuulub meile, kui vaid tahame.
Iseasi, et seda
“meie” mõõtkava on üha raskem leida ja Eesti
muusikapress peab selle otsimisega ometi paratamatult kuidagi tegelema.
Tagantjärele on minu kahe aasta taguse raamatu (“Viis +
sõnad”) kõige olemuslikum aspekt tegelikult mõneti
ka tema kõige kurvem. Ja nimelt – ma konstrueerisin Eesti
popmuusika kui privaatse tarbimisühiku ja mitte kui avaliku sündmuse.
On omamoodi tunnustus popkultuurile, mis mahub oma kehalisest materiaalsusest
sõltumatult iPodi. Aga ma usun, et keegi võiks kuidagi pendlit
vastassuunas lükata ja seda muidugi ka tehakse. Ehk siis – kui keegi
teab midagi Eesti popmuusika identiteedi kohta, siis rääkigu sellest
kiiresti. Sest küsimus iseenesest ei saa kuhugi kaduda.