Ja siit jõuame küsimuseni, mis mind täna huvitab: kas me mitte ei kasuta eri mõõtkava kodumaise ja välismaise popmuusika jaoks? Kas hinne “7” Ameerika R&B-lauljale on seesama mis “7” Eesti indie-bändile? Selliseid küsimusi on minult päriseltki küsitud ja oodatud seejärel kardinaalselt erinevaid vastuseid – kord kinnitust sääraste reitingute universaalsusele (turu globaalsusele), siis jälle nõudes Eesti popmuusikale täiesti oma mõõtkava (turu kaitset).


Eesti popmuusikast on täna täiesti võimalik kirjutada nii, et me sinnapoole oma rahvuse piire piiluma ei lähe – isegi kohalikke venelasi mitte. Meil on parajalt oma produktsiooni, mitmeid oma staare, omajagu klatši ja kurioosumeid. Meil on näiteks äsja teatrisse toodud rahvusliku rock’i lipulaev Ruja ja meil on laulva revolutsiooni püsiv sümbol Tõnis Mägi.


Need kaks on seda edukamad, mida vähem me nende muusikat koost lahti võtame, mida enam me jätame neile helidele puhta, sümboolse staatuse. Nad mõlemad on justkui unikaal­sed ja suur osa eestlastest on kindlad, et seda unikaalsust ei suuda keegi “väljastpoolt” kunagi mõista. Igatahes just selliste argumentide valguses tahaksin ma teha teistmoodi – lausa kiuslikult rõhutada nende kontekstuaalsust: kuidas Ruja sõltus 70. aastate progressiivse rock’i üldtunnustatud võttestikust ja Mägi filtreeris “musta muusikat” nii, nagu seda nõudsid 80. aastate autentsusereeglid. Just neil juhtudel, kui “Eesti oma rock” katsub kontseptsioonina esitada mõnesugust moraalset ülimuslikkust, ei saa ma seda tõsiselt võtta. See oleks igasuguste sõnastuste, teooriate ja tõlgenduste lõpp. See oleks monument, eksponaat, mille läheduses valjusti ei räägita.


Eesti rock’i kaitsepositsioonid ja tõrjereaktsioonid pandi paika juba 70. aastatel. Perverssel moel kinnistas seda just nõukogulik arusaam popkultuurist. Idee oli esiteks mitte lubada noortekeskse popteadvuse teket koos sellesse kodeeritud põlvkondade konfliktiga ja teiseks eraldada Eesti popmuusika võimalikult välismaisest. Seega võis Eesti popmuusika eksisteerida niivõrd, kuivõrd nn tarifitseerimiskomisjonide abiga sai sealt eemaldatud kõik liialduslik ja sotsiaalselt plahvatusohtlik. See oli turukaitse ideoloogiline mehhanism, mis praktikas, tõsi küll, õnneks kuigivõrd ei töötanud.


Kuid hoopis teistsuguste argumentidega kordasid sama skeemi 1979. aastal alguse saanud Tartu Muusikapäevad, mis lõid muusikutele Vanemuise saali omamoodi turusuhetest ja tarbijatest vaba laboratoorse atmosfääri, nii et Vene kriitik Artjom Troitski rääkis tunnustavalt Tartust kui “looduskaitsealast”, kus mujal välja surnud vormid häireteteta edasi õitsevad. Taas kord oli muusika väärtus n-ö tekstuaalne, peidus muusikas eneses, kunstniku pretensioonides ja püüdlustes, mitte sotsiaal­ses funktsioonis. Pop oli määratletud selle kaudu, millest ta koosneb, ja mitte selle kaudu, mida ta t eeb.


80. aastate teist poolt võib selles kontekstis mõnevõrra pateetiliselt nimetada tarbijate mässuks.


Me kõik tahtsime rahvusvahelist massikultuuri, tunnistagem seda. Me kõik tahtsime popkultuuri “standardiseerumist” selles tähenduses, nagu see oli iseloomustanud Lääne kapitalismi kunagi enne massikultuuriga seotud hirme. Ehk siis me tahtsime popmuusikat, mis vastaks teatud kvalitatiivsele tasemele, mis mõistaks ja jagaks teatud rahvusvahelise kõneviisi nüansse, oskaks kuulata ja kaasa rääkida. Eesti rock-muusika lakkas olemast tervik, jagunes mitmeti – vanaks ja uueks, eestimeelseks ja kosmopoliitseks.


Polnud juhus, et just sedaaegu sündis institutsioonina Eesti rock-žurnalism ja asus otsima, seda, mida ta – tema enese väitel – on tänaseks juba ka korduvalt leidnud. Meie päralt on ju küllaga neid, kes nüüd juba oskavad mängida nendesamade universaalse kultuuridialoogi nüanssidega, valdavad koode ja kõrvalekaldeid, tunnevad John Peeli raadiosaateid ja New Musical Expressi kaanestaare ja viimaseid hip-hop-miksinguid. Meil on Röövel Ööbik ja Chalice ja Eplik ja kogumik “Eesti dubstep”. Meil on vist tõesti peaaegu kõik olemas. Me oleme süsteemis sees – see kõik kuulub meile, kui vaid tahame.


Iseasi, et seda “meie” mõõtkava on üha raskem leida ja Eesti muusikapress peab selle otsimisega ometi paratamatult kuidagi tegelema. Tagantjärele on minu kahe aasta taguse raamatu (“Viis + sõnad”) kõige olemuslikum aspekt tegelikult mõneti ka tema kõige kurvem. Ja nimelt – ma konstrueerisin Eesti popmuusika kui privaatse tarbimisühiku ja mitte kui avaliku sündmuse. On omamoodi tunnustus popkultuurile, mis mahub oma kehalisest materiaalsusest sõltumatult iPodi. Aga ma usun, et keegi võiks kuidagi pendlit vastassuunas lükata ja seda muidugi ka tehakse. Ehk siis – kui keegi teab midagi Eesti popmuusika identiteedi kohta, siis rääkigu sellest kiiresti. Sest küsimus iseenesest ei saa kuhugi kaduda.