Noorkuu “Lapsepõlve laulud”

Noorkuu “Lapsepõlve laulud”
(NKR Events)

Noorkuu on juba päris pika ajalooga bänd ning nende vokaal sama sile ja viks nagu nende soengud ja värvilised kampsikud plaadikaanel. Ka repertuaar on puhas lastelaulude klassika rongijuhist piilupartide, ülbete põite ja peoloomast mutionudega. Oleks nagu veidi igavavõitu kombinatsioon? Nojah, veidi steriilne küll, aga mitte igav, seaded on üsna vaimukad ja igasugu naljakas häälitsemine läheb lastele ka hästi peale. Laulude vahele pikitud jutud muutuvad täiskasvanule pärast esimest kuulamist tüütuks, aga laste võime asju kümneid kordi üle kuulata on ju kõigile vanematele teada. 

Plaat lastele, kes (loodetavasti) kasvavad vitsata. 7

Tõnu Raadik “Jõuluvõlu”

(Tõnu Raadik)

Ainus plaat nimekirjas, mis end otsesõnu jõuluplaadiks nimetab. Pehmetes toonides kaanejoonistus leevikeste, kibuvitsamarjade ja lumememmega sobib siia tõesti, sest laulud on ka sellise pastelse kõlaga ja turvaliste, aga päris teravmeelsete tekstidega. Musamari laululapsed on esitajatena hea valik, nad puhuvad tõesti lugudele elu sisse, ning kuigi viimase loo esitaja Kristjan Kasearu on lisatud maiuspalaks, siis mis seal salata, lapsed jätavad sügavama mulje. 7

“Minul on – Venno Loosaare laulud lastele”

(Turbotigu)

SEE on hea plaat! Suurejooneliselt tehtud ka muidugi: nii bänd kui solistid on all-stars koosseis, mis võiks Eesti Live Aidi mõõdu välja anda. Ain ja Ivo Varts, Margus Kappel ja Raul Vaigla, Ines, Koit Toome, Iff, ja nii edasi-edasi, Meero muusiku lasteansambel ka lisaks. Aga mis veelgi tähtsam: Venno Loosaare laulud väärivad sellist koosseisu. Pärast aastatepikkust Otto-Triinu ja muude kähmikute kehastamist on Loosaar lasteteemas nagu kala vees – laulud ja luuletused särtsuvad vaimukusest (ja sugugi mitte ainult teksti poolest). Juba esimene, rongisõidulugu, lööb hoobilt vere vahule, aga plaat ei koosne üksnes rahmeldamisest. 

Kiri kaanel ütleb, et plaat sisaldab laulude noote – arvasin algul, et see on eksitus, sest bukletil olid ainult tekstid. Aga kui plaadi arvutisse pistsin, selgus – ongi! Super-puper. 10

“Limpa laulud: CD ja noodivihik lauludega lavastusest “Limpa ja mereröövlid””

(Ugala Teater)

Limonaadisiga Limpa on vist ainus Eesti kaubamärk, kes on kasvanud kirjandustegelaseks. Raamat oli lõbus, limonaadist ei hooli mu lapsed endiselt, aga siga on südamelähedane. Limpa laulude plaat hakkab tänu kollasele noodivihikule poes hästi silma, aga kõlab kui üsna keskpärane lasteetenduse heliriba, mis etendust nägemata kõrvale palju ei paku. Seda, jah, täiskasvanu mätta otsast. Neist neljast plaadist on see Mirjami (9) ja Miina (5) kindel lemmik. Näputäis lisapunkte siis selle eest. 6