Kõige karmim lugemine oli Haavio-Mannila "Seksuaalsed tavad ja käitumine Eestis", kust selgus, et ilmselt just tõsiste majandusprobleemide ja vildaka sotsiaalpoliitika tõttu tegi lapse sünd õnnelikuks vaid alla poole lapsevanematest Eestis. Samuti olid inimesed võrreldes soomlaste ning rootslastega oma sugueluga üsna rahulolematud.

Olev Poolamets, miks Eesti Akadeemiline Seksoloogia Selts koos käib?

Seksoloogia on osa kultuurist. Selts ühendab eri organisatsioonidesse kuuluvaid inimesi, ennekõike neid, kes huvitatud seksoloogiast süvitsi, nii ei ole me konkurendid vahetut seksuaalharidust pakkuvatele organisatsioonidele, nagu Eesti Seksuaaltervise Liit või Assotsiatsioon Anti-AIDS jne, pigem praegu ja perspektiivis professionaale ühendav organisatsioon, mis loodetavasti saab aidata kehtestada ühiseid baaskoolituse standardeid spetsialistidele, esimesed sammud ses suhtes on tehtud. Visioonid on toodud raamatu kahes viimases osas.

Seltskond on huvitav ja värvikas, avatud uutele tulijatele, kes valdkonnast süvitsi huvitatud. Tallinnas Tatari 12 asuva kontori eesmärk on luua raamatukogu ja töötamise koht, kus eri valdkondade inimesed saaksid uurimistööks vajalikku informatsiooni.

Kes oli selle raamatu algatajaks?

Algatajaks olid professor Elina Haavio-Mannila ja dotsent Osmo Kontula, kelle uuringud Eesti kohta olid ilmunud soome ja inglise keeles, aga mitte eesti keeles. 2003. aastal oli kliinilise seksoloogia kongress ja siis otsustasime, et teeme ära. Ennekõike on tegu kollektiivse tööga, kus kõigi panus on erakordselt oluline – see, mis muudab raamatu elavaks. Omaette väärtus on ka see, et see ühendab eri generatsioonide uurijaid. Raamat on kihiline ja enamasti ühesed vastuseid ei anna, nii nagu see seksuaalsuse valdkonnas ongi. Samas on seksuaalsuse ajaloo seisukohalt ikka palju valgeid laike.

Tuleb ka esile tõsta varasemaid uurimusi. Soomere "Väike Eesti seksiraamat" ja Luhaääre mõned teosed olid omal ajal väga head. Kõik oleneb kontekstist ja kui küpsed me oleme.

Kas Eesti seksuaalkultuuris on midagi eripärast? Nii-öelda rahvuslikku?

Me ei tea, mis see võiks täpselt olla, aga me mõtleme selles suunas. Arvan, et Eestis on küllaltki suur vabadus rääkida igasugu teemadel. Arvan, et Eesti on üks avatud kolgas siin maailmas. See ei ole paha. Me oleme kahe maailma – Ida ja Lääne – sümbioos.

On väga oluline, et me lihtsalt ei kopeeriks mujal kasutatavaid mudeleid, meie kultuur on isenäoline. See puudutab näiteks HIV-ennetust. Ka ei saa seksuaalsusest rääkida ilma teatud üldaktsepteeritud baaseetiliste kontseptsioonideta.

Praegu on taas kord aktuaalne homoabielude teema. Kas arusaam normaalsusest suguelus on pigem kultuuriline? Või on olemas ka puhtmeditsiinilist vahetegemist?

Eri kultuurides, usundites on normaalsust erinevalt konstrueeritud. Meditsiinilises mõttes on väga lihtne, klassifitseeritakse igasugu haigusi ja kui mõni diagnoos ära kaob, nagu homoseksuaalsus, siis pole see ju halb. Kultuur määrab päris palju ja käib samas ka mingeid spiraale pidi. Alles see oli, kui homoseksuaalsus oli karistatav ja samas meestevahelise arveteõiendamise viisiks, omamoodi Gulagi arhipelaagi jätkuks mu meelest. Piir kulgeb eeskätt võrdsete vastutustundlike partnerite ja vägivalla juures.

Samas on ka hedonistlikke nautlejaid alati olnud.

Aga vahekorrad laste ja loomadega?

Need on kultuuri eri pooled. Varjatud, tumedad tahud. Eesti kultuuris pole need olnud kunagi väga levinud. Samas täpsemad uuringud nendel teemadel puuduvad, pedofiiliat on käsitlenud raamatus Lemme Haldre, üht teist oskaks zoofiiliast Eesti ajaloos kindlasti pajatada Teet Veispak vanade kohtulugude põhjal.

Millised on praegu tõusvad trendid?

Tendentsid on vastuolulised. Ajastud muutuvad väga kiiresti: stagnaajast oleme jõudnud peaaegu virtuaalmaailma. Näiteks Kai Haldre kirjutab, et abort on olnud paljudele naistele nende identiteedi osaks. Positiivne trend on suurem avameelsus ja võimalus erinevate nähtuste analüüsiks, avalikuks debatiks. Kui aidata ei saa, on raske käsitleda näiteks meeste erektsioonihäireid, naiste seksuaalelu probleeme, lastetust, rahvastiku vananemist.

Miks ikkagi tehakse nii palju aborte? Kusjuures siiani on suur kordusabortide arv (1996.–2002.aastal katkestas abordipatsientidest ligikaudu 68% teise või enama raseduse, lk 251).

Suurel määral tuleneb see Nõukogude minevikust, kuid see ei ole olnud ainult Eestile omane tendents. Sama on olnud nii islamimaades kui ka Läänes. Kõik oleneb ühiskonna küpsusest.

Palju oleneb vist üldlevinud väärtushinnangutest.

Väärtustega on asi üsna keeruline, teatud perioodil on kehtinud topeltmoraalid. On teemasid, millest pole üldse räägitud, ja on olnud ka nii-öelda meeste ja naiste asju. Ka graafikust näeme, et naiste ja meeste poolt raporteeritud abortide arv pole ühesugune. Ilmselt on teema olnud sugude vahel probleemiks.

Miks on nii, et statistika järgi on meestel olnud rohkem partnereid kui naistel? Kust see lõhe tuleb? Kas see on seotud inimeste "minapildiga"? Ühiskonnas levinud väärtushinnangutega? Või meeste suurema homoseksuaalsusega?

See pole ainult Eestis, ka teistes kultuurides on nii. Loomulikult pole siin lõplikke vastuseid. Äkki on nii, et nagu ehk mehed partnerite arvuga paberil üle pingutavad, siis vastavalt naised märgivad neid vähem. Sotsiaalselt pole ju heaks kiidetud, kui naisel on palju enam kui üks partner, vähemalt vanemates generatsioonides. Lühidalt, kes seda teab?

Samasuguseid statistilisi vasturääkivusi võib näha ka mujal. Näiteks, miks masturbeerivad Eesti mehed vähem kui naabermaadel? Arvame, et ilmselt on teema lihtsalt olnud vastajate jaoks suurem tabu kui mõnel muul maal.

Sama on ka partnerite arvuga, sul mehena käsi ei tõuse paberile kirjutama, et on olnud üks või kaks partnerit, vaid ikka kolm-neli. Naiste väiksem partnerite arv on tingitud ehk ka bioloogilistest põhjustest, mis seotud emadusega. Ma võin tunduda küll šovinist, kuid naise tervis on just seetõttu väga tähtis. Kui ühe naabermaa kogemust vaadata, siis kui mehed niigi joovad, siis mis saab, kui ka naised hakkavad seda tegema?

Tagasi homoabielude juurde. Ei usu, et homoabielud tulevad enne, kui homoseksuaalsust ei peeta ainult Angelis pidutsemiseks ja homosaunas käimiseks. Et selline ettekujutus muutuks, peavad inimesed natuke rohkem kapist välja tulema. Hirmul on suured silmad.

Kuidas on lood prostitutsiooniga?

Statistika järgi maksavad eesti mehed seksi eest harvemini kui meie naabermaades, seisukohti selle liberaliseerimise või ostmise karistamise suhtes on spetsialistidel seinast-seina. Isiklikult arvan, et prostituudi ostmise eest karistamine kaugele ei vii. Samas ei saa eitada prostitutsiooniga kaasnevaid probleeme – inimkaubandust, vägivalda, alaealiste kasutamist, ses suhtes peab loomulikult midagi tõhusamat ette võtma.

Meedias on seksuaalsust viimastel aastatel väga palju ekspluateeritud. Praktiseeriva androloogina, kuidas tundub, kas selle valdkonna intiimne mõõde on seetõttu pärsitud? Ehk siis, kas mehed on oma ootustes ja hinnangutes oma kehale ja oma suhtele ikka adekvaatsed?

Ma saan varsti nelikümmend ja veel on tunne, et noorus pole hukka läinud. Kui vaadata vanemate kolleegide kirjutisi, siis nemad tunnevad, et romantikat on vähe. Samas on kindlasti muutunud suhte loomise formaat, meedia kaasabil kontakti otsimise viisid. Ka standard, missugune sa pead olema, on muutunud. Omal ajal oli standard: sa pead olema kas mees või naine. Nüüd on need teisenenud teatud virtuaalstandardile: megakehalisusele, superilule, mida on kujundanud näidisilulõikused jms. Kas see mõjutab kogu rahvast? Kindlasti väga paljusid inimesi. Aga samas on flirt ka teistsuguseks muutunud, ega see rate.ee nüüd nii primitiivne ka pole, et paned mõõdud kõrvale ja ongi kõik.

Minu isiklik kogemus on, et selle pealtnäha virtuaalse maailma taga on ikka tavalised inimesed.

Mis on partneri valikul oluline? Kas sobivus on bioloogiline?

See on väga huvitav probleem. On raske kindlaks teha, millised tegurid moodustavad bioloogilise atraktsiooni, mis paneb inimesed armuma jne. Seda uuritakse, kuid loodan, et mitte kunagi nii põhjalikult, et kõik oleks selge, see võtaks teatud sära ära.

Jah, on vist raske piiritleda, kas isendite tugevus on seotud ka majandusliku eduga.

Kindlasti saab rääkida feromoonidest, hormoonidest. Ja ka empaatiast, turvalisusest, mida teine inimene pakub, hellusest nii meeste kui naiste puhul. Ühelt poolt toimuvad kindlasti nii-öelda ürgmehe ja ürgnaise otsingud, kuid teisalt tahetakse turvalisust ja hellust, vahel ka vaimsust jne. Õnneks oleme kõik erinevad ja samas sarnased.

Kas elustiili ja seksuaalsuse vahel on teatud seoseid?

Alkohol ja narkootikumid võtavad ära kriitikameele ja nii on juhuslikke vahekordi rohkem. Eks riskikäitumine ole ikka riskikäitumine. Muidugi kaob narkootikumidega sageli üldse libiido ära või võtab kummalised vormid.

Ühtlasi pole ka haridus ja haritus alati kooskõlas. Vähem koolis käinud inimestel ei pruugi olla ju halvem seks.

Siin on juttu ideaalsest seksist. Mida see tähendab?

Elina määratleb ideaalset seksi kui vastastikust armastust, sagedat vahekorda ja seksuaalset rahuldust. Ideaal kui pürgimus võiks ju olla. Mina küll tahaksin seda. (Naerab) Esmapilgul veidi ehk tobedad graafikud peegeldavad kahjuks ideaalist eemalolekut siinpool lahte.

Ka laste sünni järel seksuaalsus muutub. On väga tähtis, et pärast seda partnerid üksteist ei unustaks ning ka teineteisest hooliksid.

Tundub, et viimased kümmekond aastat on perekondliku kokkuhoidmise asemel väärtustatud rohkem majanduslikku healolu.

Eks see ka muutub. Ka ärimaailmas saad paremini hakkama, kui sul on tugev tagala. Nüüd peab ju sageli abieluvaralepingu tegema ja mõtlema, kas inimene armastab mind või mitte. See on ka keeruline.

Miks meestel on nii palju erektsioonihäireid?

Vanemas generatsioonis esineb neid igal pool maailmas. Üle 40aastastel ligi 50 protsendil meestest nii Eestis kui ka mujal, ja vanusega see number suureneb seoses üldise tervisliku seisundiga. Samas tundub ikkagi, et noores eas (alla 30) tajutakse sageli iga "probleemi" tõsise häirena, ilmselt on sama ka vanemate hulgas, kuid probleem on siiski olemas. See sõltub ka partnerist, kui vahekorra ajal läheb korraks pehmeks, siis piisab sageli suudlusest või kallistusest ja kogu moos.

Kas mehed käivad seksuaaltervise mõttes piisavalt tihti arsti juures?

Tervise mõttes on arsti juures käimisest olulisem õige käitumine, et kasutataks kondoomi, oleks pikemaajalised suhted, et narkomaan vahetaks süstlaid jne. Arst ei anna lahendust kõigile hädadele, arst ei lähe sinu partneriga voodisse ega tõmba kondoomi peale. Siin on teatud väärtuste hierarhia.

Seksoloogias ei saa rääkida ainult haigustest, vaid ikka ka naudingulisusest ja turvalisusest.

Ka "vanainimeste" seks on olnud tabuks.

See on kahjuks küll tavaline, et liiga vara loobutakse. Nii mehed kui ka naised. Isegi mitte pärast menopausi, vaid suisa pärast lapse saamist. Ühest küljest ei pea inimesed seksi hilisemas eas normaalseks, kuid samas on neil sellest tohutu paine. Siin on taas sageli tegu topeltmoraaliga: et kui mehel ei seisa, siis polegi õige mees. Kas siis kallistada enam ei saa?

Kas ravimid, nagu Viagra, ei süvenda stereotüüpi: et õigel mehel peab olema kaua kõva?

Viagral on ikka rohkem plusse kui miinuseid. Miinuseks kõrge hind. Sellistest ravimitest on lisaks eakatele abi näiteks sclerosis multiplex’i puhul, ratastooliinimestele jne.

Muide, eestlased tarbivad Viagrat juba Põhjamaadega enam-vähem võrdselt.

Kui võtta kogumiku põhjal kokku, siis millised on keerulisemad seksuaalelu probleemid?

Tõsiseim, mis välja tuleb, on siiski turvalise seksuaalkäitumise vähesus, abordiga seotud temaatika naise seksuaalsuses, varane seksuaalelu lõpetamine Eestis, vähene rahulolu paarisuhtega ja seksuaaleluga – nagu Elina enda osa ühes kohas ütleb, midagi on viltu meeste ja naiste vahelistes suhetes.

Koolitus on kõige alus, adekvaatset õpet on spetsialistidel võimalik olnud saada nüüdseks 15 aastat, kohalik süsteemne koolitus on ikkagi lapsekingades.

Loodan, et meie endi otsesidemete kaudu on võimalik üht-teist Eestis paremaks muuta ka HIVi valdkonnas – siin on ikka palju ka üksikisiku vastutuse küsimus, kuidagi peaks jõudma enam nende inimesteni. HIVi valdkonnas on palju "tegijaid", eriti pärast seda, kui raha hakkas liikuma…

Olev Poolamets

(sündinud 1966) on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna, läbinud üldarstliku internatuuri ning lõpetanud androloogia/uroloogia eriresidentuuri 1999. aastal.

Praktiseeriv meestearst Taru Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskuse filiaalis.

Eesti Akadeemilise Seksoloogia Seltsi asutajaliige ning aastast 2003 juhatuse esimees. Aastast 2005 sügisest Põhjamaade Kliinilise Seksoloogia Assotsiatsiooni president.

Raamatu "Mees muutuvas maailmas" põhiautoreid. Põhiliseks uurimisvaldkonnaks meeste sooline tervis kogu elu vältel.

Abielus, kolme lapse isa.

Mis on Eesti Akadeemilise Seksoloogia Selts?

1998. aastal loodud seltsi liikmeskonda kuulub ligi 50 inimest. Selts ühendab nii arste, psühholooge, sotsiaaltöötajaid, ämmaemandaid, meditsiiniõdesid, kultuuriinimesi. Olulisim eesmärk on koondada inimesi, kes on huvitatud seksoloogiast kui valdkonnast - teadusest, koolitusest jne. Seltsi sisestest üritustest on viimasel aastal olulisimad Tartus ja Tallinnas kord kuus toimuvad supervisioonid. Tegevus on suunatud suuremalt osalt sissepoole, kuid ka väljapoole on üritusi aasta jooksul mitmeid nii on järgmine üritus "Füsioteraapia ja seksuaalsus" 31. märtsil, kus põhilektorid on Soomest.

Vt ka www.seksoloogia.ee